Sajandeid oli Eesti halduslikuks üksuseks kihelkond. Viimased tekkisid algselt võimuprintsiibil. Arvatakse, et enne 13. sajandit, enne anastajate maaletulekut, oli Eesti aladel 45 kihelkonda. Peale maa vallutamist kasutas katoliku kirik kihelkondi maakoguduste loomisel ja organiseerimisel. Vanad kihelkonna piirid jäid enam-vähem muutmata. Iga kihelkonna keskele ehitati kirik. Kihelkonnad olid oma suuruselt ja elanike arvult väga ebaühtlased.
Tulekahjude registreerimiseks kinnitas Kohtu-Siseminister, 12. dets. 1928. a. vastava määruse, mis ilmus “Riigi Teatajas” nr. 3 11. jaan. 1929. a. Sellest loeme:
Tuletõrje arvustik. Iga tulekahju kohta, mille kustutamisest tuletõrje osa võttis, tuleb teha kirjeldus selleks määratud raamatusse. Tulekahjude kroonika pole tähtis mitte ainult tuletõrjele, vaid jääb ajalooliseks dokumendiks teatud linnale, alevile, külale, mis tulevastele põlvedele annab pildi tuletõrje tegevuse arenemisest ja edenemisest.
Tulekahju kirjeldus peab sisaldama: tulekahju kohta, päeval täpset kellaaega, mis põles, kuidas teatati tulekahjust tuletõrjele, häire, millal jõudis esimene tuletõrjuja kohale, esimene prits, kuidas arenes tule kustutamine, kas läks korda tuld kustutada, jne.
Kui Eestimaal esimene vabatahtlik tuletõrjujate selts asutati Tallinnas 1862. a. ja Mustpeade tuletõrje komando ligi kaks sajandit tagasi 1788. aastal. Siis Rapla mail sai esimene, priitahtlik tulekaitse selts eluõiguse alles 1897. a. lõpupäevadel.
Eidapere vabatahtlik tuletõrje selts on kandnud ka Eidapere klaasivabriku tuletõrje seltsi nime. Ei ole teada, kas ühing sai oma alguse mingist klaasivabriku tuletõrje salgast, või oli ta algusest peale iseseisev ühing. Igatahes 11. juulil, 1925. a. teatab tolleaegse nimega Üleriigiline tuletõrje seltside liidu juhatusele, et selts on 8. juunil liidu liikmeks registreeritud. Kuna seltsi tegevuse kohta on materjali väga vähe säilinud, siis üksikasjalikku ülevaadet ei ole. Olemasoleva kohta otsustades, on Eidapere rahvas asjasse mõistvalt suhtunud, muidu poleks selliseid tulemusi saavutanud.
Hageri VT ühingu asutamise ajaks tuleb pidada 1927. a. 25. märtsikuu päeva. Ühingu tegevuspiirkonnaks kinnitati Hageri valla territoorium, kus sel ajal arvestati 480 elamut.
Haimre VT ühingu liige Heindrich Mitt meenutab:
“Haimre tuletõrje asutati järgmiselt. Haimre pargis oli põllumeeste pidu. Sealt tulles mindi koolimajja, ning talupidajad: Heindrich Mitt, Jaan Jago, Jüri Topmann, Jüri Kolks ja võib-olla oli teisigi, ei mäleta, pidasid ära tuletõrjeasutamise koosoleku. Valiti juhatus. Esimeheks sai Jaan Jago. See oli 1929. a. sügisel. Neid mehi võib pidada ühingu asutajateks liikmeteks. Kuidas selle asutamisega täpselt oli, ei saagi teada, kuna ühingu dokumendid on hävinud.”
Harju-Kabala VT ühing asutati 1936. a. olles Kohila järel üks nooremaid tuletõrje ühinguid piirkonnas. Esimesed kokkupuuted tuletõrjega peaks Kabala elanikel olema 1901. aastast, mil Rapla VT selts asutas Kabala karjamõisa tuletõrje jaoskonna. Selle jaoskonna tegevusest ja edaspidisest saatusest andmed puuduvad.
Ingliste VT ühingu põhikiri registreeriti 7. jaan. 1927. a. Tegevuse alguseks peeti 6. märtsi, millal peeti asutamise koosolek. 20. märtsil, saadeti Üle-Eestimaalisele tuletõrje liidule palve võtta ühing liidu liikmeks. Ühingu palve rahuldatakse ja 12. apr. 1927. a. on ühing juba vabariikliku liidu liige. Asutamise koosolekul astus ühingu liikmeks 30 valla elanikku. Ühingu tegevuspiirkonnaks oli Ingliste valla territoorium, kus oli elamuid 213. Esimeseks esimeheks talupidaja Osvald Kuremaa, kes oli ka üks ühingu asutamise algatajaid. Juhatusse valiti veel varahoidjaks Jaan Pikkov, samuti talupidaja ja kassapidaja ametisse Ed. Kaal, kes pidas postivedaja ametit. Peamehe amet usaldati Jaan Lasfeldtile, samuti talupidaja ja peremehe abiks koorejaama juhataja Jüri Männiksoo.
Juuru VT ühing asutati 1926. a. Ühing pidas oma tegevuse alguseks aga 1. jaan. 1927. a. Ühingu asutamise mõtte algatajaks oli Juuru apteeker Hans Piiper, kes koos Voldemar Adamsoniga selle ka ellu viisid. Esimeses ühingu juhatuse esimees oli Hans Piiper (apteegi omanik). Liikmeteks Ed. Müllermann (talupidaja), Adolf Tamberg (käsitööline) ja August Tobijas (vallasekretär). Peameheks valiti Joh. Lemvald (konstaabel) ja abi Vold. Adamson (tööstur).
Järvakandi VT ühingu põhikiri registreeriti juba 16. sept. 1926. a. nr. 123 all, kuid asutamise koosolek peeti alles 19. märtsil 1927. a., millist aega tuleb pidada ka ühingu tegevuse alguseks. Tegevuspiirkonnaks oli Järvakandi vald, kus elamuid sel ajal oli ca 300. Oma koosolekuid pidas ühing Järvakandi Haridusseltsi ruumides, nii nagu enamus ühinguid pidi omale kooskäimiseks ulualust otsima naabritelt, kord siit, kord sealt.
11. juulil 1931. a avaldas A/s Järvakandi tehased oma töötajatele alljärgneva üleskutse.
Jädivere vabatahtlik tuletõrje ühing registreeriti 21. juulil 1933. a. Juhatuse asukoht Vigala vallas Jädiveres. Aasta varem asutati Vigala valla teises otsas Vana-Vigalas Vigala VT ühing. Jädiveres oli mõtte algatajaks kohalik tööstur Kaarel Adamson, kel oli sae- ja lauavabrik, riidevärvimise töökoda, sindlisaagimine jne. Asutajate liikmete hulgas olid veel Arkadi Säästla, Madis Reimer ja Tõnis Hindrov. Viimane oli ühingu sekretär ja hiljem, peale Vigalaga ühinemist Jädivere kogu vanem. Nimetada tuleks veel varahoidjat Eduard Emmot, aseesimeest Madis Rebassood ja laekurit Jüri Pääsukest.
Käru VT ühing mis algselt (kuni 1925. a.) kandis, nagu teisedki varem asutatud ühingud, seltsi nime, pidas oma asutamise ajaks 1912. a. 17. märtsi, olles seega Rapla järel asutamise ajalt teine ühing.
Kehtna vabatahtliku tuletõrje ühingu asutamise koosolek peeti 7. veebr. 1922. a. asutajaid liikmeid oli 11. Sama aasta 26. veebr. peeti juba esimene peakoosolek, kus osavõtjaid oli 58. tolle aja kohta, kui maal oli VT ühinguid veel suhteliselt vähe, oli see suur arv. Ühingu juhatusse valiti: Otto Vilbert, Ed. Põder, Mats Tamberg ja T. Regestin, Joh. Hitze (Hitse). Revisjonikomisjoni said: Hans Pertel, Andres Liiva ja Ella Rummo.
Kuimetsa VT ühingu asutamise ajaks ja tegevuse alguseks loeti 16. jaan. 1927. a. 2. okt. 1927. a. võetakse ühing ka tuletõrjujate liidu liikmeks. Ühingul on sel ajal tegevliikmeid 21 (mõningail andmeil asutamise aeg 29.08.1926). Töötamise piirkonnaks oli Kuimetsa vald, kus sel ajal oli 196 elamut.
Kuimetsa-asunduse vabatahtlik tuletõrje ühing asutati 1926. a. mõningail andmeil 1927. a. Ühing oma kirjas tuletõrje liidule paludes end liidu liikmeks vastu võtta, lisab, et ühingul on momendil (1927. a.) 24 liiget. 1929. a. oli ühingul liikmeid 20. Milline oli edaspidine tegevus ja tema saatus üldse, pole võimalik kindlaks teha, kuna materjale pole säilinud. Võib olla, et ühing tegutses kuni 1939. aastani, aga võib olla ka mitte. Ka mälestuste meenutamiseks on vahemaa kauge ja kaasaegsed meie hulgast lahkunud.
Kuigi ühing 1939. aastani tegutses. Võib arvata, et midagi tähelepanuväärset ei saavutatud, kuna vald oli väikene ja seal tegutses veel teine – Kuimetsa – vabatahtlik tuletõrje ühing, jäädes samuti naabrite kõrval (Kaiu) varju. Siinjuures jääbki arusaamatuks, miks 1939. a. jäi Kuimetsa ühing ja liideti temaga Vahastu ja Kaiu (tõenäoliselt ka Kuimetsa-asundus, olgugi, et viimase kohta andmeid pole) kui Kaiu oli hoopis elujõulisem ühing.
1926. a. oli tolleaegsel ÜENÜ Kaiu osakonna esimehel V. Oldtil mõte, asutada osakonna juurde tuletõrje salk. Kuid asja lähemalt arutades selgus, et see kasvaks liiga suureks ja hakkaks segama osakonna põhitegevust, mispärast sellest mõttest loobuti.
Kohila vabatahtlik tuletõrje ühing oli Rapla rajooni kõige noorem. Eelmise sajandi lõpust alates, kui valmis Tallinn-Pärnu raudtee ja asutati Kohila paberivabrik, hakati ehitama ka elumaju ja tekkis Kohila alevik, mida Kapa postijaama järgi nimetati Kapa Kohilaks. Aleviku kasv muutus eriti hoogsaks kolmekümnendate aastate keskpaiku ja oli hädasti vaja hakata korraldama tulekaitset.
1893. a. asutati Kohila mõisa kümmekonna töölisega puupapivabrik. Peale Tallinn-Pärnu raudtee valmimist asutati 1899. a. aktsiaselts ja see ehitas 1907. a. paberivabriku. Kohilat on esimest korda mainitud Koil, Koylae külana 1241. a. ja nii pani ka a/s vabriku nimeks algselt “Koil”. 1914. a. moodustati vabriku juurde, vabriku töölistest vabatahtlik tuletõrje rühm. Rühma tegevuse kohta kahjuks materjale säilinud peaaegu ei ole. Mälestuste järgi oli vabriku poolt muretsetud esialgu käsiprits ja muud kaitsevahendid (redelid, pootshaagid jne.).
Lelle-Hiiekõnnu alevik hakkas kiiresti kasvama peale Tallinn-Viljandi raudtee ehitamist. 1922. a. rahvaloenduse andmeil oli siin 19 maja 47 korteriga. Elanikke oli 153 neist 75 meest ja 78 naist. Ameti poolest oli enamus raudtee- vabriku ja käsitöölisi. Alevikus asus H. Virkuse villa- ja metsatööstus ja jahuveski, mis oli ainuke sellesarnane ümbruskonnas. Veel asus siin 6. kl. algkool, apteek, ap. õigeusu kirik, leerimaja, postkontor, pagariäri ja 4-5 toidu- ning tarbeainete kauplust. Alevikus töötas ka arst.
Luiste vabatahtliku tuletõrje ühingu asutamise ajaks on 3. mai 1931. a. Ühingu juhatuse asukoht ja tegevuspiirkond Luiste vald Läänemaal. Vald oli väikene. Elamuid loeti sel ajal 250 ringis.
Märjamaa vabatahtlik tuletõrje ühing asutati oktoobris 1913. aastal. Aastapäeva pühitsemise päevaks oli 27. (teistel andmetel 17.) oktoober. Tegevuspiirkonnaks 5 verstane raadius Märjamaa aleviku keskpaigast.
Paeküla VT ühing registreeriti 24. mail 1933. a. Juhatuse asukohaks oli Märjamaa vald, Paeküla küla. Ühingu tegevuspiirkonnaks oli samuti Paeküla ja selle lähem ümbrus. 1933. a. teisel poolaastal võeti ühing ka tuletõrje liidu liikmeks.
Pahkla vabatahtlikust tuletõrje ühingust on juttu vaid seoses Kohila ühinguga ja just vallas asuvate kogudega, kus mainitud, et hilisem Pahkla kogu oli varem omaette ühing, mis ka väga tõenäoline on. Selliseid väikesi ühinguid oli ka mujal valdades, millised aga peagi juba enne vastava määruse ilmumist liitusid suurematega, näiteks Raikküla-Raela.
Taani hindamisraamatu Eestimaa nimistus on juttu 8 adramaa suurusest Rapla külast. Teame, et muistsel ajal rajati eluasemed veekogude (jõed, järved) äärde. Võib oletada, et ka Rapla asus jõe kaldal. 13. sajandi lõpul Rapla kihelkonda ei eksisteerinud. Kirik ehitati 14. sajandi algul. Võib arvata, et Rapla küla orduvõimu algaastatel hävis nagu enamus Eesti külasid ja maad läksid mõisate alla. Ka Rapla mõisa varemete jäänused on jõe lähedal.
Raikküla VT asutamise päevaks oli 23. juuni, 1928. a. Ühingu tegevuspiirkonnaks Raikküla vald, kus sel ajal oli 265 hoonet. Kes olid ühingu asutajad liikmed, pole teada. Võib aga arvata, et nendeks olid J. Kalberg, J. Võmma, J. Tamm jt. Esimesel tegevusaastal astus ühingusse 63 tegevliiget. Järgmisel aastal oli liikmete arv juba 92, mis näitab tolleaegse vallarahva mõistvat suhtumist tuletõrje tegevusse. Oma koosolekuid pidas ühingu pere Raikküla vallamajas ja koolimajas, nii kuidas kusagil momendil võimalus oli. Selles kaasüürilise olukorras oli enamus ühinguid, kel ei olnud oma tuba ega luba.
Raikküla-Raela VT ühing registreeriti 27. märtsil 1934. a. Juhatuse asukoht Raikküla vallas Harjumaal. Ühingu tegevuspiirkonnaks olid Raikküla valla põhjaosas asuvad Raela, Allika, Asunduse ja Kaigepere külad. Enne iseseisva ühingu registreerimist ja tegevuse alustamist tegutses Raelas Raikküla vabatahtliku tuletõrje ühingu jaoskond. Raela vabatahtliku tuletõrje ühingu esimeheks oli J. Siilaste (ka Sillaste), kirjatoimetajaks J. Pürkop ja peameheks J. Uudelt.
Sipa VT ühingu asutamise koosolek peeti 13. jaan. 1935. a. Sipa koolimajas. Ühingu põhikiri registreeriti juba 25. aug. 1934. a. Ühingu tegevuspiirkonnaks oli Sipa vald, kus elamuid vaid 120. Senini oli Sipas tegutsenud Märjamaa vabatahtliku tuletõrje ühingu Sipa jaoskond (nimetatud ka osakonnaks). Nüüd taheti jõudu proovida oma käe peal. Asutajate liikmete kutsete peale oli koosolekule ilmunud 31 isikut. Koosoleku päevakord oli pikk, koosnedes 9 punktist. Esmalt võeti ühingu liikmeteks vastu kõik 31 koosolekule ilmunud valla kodanikku.
Sooniste vabatahtlik tuletõrje ühing asutati 11. dets. 1931. a. Juhatuse asukoht Sooniste vallas Läänemaal. 1933. a. võetakse Sooniste VT ühing tuletõrje liidu liikmeks. Ühingu tegevuse kohta puuduvad lähemad andmed. Kohapeal pole leida ka kunagisi ühingu liikmeid, kes veel midagi mäletaks. Teada on vast niipalju, et ühing on tegutsenud kahe rühmaga so. Sooniste ja Laukna. Lauknale ehitati kunagi ka pritsikuur, mis praegugi veel alles.
Varbola vabatahtlik tuletõrje ühing asutati 23. dets. 1928. a. Ühingu juhatuse asukohaks ja ühingu tööpiirkonnaks oli Varbola vald Harjumaal. Valla territooriumil oli elamuid 314. Nii nagu Kohilas oli asutajate eestvedajaks Puhkanite pere, nii olid Varbolas eesotsas asutajate liikmetena Johannes ja Jaan Past. Jaan Past oli samuti “põline” esimees ja abikaasa oli naisrühma hing, olles seal abiesinaiseks ja esinaiseks. Rakenduslikul alal oli ta Keila divisjoni Varbola kompanii naissalga pealik. Ühingu koosolekuid peeti Vardil Kooritsa majas. Jaan Koorits oli mölder ja üks aktiivsemaid ühingu liikmeid.
Velise vabatahtlik tuletõrje ühingu asutamiskoosolek peeti Velise vallamajas 9. aprillil 1932. a. Põhikiri oli registreeritud 24. märtsil ja asutajate liikmetena olid sellele allakirjutanud: Aug. Nagelson (Naglas) konstaabel, Jaan Tonna põllumees ja Ado Jeeser (Jõesaar) kaupmees.
Vigala Vabatahtlik tuletõrje ühing asutati 12. juunil 1932. a. Ühingu tegevuse piirkonnaks oli Vigala vald, mis oli Velise ja Suuremõisa järel üks suuremaid tolleaegsel Läänemaal. Valla elamute üldarv ulatus üle 650. 1933. a. asutati valda veel teise vabatahtliku tuletõrje ühinguna Jädivere, mille tegevuspiirkond haaras valla idaosa külad, Kivi-Vigala piirkonna. Muidugi ei saanud see ühing kaua iseseisvalt tegutseda, kuna vastava seaduse järgi tuli neil liituda Vigala ühinguga, jäädes tegutsema Jädivere koguna (rühmadena).
Vahastu vabatahtlik tuletõrje ühing asutati 23. detsembril 1930. a. Ühingu põhikiri aga registreeriti juba 28. aprill 1930. a. Ühingu juhatuse asukoht ja tegevuspiirkond Vahastu vald Järvamaal. Eesti tuletõrje liidu liikmeks võeti ühing 1934. aastal.
Ühingu tegevuse kohta materjale pole säilinud. Kui aga jälgida “Tuletõrje leksikonis” toodud andmeid kõikide vabariigis tegutsenud vabatahtlike tuletõrje ühingute kohta, siis võib arvata, et Vahastus erilist tegevust ei olnud.
Andmed leksikonis on seisuga 01. jaan. 1940. a. ja siis oli ühingul vaid 1 käsiprits, 6 hüdropulti, 60 m survevoolikuid ja 9 m. imevvoolikuid. Tegevliikmeid oli ühingul aga ainult 4 meest ja 2 naist. Samal ajal noorliikmeid oli 18. Kui 8 aasta jooksul ei olnud liikmete arv kasvanud rohkemaks kui vast asutajad liikmed, kinnitab see oletust, et tegevust peaaegu ei olnud. Ühingule anti 1931. a. pritsi ostmiseks 150 kr. riiklikku toetust.
Ühingu esimeheks 01. jaan. 1940. a. oli Hans Pärnamägi, kes oli esimehe ametis juba 1935. aastast, sekretäriks Jaan Mei, laekuriks Rudolf Mironov ja revisjonikomisjoni esimeheks Jakob Maide. 1939. a. vastava seaduse alusel Vahastu VT ühing liideti Kuimetsa vabatahtliku tuletõrje ühinguga.
Vabatahtlike tuletõrje ühingute võimsusi tulekahjude kustutamisel hinnati varemalt selle järgi, kui palju oli ühingul ühe pritsi jaoks nii imev- kui survevoolikuid.