Taani hindamisraamatu Eestimaa nimistus on juttu 8 adramaa suurusest Rapla külast. Teame, et muistsel ajal rajati eluasemed veekogude (jõed, järved) äärde. Võib oletada, et ka Rapla asus jõe kaldal. 13. sajandi lõpul Rapla kihelkonda ei eksisteerinud. Kirik ehitati 14. sajandi algul. Võib arvata, et Rapla küla orduvõimu algaastatel hävis nagu enamus Eesti külasid ja maad läksid mõisate alla. Ka Rapla mõisa varemete jäänused on jõe lähedal.
Läinud sajandi teine pool oli ajaks, mil kihelkonna keskustesse ja teede ristumiskohtadesse hakkasid tekkima asulad. Ka Rapla alevi esimesed majad on pärit sellest ajast. Üks esimesi maju praeguse Tallinna maantee ääres on apteegihoone, kus apteek avati 1866. a. detsembris. Selle lähedale ehitati telliskivist postkontori hoone. “Olevik” nr. 40, 1894. aastal kirjutab: “Raplas avati 1. okt. Postimaja kus igasugu kirja saadetisi välja antakse ja vastu võetakse. Post tuleb Rapla igal teisipäeval, neljapäeval ja laupäeval. Läheb aga Tallinna ülejäänud päevadel.”
Apteegist põhja pool oli Niimanni maja, mille asemel praegu kulinaaria kauplus. Majas asus esimene nn. Roobergi pood omaniku järgi. Samaaegselt Niimanni majaga ehitati jõe kaldale silla juurde ühekorruseline kivimaja, kus asus Rumbergi pood ja pagariäri. Kuuekümnendate aastate lõpul ehitati majale teine korrus peale ja praegu asub majas “Ühistöö” toimetus. Maantee vastaspoolel on olnud hooneid rohkem. Praeguse pangamaja kohal on asunud Alu kõrts. Hobupostijaam on olnud praeguse haldushoone kohal. Edasi kroonu viinapood (praegune kauplus) ja kohtumaja, kus praegu kortereid. Järgnes mõisahoone, mis ehitati hiljem tuletõrje majaks. Siis veel Rikka elumaja (praegune võõrastemaja) ja madal kivihoone, mida nimetati “lambatalliks” (praegu teenustöökoda). Viljandi maantee alguses olid vaid kaks asutuse hoonet. Üks oli tohtrimaja (praegune politseijaoskond) ja üle tee politseijaoskond. Kokku oli sajandi algul Raplas kokku 20 maja.
Rapla alevikule ennustati linna tulevikku, kuna ta asus tähtsas liikluse sõlmpunktis ja raudtee asub 3 km. kaugusel alevikust. Maanteed kulgesid mitmes suunas. Raplast Tallinna 55 km., Lelle 24 km., Türile 55 km. ning üle Järvakandi ja Kergu Pärnu-Jaagupisse 57 km. Tallinn-Viljandi-Pärnu raudteele lisandus hiljem Rapla-Virtsu raudtee.
1922. a. oli Raplas 40 elumaja 96 korteriga ja alalisi elanikke 302. 1. märtsiks 1934. a. oli elumajade arv kolmekordistunud. Elamuid oli 137, kus 305 korterit ja 748 eluruumi. Elanikke oli juba 887, neist mehi 391, naisi 496. Raudteejaama juures oli 12 elumaja, 39 korteri, 85 toaga ja 107 elanikuga. Halb oli lugu kaevudega. Alevikus oli 1937. a. ainult 7 puuritud kaevu, millest head vett oli vaid kolmes kaevus.
Rapla VT Seltsi asutamise mõtte algataja oli esimene Rapla arst Axel Kusmanof. Ta on kirjutanud: “Ei ole ükski varandus meile kindel ilma kaitseta. Samuti ei ole ükski varandus meile nii kallis, kui meie kodu, meie peavari - milles elame. Ei ühegi maapealse varanduse kaotus või meid nii kurba, nii raskesse seisukorda saata- kui peavarju kaotus, mis tihti raske tuleõnnetuse läbi inimest tabanud on ja igast tabada võib. Sellepärast ongi tuleõnnetuste kordadel kõik ühel meelel väljas kustutamas ja häätahtliselt abiks õnnetule. Siin saab läbiviidud elus see ilus sõna – armasta ligimest “kui iseennast” – olles valmis igal silmapilgul oma tervist ja elu ligimese kaitseks ohverdama, on tuletõrjuja selle kõige pühama seaduse täitmise oma peale võtnud ja seda vabatahtlikult.”
Nagu varem mainitud sai dr. A. Kusmanoffi (ka Kusmanov) mõte teoks. Ta nägi, kui suurt kahju võivad tulekahjud üha kasvava ja areneva majanduselu arenguga meile tuua. Seltsi asutamise (nimetati ka esimene peakoosolek) koosolek peeti 12. jaan. 1898. a. ja koosolekule oli tulnud 50 osavõtjat. Seltsi esimesse juhatusse valiti: Axel Kusmanov (esimees), Paul Djakonov (kirjatoimetaja), Georg Heindrichson (kassapidaja), Georg Voogas (liige), Max Roseman (liige). Revisjonikomisjoni valiti Al-der Meindik, Johan Riia ja Eduard Schmidt. Varahoidjaks sai Karl Kleinberg. Moodustati ka kolm kustutusjaoskonda ja nende esimeesteks valiti: Georg Voogas ronijate jsk., Georg Heinrichson I pritsi jsk. ja Max Rosemann veevedajate jsk.
Juba märtsikuul muretses selts omale käsipritsi koos vankri veevaatide ja voolikutega ja 1. mail 1898. a. tuldi jõe äärde, et teha oma esimest pritsiharjutust. Seda päeva peetakse ka seltsi tegevuse alguspäevaks. Alevi rahvale oli see omamoodi suursündmuseks. Neid harjutusi peeti iga pühapäeva hommikul, nagu kirjutab “Olevik” nr. 33, lk. 744, 1898. a. Iga pühapäeva hommikul peab Rapla priitahtlik tulekaitse selts harjutusi. Pühapäeval, 2. aug. oli seal mitu pritsi näha. Pärast oli kuulda, et mitmed mõisad omale pritsid olla muretsenud ja nüüd mehi Raplasse harjutusele saatnud. Kuulu järgi olla nõu mõisad Raplaga telefoni läbi ühendada, et siis hädakorral abi hõlpsam saada oleks.
Esimene vabatahtlik tulekaitse Selts Rapla kihelkonnas oli juba oma tegevust alustanud, aga polnud ruumi vahendite ja varanduse paigutamiseks ja kuhu võiksid ka seltsi liikmed tulla oma päevaküsimusi arutama.
Peagi saadi kokkuleppele Alu mõisa omaniku R. von Lilienfeldiga, kes ehitas juba sama aasta sügiseks hooneks ümber mõisa küüni, kuhu said tuletõrjele hädapärased ruumid ja pritsikuur. Tuletõrje selts sai hoone üürnikuks. “Olevik” nr. 50, lk. 1132. 1898 kirjutas Raplast. Meie alevik saab pea jälle ühe maja juurde ja nimelt seltsimaja. Nagu kuulda, ehitab seda maja, nagu teisegi aleviku omanik von Lilienfeldt. See suur ruumikas maja saab tuletõrje seltsi jaoks.
1897. a. kinnitatud seltsi põhikirjas oli punkt, mis lubas seltsi juurde asutada puhkpilli orkestrit. 1898. a. lõpuks oli kogutud pidude, näitemüükide (basaaride) ja annetustega (osa ka laenati) vajalik summa pillide ostmiseks. Uute pillide saamiseks olid vallasekretäri Joosep Maksimi kaudu sidemed loodud David Virkhausiga, kes pillid Saksamaalt tellis. “Olevik”, nr. 5, 1899. a. kirjutab Raplast: 23. jaan. jõudsivad Rapla tuletõrjujate seltsile hr. Virkhausi läbi tellitud muusikariistad kätte. Riistad, arvu järele 12, on saksamaal tehtud, kõigiti väga ilusad ja head ning maksavad ühes ligi saadetud nootidega 292 rbl. 70 kop. (tolleaegses vääringus).
Veebruaris jagati pillid meestele kätte. Algul õpetas tooni ja noodiredeli puhumist baritoni mängija Joosep Maksim. 1899. a. maikuust asus orkestrit juhatama hilisem helilooja August Topmann, kes õppis Peterburi konservatooriumis trompeti klassis. 1899. a. jaanipäeval andis puhkpilli orkester oma esimese kontserdi. “Olevik”, nr. 27, 1899. a. kirjutab Raplast “Jaanipäeval anti Rapla tuletõrjujate seltsimajas kontserdi. Kontserdi kordapanijad olivad sellesama seltsi lauljad ja mängijad.” 1902. a. annab a. Topmann orkestrijuhtimise üle noorele köstrile Ph. Schützile.
1901. a. osteti ühingule teine käsiprits ja selle jaoskonna juhatajaks saab Joosep Maksim. Käsipritsidega töötades selgub, et suuremate tulekahude korral inimesed pumbates väsivad ega suuda teinekord kahjutule kustutamisel vajalikku abi anda. Hakati mõtlema ja unistama aurupritsist, milliseid linnades oli nähtud. See mõte sai aga väga suure vastasseisu osaliseks.
Alguses puudus uue pritsi ostmiseks vajalik raha. Soovitati osta vana, pruugitud pritsi, millega jälle teised rahul ei olnud. Lõpuks võitis osa liikmete järjekindlus ja järeleandmatus ja osteti uhiuus Rootsi päritoluga auruprits. Seltsi 25. aastapäeva puhul kirjutati: “Ülisuurte raskustega on Rapla vabatahtlikul tuletõrjujate seltsil võidelda tulnud pea kõik oma kestuse aeg”.
Seltsi sissetulekuks olid liikmemaksud, vabatahtlikud annetused ja pidudest saadud puhas ülejääk. Liikmemaksud aga pole korralikult laekunud ja nimetamist väärt pole ka annetused. Kihelkonnas tegutsevatest majanduslikest seltsidest ja organisatsioonidest oli ainult valla vastastikku kinnitusselts iga aasta tuletõrje seltsile toetuseks eraldanud 100-200 rbl. Laenu-hoiu ühisus on seltsile laenu võimaldanud, ülejäänud pole aga oma aastamaksugi tasunud.
Peamine sissetulek oli pidudest ja kontsertidest, mille tulemusel selts on saanudki tegutseda. Esimesed pidud peeti 1898. a. Rapla mõisa küünis. “Olevik”, nr. 30 lk. 684 kirjutab Raplast: “Haruldane lõbu sai raplalastele pühap. 19.07.1898. a. osaks. Etendati kohalise tuletõrjujate seltsi hääks kolm näitemängu “maja maantee ääres”, “Tuhalabida valitsus” ja ”Sõda pruudi pärast”. Kaks viimast mängu kanti hästi ette, kuna esimese kohta seda ütelda ei või. Rahva osavõtmine vihmasest ilmast hoolimata oli hästi elav, mis raplalaste edenemisel selget tunnistust annab. Sissetulek umbes 65 rbl. (tsaariaegses vääringus), millest väikesed kulud maha arvata tulevad”.
Tuletõrje seltsi poolt suuremad korraldatavad üritused ja peod said hoopis suurema populaarsuse osaliseks kui tegevust ja esinemist alustas puhkpilliorkester. Oli aga küllalt neid, kes neid ettevõtmisi toetada ei tahtnud, ilma et sellest kasu ei saaks ja seetõttu oli pidude korraldamise osas seltsile palju põhjendamata etteheiteid.
Vaatamata raskustele ja mõningastele arusaamatustele seltsi liikmeskonnas ja elanike hulgas, seltsi tegevus aina laienes. Juba 1899. aastal oli loodud seltsi jaoskond, Valtu. Kabalas 1903. a. 1908. a. Kehtna mõisas ja 1913. a. Kehtna vallas. Seltsi liikmete arv oli selleks ajaks kasvanud kolmekordseks.
Pea üheaegselt uue aurupritsi ostmisega suudeti 1912. a. ära osta ka seni seltsi käes üüril olnud kuur, koos väikese maalapiga. Korralik varustus oli muretsetud ka veevedajate ja ronijate jaoskondadele (veeveo vankrid nelja vaadiga a´ 500 l. nahkämbrid, redelvanker kolme redeliga igaüks 5 m. pikk).
Uusi mõtteid, plaane ja kavatsusi oli kuhjaga. Jaoskondade arv oli kasvanud ja maa-ala pritsimaja ümber, kus õppusi ja harjutusi korraldati, oli kitsaks jäänud. Võimalus suurema maatüki saamiseks, mis oli olnud majaostmise ajal, oli lastud mööda minna. Uut võimalust aga polnud kusagilt näha. Palju muret valmistas edasiliikumise võimaluse puudumine tulekahjude korral. Enne esimest maailmasõda oli olukord lahedam, kuna hobupostijaam asus peaaegu pritsimaja naabruses ja hobuseid õnnestus siit pea alati saada. Peale sõda muutus aga olukord teravaks. Vaatamata ettepanekutele ja palvetele, pikale kirjavahetusele, ei ole kohapeal ühtegi korraldust kiireks hobuste saamiseks.
Et olukorrast üle saada, asus selts auto omandamise mõtte juurde. Olid isegi mitmed ülihead võimalused auto ostmiseks. Aga jällegi sundis ükskõiksus uuenduste vastu nii pakilise küsimuse lahendamise edasi lükkama ja pooleli jätma. Sama seina vastu purunesid ka uue maja ehitamise plaanid. Vana oli pidude ja kontsertide korraldamise jaoks jäänud kitsaks, ega vastanud enam kaugeltki ajanõuetele.
| Aasta | Tegevliikmeid | Toetajaid liikmeid | Harjutusi, paraade | Tulekahjusid | Kassa läbikäik |
| 1898 | 40 | 44 | 18 | 1 | 1 283 |
| 1899 | 42 | 48 | 17 | 2 | 824 |
| 1900 | 52 | 49 | 18 | - | 1 872 |
| 1901 | 73 | 50 | 10 | 1 | 2 502 |
| 1902 | 71 | 38 | 7 | 1 | 2 587 |
| 1903 | 75 | 40 | 10 | 2 | 2 659 |
| 1904 | 66 | 25 | 8 | 3 | 403 |
| 1905 | 50 | 19 | 6 | 1 | 462 |
| 1906 | 91 | 39 | 7 | 5 | 920 |
| 1907 | 94 | 31 | 7 | 4 | 728 |
| 1908 | 107 | 36 | 6 | 2 | 1 557 |
| 1909 | 101 | 38 | 7 | 1 | 1 368 |
| 1910 | 101 | 29 | 8 | 5 | 1 506 |
| 1911 | 96 | 10 | 5 | - | 3 065 |
| 1912 | 96 | 28 | 5 | 2 | 2 389 |
| 1913 | 122 | 36 | 7 | 1 | 5 692 |
| 1914 | 72 | 16 | 6 | 10 | 738 |
| 1915 | 71 | 18 | 10 | - | 755 |
| 1916 | 73 | 18 | 11 | 1 | 977 |
| 1917 | 62 | 15 | 9 | 3 | 2 198 |
| 1918 | 54 | 12 | 10 | 3 | 2 795 |
| 1919 | 30 | 10 | 5 | 3 | 8 338 |
| 1920 | 53 | 13 | 6 | - | 15 591 |
| 1921 | 62 | 28 | 4 | 4 | 23 831 |
| 1922 | 65 | 22 | 6 | 2 | 23 893 |
Siinjuures kassa läbikäigu summad end aastate lõikes võrrelda ei anna, kuna läbitud on mitmeid valitsusi. Ja kui, siis vast aastad 1920-1922.
Peale 1913. a. on peaaegu poole peale vähenenud seltsi liikmete arv. Ka aasta jooksul läbiviidud harjutusi on üks kolmandik sellest, mis oli aastatel 1898-1901.
Lähema ülevaate seltsi rahalisest läbikäigust annab 1922. a. kassa aruanne.
| Tulud | Mrk. | Kulud | Mrk. |
| 1921. a. ülejääk | 5 522,07 | Liidu maks | 134,00 |
| Üürid | 4 500,00 | Telefon | 850,00 |
| Pidudest | 10 975,00 | Parandused | 4 825,00 |
| Aastamaksud | 2 895,00 | Katla parandus | 986,00 |
| Mitmesugust | 0,93 | Kingitud | 10 000,00 |
| mitmesugust | 22,00 | ||
| Ülejääk | 7 076,00 | ||
| 23 893,00 | 23 893,00 |
Nagu näha, andsid peod seltsi aasta sissetulekust üle 60%. Seltsi inventari koguväärtust hinnatakse 582 500 margale. Ühingul oli momendil peale aurupritsi veel käsiprits.
Juhatus on ikka mures, kuidas saaks pritsidega kiiremini tulekahju paigale. Hobupostijaam asus nüüd 3 km. kaugusel, raudteejaama juures. Ka teede olukord pole kiita. Ühingu juhatus otsustab aurupritsi ära müüa. Kirjas, mis saadetud vabariiklikule tuletõrje liidule on lugeda. Rapla VT ühing pakub oma kaunikest väikest, kõigiti korras 4 ratta peale ehitatud aurupritsi müüa. Tahaks omandada kergemat mootoripritsi. Palume selles vabariikliku tuletõrje liidu abi. Seda abi aga seekord ei tule. Ikka mõeldakse ka veel auto ostmisel ja 1923. aasta algul palub seltsi juhatus toetust kergeveo auto ostmiseks tuletõrje liidult. 20. juunil 1923 liit teatab, et temal piiratud summade tõttu, puudub võimalus auto ostmiseks toetust määrata. 1924. aasta 13. veebr. Saadab Rapla VT seltsi juhatus vabariiklikule tuletõrje liidule veel kord meeldetuletuseks kirja, kus jutt jällegi aurupritsi müügisoovist: …mis ostetud 1913. aastal “Ludvigsbergi” vabrikust. Prits annab 35 pange vett minutis. On 4 ratta peale monteeritud. On 9 tulekahjul töös olnud. Müügihind 250 000 marka.
Tuletõrje seaduse (RT nr. 72/73) 1924. a. §6 põhjal kinnitati 5. apr. 1925. a. siseministri poolt uus põhikiri, kus “seltsi” asemel võetakse kasutusele “ühing”. Rapla VT ühingu väljaminekud aina suurenesid. Hädasti vajab remonti vana seltsimaja. Kuna uue ehitamiseks polnud väljavaateid. Remont võetaksegi 1925. a. plaani maksumusega 125 000 marka. Sissetulekute suurendamiseks püütakse kasutada igat abinõu. 14. veebr. 1925. a. avatakse pritsimajas ühingu liikmetele kinnine alkoholiga einelaud, millest peagi saab õllepood ja restoran.
24. apr. 1925. a. pöördub Rapla VT ühing Eesti tuletõrje liidu juhatuse poole, et viimane toetaks raplalaste palvet Eesti Pangale 100 000 marga suuruse laenu saamiseks: …laenu on vaja seltsimaja parandamiseks ja ümberehitamiseks. Oleme katsunud omal jõul raha muretseda, küll korjandusraamatutega jne. aga ilma vähema tagajärjeta.
16. veebr. 1925. a. pöördub uus juhatus vabariigi valitsuse poole palvega, et ühingule eraldataks ehituskrunt 1 dessatiin suur Rapla kirikumõisa maast, mis asub Raplast Alu poole mineva tee ja jõe vahel (Praegu asub seal Rapla keskhaigla).
Kui jälgida Rapla VT ühingu tegevust, tundub et rohkem tegeldakse kõige muuga kui tuletõrje tööga. Ei tea millest tulenevalt on meeskonnas maad võtnud ükskõiksus, puudub distsipliin. 1925. a. 17. okt. kirjas nr. 206, mis saadetud Eesti tuletõrje liidule kurdetakse, et ronijate brigaad on streikima hakanud. Mehed ei ilmunud aastapäevale, ei võta osa harjutustest, ega tulnud ka üleriiklikule tuletõrjepäevale. Juhatuse otsusega kanti 21 tegevliiget toetajaks liikmeks. Sellised lahkhelid muidugi ühingu tegevusele kasuks ei tulnud.
Liikmete arv oligi langenud madalseisu, olles vaid 9 liikme võrra suurem kui 1912. a. oli asutajaid.
Kuna pangast laenu saamise palvele mingit vastust ei tulnud, saadeti suvel palve riigivanematele toetuse saamiseks. Ja oligi õnne. 10. okt. saab ühing teate, et riigivanem Jaakson on annetanud Rapla VT ühingule seltsimaja remondiks 50 000 marka. Ja nagu näha eelarvetest, neelaski viimasel ajal seltsimaja suurema osa sissetulekutest. Näiteks 1925. a. eelarve:
| Sissetulek | Mrk. | Väljaminek | Mrk. |
| Liikmemaksudest | 3 000 | Maja paaliremont | 125 000 |
| Korjandused | 35 000 | Plangu tegemine ja remont | 10 000 |
| Toetused, abiraha | 10 000 | Muusikariistad Parandus, noodid | 6 000 |
| Pidud | 30 000 | Vanade pinkide parandamine, uute ostmine | |
| Einelaud | 7 000 | Toolide juurde ostmine | 14 000 |
| Saali üür | 15 000 | Tuletõrje tarbeasjade parandus | 5 000 |
| Laen | 100 000 | Ettenägematud kulud | 10 000 |
| Laenu % | 20 000 |
Eelarve oli tasakaalus 200 000 marka ja täitmine aasta lõpul oli: sissetulek 198 430 marka ja väljaminek 190 594 marka. Selle suure summa juures oli tuletõrje tarbeasjadele vaid 5 000 marka. Enneolematu suur on ka laenu summa, sest % on juba ette nähtud 20 000 marka.
Tööd on juhatusel olnud kuhjaga, sest koosolekuid on peetud 25. 1926. a. on tegevliikmete arv veelgi vähenenud ulatudes vaid 53. Võlasumma on 25. märtsiks 1926 paisunud 82 765 margani.
Rapla VT ühingu maja oli muutunud alevi kultuurielu keskuseks. Siin viisid kõik alevi seltsid ja organisatsioonid läbi oma üritusi. Siin korraldati mitmesuguseid kursusi. Erakondade juhid pidasid siin oma kihutuskõnesid. Siin laval olid esinenud sellised matikuulsused nagu G. Lurich, A. Sannik jt. Esinejaid käis Tallinnast ja Tartust saadik. Vahepeal pidi ühing leidma “ruumi” ka oma pidude jaoks, milliseid peeti aastas 7-10. Külalisesinejaid käis aastas 15-20 korda. Ruumi pidi jääma ka kinole, mida siin esmakordselt Raplas näidati.
1926. a. lõpul leitakse esialgne lahendus aurupritsiga liikumiseks. Alevi tisler Laanemets oli ostnud omale veoauto ja vastava kokkuleppe alusel oli ta nõus pritsiga tulekahjudel käima. 1927. a. lõpul on tekkinud arusaamatused ühingu liikmetel peamehe Ph. Schützi ja kauaaegse varahoidja K. Burmeistri vahel. Tagajärjeks on, et K. Burmeister vallandatakse varahoidja kohalt ja uueks varahoidjaks valitakse Otto Linamann. 14. juulil avastab ühingu revisjoni komisjon varade revideerimisel suuri puudujääke. Komisjoni protokollis on kirjas: …Peale selle leiti järgmisi puudusi: Voolikud on auklikud ja osaliselt juba kõdunenud 1 käsipritsi imejavoolik lagunenud, tarvitamiskõlbmatu. Ronimise redelid vajavad pea kõik remonti.
Pikad saali pingid on samuti armetus seisukorras ja väga ebapraktilised oma pikkuse poolest. Puudub täiesti enam-vähem korralik näitelava sisseseade. Isegi kõige väiksemat näidendit on võimatu korraldada sellekohase sisseseade (st. mõne laua ja tooli puudusel). Remonti vajavad laos seisvad tuletõrje meeskonna riided.
Muusikariistade järelvaadetes selgus, et nende kohta peetav nimekiri on korratumas seisukorras ja ei võimalda mingisugust revideerimist. Ei ole mingisugust nimekirja ega allkirja, kelle käes on riistad, kuna nad on välja antud ja võimatu on kindlaks teha, kui palju neid seltsil üldse on. Juhatusele tehakse vastavad ettepanekud puuduste kõrvaldamiseks. Aasta pärast 18. apr. 1928 on aga olukord samasugune, nagu näitab revisjonikomisjoni akt. Juhatusele tehakse ettepanek kolme kuu jooksul puudused kõrvaldada. Nähtavasti ei olnud revisjonikomisjon oma töös küllalt järjekindel ja nõudlik, sest 1929. a. 30. detsembril on olukord samasugune, nagu nähtub revisjonikomisjoni protokollist.
Nähtavasti ei võetud midagi ette ka tuletõrje varustuse parandamise ja uuendamise osas, millele revisjonikomisjon juhtis tähelepanu juba 14. juulil 1927. a. sest 1930. a. septembris, kus järjestikku 12,14 ja 16 on mitu tulekahju, ilmuvad varustuses tõsised häired. Olukorda arutab ühingu juhatus oma koosolekul 16. sept., kus võetakse vastu otsus: voolikud täielikult korda seada, samuti mootorprits, osta juurde 100 meetrit uusi voolikuid.
Sellele vaatamata puudused on jäänud kõrvaldamata, sest ööl vastu 18. juulit 1934 on alevikus suurem tulekahju, kus hävib Kresmeri elumaja. Tulekahjul ilmnenud tuletõrje meeskonna ja varustuse väärnähtudest kirjutas “Päevaleht” 30. juulil, 1934. a. nr. 207: Suured puudused Rapla tuletõrjes. Politsei nõuab puuduste kiiret kõrvaldamist. Ööl vastu 18. skp. Rapla alevikus aset leidnud suurema tulekahju puhul, kus Kresmeri elumaja maha põles, on ilmsiks tulnud Rapla vabatahtliku tuletõrje-ühingu tegevuses ja ka tehnilises varustamises mitmesuguseid lubamatu väärnähteid ja puudusi, milliste peale Rapla jsk. politseikomissar juhib Rapla vallavalitsuse ja Tallinn-Harju prefekti tähelepanu, paludes samme astuda nende puuduste ja väärnähete kõrvaldamiseks.
Nagu politseikomissari ettekandest selgub, olevat tulekahju alarmeerimisviis Raplas liig lühike ja kitsaulatuslik, mille tagajärjel üle poole alevikust ei teadnud tulekahjust enne kui järgmisel hommikul. Tuletõrje meeskond jõudnud kohale alles 20 min. peale häiret, kuna abipeamees saabunud tulekahju kohale alles tund aega peale häire algust. Meeskonnal puudunud teadlik distsipliin: juhtide käsklusi võetud liiga ükskõikselt ja mõned neist jäetud hoopis täitmata.
Mis puutub tehnilise varustuse puudulikkusesse, siis pole pritsimajas olnud nõutavat veetagavara tünnidega, vaid vett tulnud kohale toimetada jõest 45-55 minutit peale häire välja kuulutamist. Voolikud olnud nõrgad ja lõhkenud. Ka veeanumad olnud kauasest kuivalt seismisest niivõrd kuivad, et ühel aamil tulnud vankrile tõstmisel vitsad pealt. Samuti olnud korrast ära veevedamise vankrid. Mootorpritsi meeskond oli aga enne tule lõplikku kustutamist teadmata põhjusel lahkunud kohalt ja tule võitlema jätnud ainult väiksearvulise käsipritsi meeskonna.
Politseikomissari ettekande põhjal pöördus Tallinn-Harju prefekt nüüd Harju maavalitsuse poole palvega, et eespool loetletud puuduste ja väärnähete kõrvaldamiseks Rapla tuletõrje organisatsioonis kiires korras samme astutakse”.
Kuna etteheited on küllaltki tõsised, tuleb asja arutamiseks 31. juulil, kokku juhatuse koosolek, kus püütakse väita, et ajalehe artiklis on liialdusi, kuid olukorda analüüsitakse veel kahel järgmisel, 12. ja 14. aug. peetud juhatuse koosolekutel, kus võetakse vastu vastavad otsused olukorra parandamiseks ja uue tuletõrje varustuse muretsemiseks.
Olles endiselt rahapuuduses, arutatakse 1. dets. 1927 peetud juhatuse koosolekul senise einelaua baasil õllepoe avamise küsimust. Et see vajalik on, selles ollakse üksmeelsel arvamusel, kuid enne on vaja ruumid remontida ja hankida vastavad load. 14. märtsil 1928. a. on vastavad load olemas, ruumidele nõuetekohane remont tehtud ja õllepood avatakse. Müüjaks hakkab ühingu varahoidja Otto Lintsmann. Õllepudeli väljamüügi hinnaks määratakse 29 senti ja mõdu hinnaks 25 senti. Müüja saab pudeli pealt 3 senti.
Ühingu peotoimkond korraldas endiselt mitmesuguseid üritusi. 6. mail 1928. a. peetakse Jüriöö ülestõusu 125. aastapäeva tähistamiseks mälestusõhtu tõrvikutega. See ilus komme saab traditsiooniks mitmeks aastaks.
Traditsiooniliseks on ammugi väljakujunenud ühinguaastapäeva pidustused. Aastapäeva tähistamine oli juba ühingu algaastaist määratud juulikuu viimasele pühapäevale. Aasta-aastalt oli aastapäeva tähistamine muutunud paindlikumaks. Toimusid paraadid. Ühingu tegevliikmeile jagati teenistusmärke ja medaleid. Tavaliselt korraldati sel päeval loterii-allegrii ja hulgaliselt mitmeid muid lõbustusi nagu: “talutare”, “rõngaheitmine”, “õnneõngitsemine”, “märklaud” jne. Õhtul oli pritsimaja saalis piduõhtu, näidendi, laulude, orkestripalade ja tantsuga. Aastapäeva pidustused tõid ühingule ka kena sissetuleku.
1928. a. pannakse tuletõrje majja elektrivalgustus. Maja juurde puuritakse kaev, eeldusega, et sellest saaks vett ka mootorprits. Viimasel ajal on tuletõrjealane tegevus maal erilise hoo sisse saanud. Tegutsema hakkab uus osakond Palamullal. Hulgaliselt uusi tegevliikmeid astub Seli ja Sikeldi osakondadesse. Ühingu osakondadele lubati muretseda oma nurgastamp ja pitsat, korraldada osakondades pidusid, omavahelisi võistlusi, omada osakonna lipp jne.
1925. aastal vabariigi valitsusele esitatud maasaamise palvele järgnes 1927. a. mais ühingu juhatusele kutse volitada isik maatüki projekteerinud maamõõtja poolt kokku seatud protokollile alla kirjutama. Miks aga ühing siiski selle maatüki omanikuks ei saanud, pole õnnestunud teada saada. Ühingu juhatusele oli selgeks saanud, et tuleb leppida senise maalapiga ja majaga.
1928. a. lõpul saab ühing omale uue mootorpritsi rootsi firmalt “Konrad Rosenbaur Linz”. Ajahammas oli vanu hooneid purenud ja seepärast otsustas ühingu juhatus alustada uue pritsikuuri ehitamist. Ehitus oli kavandatud 12x8 m., millest sooja ruumi osa 8x4 m. Ehituse jaoks telliti isegi projekt inglise arhitekt Larfeldilt.
Materjali varumisega alustati kohe ja ära ootamata tellitud projekti, pandi hoone ehitusele pidulikult nurgakivi jaanipäeval ja ehitus algas omavalmistatud projekti järgi. Hoone ehitati tellistest, torni ülemine osa aga puidust. Aastaga oli hoone valmis ja pidulik õnnistamine oli 7. juunil 1931. aastal. Nii vana ühingu tuletõrje maja, kui mainitud juurdeehitus on Rapla alevi generaalplaanis ette nähtud lammutada.
7. aug. 1931. a. toimub Raplas tähtis sündmus, millel küllalt oluline järelmõju ka tuletõrje ühingu tegevusele. Alustatakse Rapla haridusseltsi uue hoone ehitamist ja on pidulik nurgakivi panek. Hoone saab igati kaasaegne ja selle valmis saades väheneb oluliselt ühingu sissetulek, kuna pritsimaja üürimine peoõhtute ja muude ürituste korraldamiseks langeb ära.
Ühingu juhatusele ja liikmetele tegi muret suur võlakoorem, mis pritsimaja juurdeehitusega oli veelgi kasvanud. Kust võtta raha võla tasumiseks. Alevis liikusid jutud, et peagi hakatavat ehitama uut restorani. See suurendas muret veelgi, kuna siis kahanevad tunduvalt sissetulekud ka õllepoest. Vaja oli ette jõuda ja nii otsustatigi kiiresti taotleda luba tuletõrje majas restorani avamiseks. Luba saadakse. Jällegi on vaja remontida, ümber ehitada. Restorani ruumideks ehitatakse ümber ka osa senisest saaliruumist.
1935. a. alguseks jõutakse nii kaugele, et võidakse avada II järgu restoran. Puhastulu loodeti 1935. aastal saada 1 200 krooni. Restoran töötas kuni 1. jaan. 1941. a. olles ühingule ainukeseks suuremaks sissetuleku allikaks, sealjuures aga röövis ka suurema osa ühingu juhatuse tegevusajast. Siit alates olid suuremateks üritusteks iga-aastased aastapäeva pidustused. Muid pidusid, nagu varem, üldse ei organiseeritud, kuna polnud enam ruume. Väga harva sai seda teha Haridusseltsi majas.
Mõnevõrra pöörati rohkem tähelepanu tulekaitsealasele tegevusele. Muretseti aeg-ajalt juurde uusi vahendeid ja remonditi vanu. Korraldati tuletõrje kursusi. Pritsikuuri torni seatakse üles häirekell. Alevis pannakse üles sildid, kuhu tulekahjust teatada (peamiselt sinna, kus asus telefon).
1.Pritsimajja, 2. Rapla politsei, 3. Rapla arsti jsk., 4. Dr. A. Selar, 5. Mahlamäel Burmeistri juurde, 6. Tutikülasse Päädami juurde ja 7. Rapla raudteejaama.
Muidugi aitas tuletõrjealase töö elavnemisele kaasa ka Eesti tuletõrje liidu nõudlikkuse kasv. Nagu näha on tegevus ühingus palju elavamaks muutunud 1937. a. alates kui moodustati tuletõrje korpus. Juba veebruaris asutatakse Rapla vallas alljärgnevad tuletõrje kogud:
1. Seli asundus
2. Seli küla
3. Palamulla
4. Sikeldi
5. Jalase
6. Kodila
Varem tegutsesid nendes paikades väikese liikmete arvuga jaoskonnad, kellel kõigil polnud oma pritsigi. Nüüd jagas ühing neile igal aastal teatud osa annetustest ja toetustest. Osakonnad korraldasid ise pidusid, kust saadi sissetulekuid ja nii saadi soetada tulekaitse abinõusid. Alustati pritsikuuride ehitamist. Brigaadi piires korraldati sageli mitmesuguseid võistlusi, millest meeskonnad pidid osa võtma.
Rapla VT ühingu juhatuse ettepanekul peetakse esimene Harjumaa brigaadipäev 8. aug. 1937. a. Raplas. Harjumaa brigaadi õppepäeva kohta Raplas kirjutati, et paraadist võttis osa 1 600 mehe ja naise ümber, aga rahvast oli rohkem. Päeva põnevam osa oli võistlused. Toimusid need mitmes kohas ja mitu ala korraga. Põnevam punkt oli naistuletõrje rivivõistlus. Kui siiani kaheldi, mis naised ikka suudavad, siis siin 8. aug. et naised on meestele eeskujuks. Oleks tahtnud seda ilusat asja vaadata kauem.
Võistluste tulemused kujunesid järgmisteks:
Rivivõistlus meestele I koht Rapla kompaniile 62 punkti.
Köieronimine I koht Rapla kompaniile ajaga 20,5.
Teatejooks 10x60 m hüdropuldiga II koht Rapla kompaniile. Ühingute paremusjärjestuses tuli Rapla valla ühing 28 punktiga kolmandale kohale ja Rapla divisjon 32 punktiga neljandale kohale.
Sama aasta 28. aug. peeti Tallinnas korpuse päeva paraad, millest võttis osa Harjumaa brigaad nelja divisjoniga, igas divisjonis kolm kompaniid. Rapla valla VT ühingust võttis paraadist osa 40 meest.
1938. a. 14. augustil peeti Harjumaa brigaadi päevad Raasikul. Rapla tuletõrjujad võistlesid seal kõigil aladel. 1939. a. 13. augustil Harjumaa brigaadi päeval Keila linnas võistlesid Rapla VT ühingu liikmed 5 alal: pritsivõistlus meestele, rivivõistlus, hüdropuldi teatejooks 10x60 m, köieronimine, teatejooks naistele 5x10 m. Osa võttis 60 võistlejat. Edukalt esineti divisjonipäevadel 1938. a. 10. juulil Kohilas ja 2. juulil 1939. a. Hageris.
Osavõtt nendest korpuse, brigaadi ja divisjonipäevadest, aina ergutab ja liikmete arv kasvab. Näiteks 2. mail 1939. a. võetakse juhatuse koosolekul täiendavalt uusi liikmeid vastu: Kodila kogusse 28, Seli asunduse kogusse 25, Sikeldi-Kuusiku kogusse 37, Rapla kogusse 45. 29. sept. 1939. a. Rapla I ja II rühma 12 ning Sikeldi-Kuusiku kogusse 9 uut liiget.
1940-1957
Viimasel ajal oli ühingul õnnestunud oma rahalisi sissetulekuid suurendada. Peamine sissetulek oli restoran. 1939. a. kassaaruanne lõppes bilansisummaga 22 568,58, kusjuures ülejääk oli 2 260,44 kr. Nähtavasti oli raha kitsikusest üle saadud. 1940. a. eelarve oli koostatud siiski tagasihoidlik 6 070 kr.
Juba pikemat aega ei tegutsenud ühingu puhkpilli orkester. Orkestri liikmete omavolitsemise tagajärjel korjati pillid mängijate käest ära ja teatud ajaks lakkas orkester olemast.
Salgapaeliku Hans Raadiku energilisel algatusel ja organiseerimisel oli kokku saadud uus koosseis mängijaid. Vaja oli kindlakäelist orkestrijuhti ja sellist nähti Philipp Schüts´ is, kes orkestrijuhi ametisse paluti. Temale abiks valiti Elmar Salm ja orkestri varahoidjaks Rein Rõõmus. Peagi said raplalased jälle kuulata kaunist puhkpillimuusikat.
Ühingule oli valitud ka uus juhatus ja revisjonikomisjon, kes omavahel 18. märtsil jagasid ametid: juhatuse esimees Anton Univer, kassapidaja Aleksander Plaks, asetäitja Aleksander Niimann, varahoidja Ott Lintsalu, asetäitja Juhan Ambur, sekretär Aleksander Päädam. Revisjonikomisjoni esimeheks sai Joh. Luuk, kirjatoimetajaks Arnold Pallik ja liikmeks Joh. Arendi.
Osa VT ühinguid maksis oma sekretäridele-asjaajajatele peale 1935. a. väikest rahalist tasu. Üldiselt oli see 5 kr. kuus. Väikest tasu maksti ka varahoidjale, ca 2-2,5 kr. kuus. 1940. a. alates suurendas Rapla ühing oma tasumäära. Makstes asjaajamise eest 15 kr. kuus. Varahoidjale 5 kr. kuus. Kassapidajale 2,5 kr. kuus.
Rohkem senisest hakati ühingu tegevliikmete tuletõrjealastele teadmistele ja ettevalmistusele tähelepanu pöörama. 7. apr. korraldati 12 tunnised kursused. Kursused viis läbi ja esines loengutega divisjonipealiku asetäitja August Kalde. Esimesel mail korraldati kursustest osavõtjatele katsed ja vastavad tunnistused said 30 ühingu tegevliiget.
Uuesti kerkib päevakorrale veevõtikohtade küsimus, mis vahepeal oli peaaegu, et unustatud. Nüüd otsustatakse laadaplatsil tööga alustada, vastasel korral pole loota vallavalitsuselt lubatud 300 kr. toetust. Hoogustunud oli ka pidude korraldamine. Peod korraldati nüüd Haridusseltsi saalis. Esimene neist sel aastal oli 12. mail, kus puhastulu saadi 61,53 kr. Järgmine oli 18. juulil ja traditsiooniline aastapäevapidu 28. juulil. Peost saadi tulu 158,09 ja aastapäeva peost 166,94 kr. Aastapäeva puhul jagati ka teenistusmärke: 25 a. tegevus eest 3-le, 15 a. tegevuse eest 2-le ja 10 a. tegevuse eest 14-le ühingu liikmele.
Muude minevikusoovide hulgas pole unustatud soovi “oma” maatüki järgi, mida senini polnud õnnestunud saada. Otsustatakse Põllutööministeeriumile saata palve, saada ühingule senine Kaitseliidu käes olnud spordiplats, kuid ka see palve jääb rahuldamata. Veel kord üritatakse saada ühingule õppeplatsiks endist Põllumeeste Seltsi 0,2 ha maa-ala, mis samuti oli jäänud peremeheta. Aga kõik oli hilja. Ka restorani pidamiseks luba enam ei pikendatud. Ühingu juhatus oli niivõrd kauplemisega harjunud, et esitati vastavatele asutustele uus taotlus, lubada restorani ruumides avada õllepood. Muidugi jäi ka see vaid sooviks.
25. märtsist alates on ühingu eesotsas uus juhatus. Uueks esimeheks Ott Lintsalu, laekahoidja J. Tendel, kirjatoimetaja M. Lillemaa, varahoidja B. Tamm ja ametita liige E. Salm. Uus juhatus alustab eeltöid NSV Liidu tuletõrje 23. aastapäeva aktuse korraldamiseks. Osaletakse 1. mai pidustustel.
Alanud sõjakeerises kaotab Rapla VT ühingu 38 liiget juba esimestel nädalatel. 28. augustiks oli sõjavanker veerenud Rapla maile. Sakslaste kuulidest süttis arestimaja. Tuli levis väga kiiresti, ähvardades haarata lähedal asuvad puumajad. Rapla tuletõrjujate ennastsalgava tegevuse tagajärjel suudeti tule levik ära hoida. Kustutustöid tuli teha lausa roomates kuulirahe all. Samal päeval süttis alevis veel 2 maja, mis samuti kustutati.
1942. a. valiti ühingule uus juhatus, kus esimeheks K. Kustavus. Okupatsiooniaegne tegevus seisnes peamiselt rakenduslikus osas. Moodustati brigaadipealiku ettekirjutuse kohaselt tuletõrje lendsalk arvates 1. maist. Lendsalga juhiks määrati Ricard Vohnja, kes oli ka ajutiselt kompaniipealiku ülesannetes. Salka kuulus 9 meest. Peale selle oli veel 10 meheline täiendav koosseis. Salga hoole alla sai ka Nõukogude vägede poolt maha jäänud paakauto. Autojuhiks salga koosseisus oli Jaan Viirsalu. Maksti 80 Mrk. kuus ja anti ühingu majas prii korter, küte ja valgustus, tingimusel, et tal tuleb olla vahel telefoni juures ja täita majahoidja kohuseid.
Ühingu aastapäeva püüti tähistada vanade traditsioonide järgi. Ühingu 44. aastapäeva koos Rapla divisjoni päevaga peeti 30. aug. Kavas oli paraad, võistlused ja pidu. Anti välja teenetemärke:
45 a. Philipp Schüts
35 a. August Saar
30 a. Ott Lintsalu, Ernst Lauts, Karl Valtmann
15 a. 6 tegevliikmele
10 a. 33 tegevliikmele
Ühingu 45. aastapäeva pidustused olid 1. aug. 1943. Jagatakse samuti medaleid ja märke. Korraldati ka mõned peod. Kuna sissetulekud nii aastapäeva kui ka tavalistest pidudest olid keskpärased, millele lisa saadi ka tuletõrje liidult toetustena, siis täiendati tuletõrje varustust, peamiselt osteti voolikuid.
Esimest korda taas vabastatud Raplas tuli juhatus kokku 2. okt. 1944. a. Esimeseks tööks oli olemasolevate varade arvele võtmine. Samuti salkade nimekirjade koostamine.
Esimene peakoosolek peale okupantide lahkumist kutsuti kokku 16. dets. Koosolek oli erakorraline. Päevakorras olid 1. tuletõrje konverentsi materjalide läbiarutamine, uue põhikirjaga tutvumine ja eelseisvate valimiste selgitustöö küsimused.
Järgmine korraline peakoosolek tuli kokku 28. aprillil, kus läbivaatamisele tulid 1945. a. tegevuse aruanne ja 1946. a. eelarve ja tööplaan, uue põhikirja vastuvõtmine, liikmemaksu kindlaksmääramine ja valimised põhikirja järgi.
Uus ühingu juhatus, uue põhikirja järgi nõukogu, valiti 7 liikmeline. Esimehe ametisse valiti Johannes Laiapea ja liikmeteks: Paul Lind, Gustav Illak, Ott Lendsalu, Karl Burmeister, Lootus Landt, Voldemar Luide ja Ferdinand Liivandi. Revisjonikomisjoni valiti: Johannes Luuk, Philipp Schüts ja Arnold Särekanno. Koosolekul märgitakse, et ühing on vähe tööd teinud liikmete värbamisel ja kasvatamisel. Leiti ka et tuletõrjujate võistlustase on langenud, eelmise aasta brigaadi päevadest osa ei võetud. Ühingule üüritakse alevis asuv Mihkel Jõulu mehaanika töökoda.
8. ja 9. juunil 1946. a. peeti Raplas divisjoni õppepäevad, milledega ENSV Tuletõrje Valitsuse ülema asetäitja teenistuse ja väljaõppe alal Hosse rahule jäi. Peamiselt õppepäevade korraldamise organisatsioonilise osaga, kuid tõi välja ka olulised puudused:
a) tuletõrje-riviline ala nõuab tööd kohtadel;
b) hargnemise põhimõtted on selged, aga hargnemine ise toimub aeglaselt, on vaja koostööd;
c) tuleb pöörata suuremat tähelepanu voolikumajandusele.
Vigu leiti, kuid siiski oldi üldiselt Rapla VT ühingu tööga tervikuna rahul nagu näitavad 9.-25.07. 1945. a. läbiviidud kontrollimise tulemused. Rapla VT ühingule määrati 500 rbl. preemia. 1946. a. ostetakse ühingule tuletõrje korpuse vahendusel auto. Auto ostmiseks tehakse ühingu liikmetelt sisemist laenu.
1947. a. peakoosolek kutsuti kokku 16. märtsil. Kui aasta tagasi võttis koosolekust osa 82 liiget, siis nüüd tuli koosolekule vaid 32 liiget. Ühingu liikmeskonnas oli jälle maad võtnud vastuolude õhkkond, mis Rapla ühingus aastaid varemgi välja löönud oli. Koosolekust võttis osa ka vabariikliku tuletõrje ühingu esimees A. Sork, kes valiti koosoleku juhatajaks ja püüdis tekkinud olukorrast väljapääsu leida. Senine esimees Joh. Laiapea astub tagasi ja uueks esimeheks valitakse Karl Kustavus. Valitakse ka uus juhatuse koosseis. Ühingule võetakse poole kohaga ametisse asjaajaja-arveametnik palgaga 210 rbl. kuus alates 20. märtsist. 27. juulil otsustatakse osa võtta 40-mehelise meeskonnaga brigaadi päevast Arukülas.
5. okt. 1947. a. on A. Sork jällegi Raplas, et aidata lahendada kaadri küsimust. Lahkunud kompaniipealiku R. Vohnija asemele valitakse uueks A. Saluste ja abiks E. Heinjärv. Ühingu naisterühma pealikuks määratakse Asta Heinjärv. Määratakse ametisse uus lendsalga koosseis, samuti rühmade pealikud. Ebasoodsalt mõjus ühingu tuletõrje rivilisele ja rakendusalasele tegevusele suur kaadri voolavus. Pea igal nõukogu koosolekul oli vaja liikmeid nimekirjast kustutada, kes lahkusid töö- või elukoha muutuse tõttu ja määrata uusi pealikuid.
1948. a. üldkoosolekul arutatakse igati ja kavandatakse plaane, kuidas õppusi ja profülaktilist tööd rühmades ja kompaniides parandada. Kui vahepealsed paari kolme aastapäeva tähistamised olid tagasihoidlikud, siis 50. juubeli aastapäeva kavatsetakse pühitseda pidulikumalt. Päevaks määrati juulikuu viimane pühapäev ja moodustati pidustusi korraldav komisjon. 1. aug. 1948. a. võttis osa divisjoni päevadest Kuimetsas. Võistlema ja paraadile saadeti kummastki kompaniist 30 meest.
Aastateks oli unustatud uue maja ehitamise küsimus, viimati räägiti sellest 10 aastat tagasi, siis 12. dets. nõukogu koosolekul oli küsimus jälle väga tõsiselt päevakorral. Uus maja pidi ehitatama telliskivist ja juba 1949. a. jooksul, kuna vana maja oli ümber kukkumas ja tuleb lammutada. Lammutamistöödega kavatseti alustada 6. mail 1949. a. Veel kord 7. veebr. 1949. a. koosolekul arutatakse uue maja ehitamist ja otsustatakse osta 40 tm. metsamaterjali ja siis on tuhin jälle vaibunud.
Ühingu sissetulekud on tõusnud küllaltki soliidse numbrini. 1948. a. sissetulekud olid 20 656,30 rbl. ja samal ajal väljaminekud 13 915,65 rbl. Raha kulus aga igapäevastele asjaajamistele ja toimetamistele. Juba 1949. a. asjaajamise ja arvepidamise kulud planeeriti 2 600 rbl., kusjuures ei olnud ühtegi rubla ette nähtud tulekaitse varustuse täiendamiseks.
Pea igal koosolekul korrati varem räägitut, so. vajadus laiendada profülaktilist selgitustööd, värvata rohkem uusi liikmeid, korraldada rohkem õppusi. Küllap selles oli ikka midagi vajaka, et ikka ja jälle tuli sellest rääkida. Aga midagi polnud siin imestada. Juba varem oli juttu kaadri voolavusest ja 15. mail tuli jällegi vahetada kompaniipealikud.
Tööd sel alal siiski tehti. Näiteks 1949. a. teostati profülaktilist ülevaatust 99 majas. Õppusi, harjutusi ja manöövreid korraldati 9 korral. Samas oli aga tulekahjusid ka 10 korral. Tööd tehti, kuid haare oli laienenud. 1. jaan. 1949. a. seisuga oli alevikus 2 128 elanikku, vallas 3 438. 1949. a. lõpuks oli vallas 15 kolhoosi ja 1 sovhoos. Vaja oli korraldada nende salkade tegevus jne. Küllalt sageli oli ka võistlusi. 17. juulil 1949. a. peeti kolmed kompaniivahelised võistlused. 31. juulil peeti koos 51. ühingu aasta- ja divisjonipäeva, kus samuti toimusid võistlused.
1949. a. juulis moodustati ühingu juurde näitegrupp vastavalt VTÜ põhikirja § 5le. Grupi juhiks määrati J. Illak ja näitejuhiks August Õunapuu. 1950. a. 15. juunil peetud nõukogu koosolekul otsustatakse ära müüa muusikariistad ja osta saadud raha eest tulekaitsevahendeid.
Pool sajandit oli siis Rapla tuletõrje orkester, läbi tõusude ja mõõnade alevi rahvale puhkpillimuusikat pakkunud. Enam ei olnud jaksu. 20. juunil vahetusid ka nõukogu esimehed. Ameti võttis üle Aleksander Metsalu. Ühingu juures alustab tegevust remonditöökoda. Võetakse tööle korstnapühkijad. Korraldatakse kolhoosi tuletõrjesalkade vahelised võistlused.
1951. a. lõpul premeeritakse kolhooside paremaid salgajuhte: “Lembitu” 300.-, “Järvakandi” 200.-, “Leek” 500.-, “Partisan” 200.-, “Ühistöö” 300.-, “Tee Kommunismile” 500.-, “Punane Täht” 300.-, “Kalinini nim.” 200.-, Rapla VTÜ esimees 1 000.-. Suurem remont võetakse ette vana tuletõrjemaja juures, milline põhiliselt ka 1951. a. lõpetatakse. Ametisse võetakse valveautojuhid.
Kuna kunagised Rapla vallas asunud ühingu kogud likvideerusid 1949. a. ja viimaste baasil kolhooside tuletõrje salgad on ühing saanud nimetuseks Rapla rajooni keskuse vabatahtlike tuletõrje ühing. Ühingu juures töötavad mitmed abikäitised, nagu korstnapühkijate, vahtkustutite laadimis- ja tuletõrjetehnika remondibrigaadid.
Ühingu väljasõidu komando on pidevalt sõitnud kahjutulesid kustutama rajooni piirides asuvaisse kolhoosidesse. Paranenud on agiitmassiline töö. Ühingu liikmete arv on tõusnud 60 liikmelt 203 liikmele. Kõige selle kõrval esineb töös aga mitmeid vajakajäämisi, millised eeloleval aastal ootavad parandamist ja elluviimist.
Kõike seda arutati ühingu peakoosolekul 30. märtsil 1952. a., mis peeti üle hulga aja jälle ühingu oma vastremonditud majas. Hulk aega oli maja korterite puudusel ebaseaduslikult elanike poolt hõivatud. Koosolekust võttis osa ka ENSV Tuletõrje Peavalitsuse esindaja kapten J. Vaarmann. Ühingu tegevus tunnistati rahuldavaks. 1952. a. valitakse nõukogu esimehe kohale Valentin Aigro ja aseesimeheks Männasalu.
Mais 1952. a. moodustatakse ühingu juurde naiskomisjon, komisjoni liikme Katariina Voogi juhtimisel. Vahepeal oli komisjonitöö soikunud. Komisjonis oli kokku 10 liiget. Rapla keskuse VT ühing oli muutunud juba omaette asutuseks, kus mitukümmend töötajat. Et töö hästi laabuks, oli vaja head organiseerimist, mida aga kahjuks alati polnud. Seepärast leiabki Rapla raj. TSN Täitevkomitee ühingu tegevuses mitmeid puuduseid ja ühingu nõukogul tuligi neid oma 27. aug. koosolekul arutada.
Rapla ühingus on sellised arutelud olnud ühingu algusest peale. Jutt keerleb ikka ja jälle tuletõrje tehnika ja meeskondade teadmiste ja distsipliini ümber. Olukorda arutati uuesti nõukogu 15. okt. koosolekul, millest jällegi osa võttis J. Vaarmann Tuletõrje Valitsusest. Samal koosolekul oli ka Tuletõrje Valitsuse poolt Rapla ühingule 1951. a. tuletõrje õppepäeva eeskujuliku läbiviimise eest antud 1 000 rbl. preemiasumma jagamine. Koosolek otsustas preemiasumma jagada vastavalt sellele, kuidas võistlusmeeskonnad päeva kordaminekule kaasa aitasid ja võistlustel esinesid.
I koht 500.- rbl. “Kehtna” kolh. Võistkonnale. Siin elas edasi kunagise Kehtna VT ühingu tegevusvaim.
II koht 300.- rbl. “Jüriöö” kolh. Võistkonnale. Siin elasid endise Raikküla-Raela VT ühingu järglased.
III koht 200.- rbl. jagati “Uue Elu” ja “Leek” kolhoosi meeskondade vahel.
22. dets. 1952. a. saab uueks esimeheks Uno Abel. Esimesest jaanuarist 1954. a. valitakse jällegi uus esimees, kelleks saab Miralda Uusmaa. Ühingu tegevuses on leida head ja halba. Viimast ikka rohkem sellest küljest, mis puudutas tulekaitsealast väljaõpet, profülaktikat ja varustust. Aga elu läheb edasi. Kunagise Rapla VT ühingu baasil on välja kujunemas kaasaegne rajooni tuletõrje keskus. 1955. a. asub ühingu tegevust juhtima Helmuth Pregel, kes jääb sellele kohale 25 aastaks.
Rapla vabatahtliku tuletõrje seltsi (ühingu) esimehed 1898-1940:
Axel Kusmanoff (Kusmanov) 1898
Georg Voogas 1903
Voldemar Rechtlich 1906
Erich Erler 1923
K. Tielemann 1925
A. Blemberg 1926
J. Luuk 1927
P. Jänes (kohusetäitja) 1928
P. Thal 1928
A. Univer 1930-1940
Rapla VT (seltsi) ühingu peamehed on olnud 1898-1940:
Axel Kusmanoff (Kusmanov) 1898-1902
Georg Voogas 1903-1905
Voldemar Rechtlich 1906-1916
Philipp Schütz 1916-1928
Jaan Kasemets 1928-1940
Rapla sajandivahetusel
Rapla 1932. a. Toimuvad tuletõrje üldharjutused.
Rapla Tuletõrje Seltsi asutamise mõtte algataja ja esimene esimees A. Kusmanov
Rapla VT Selts. Kauaaegne peamees ja orkestrijuht P. Schultz.
Sellele nurgale oli Rapla VT ühingul kavatsus uus tuletõrje maja. Seni teadmata asjaoludel jäi see aga ehitamata.
Rapla VTÜ hoone peale juurdeehitust. (Foto Hans Tölpt, Tallinn)
Rapla VT Seltsi asutajad ja tegevliikmed
Rapla VT Seltsi pritsimeeskonnad tuletõrjemaja ees 15. juulil 1906. a
Rapla VTÜ. Mootorpritsi meeskond.
Rapla VT Selts. Esimesed tuletõrje kursused. Osavõtjad 29. jaanuaril 1918. a.
Rapla VT Seltsi tegelasi 1922. aastal
Rapla VTÜ. Värske õlu tuli.
Rapla VTÜ. 1925. a. Auruprits.
Rapla VTÜ. Peameeste vahetus. Ameti võtab üle Kasemets.
Rapla VTÜ. Komandod tuletõrje maja ees. 3. aprillil 1927. a.
Alumisel fotol hobuste kõrval vurrudega aurupritsi masinist K. Burmeister
Rapla VTÜ. Tuletõrjemaja juurdeehitus on veel tellinguis, aga surupritsil on uus “kodu” olemas.
Rapla VTÜ lipu õnnistamise päeval Tammemäel 1928. a
Vasakult teine K. Burmeister, paremalt esimene P. Schütz
Rapla VTÜ. Üks aktiivsemaid tegelasi: Ott Lintsalu (Otto Lintsmann). Oli juhatuse liige, varahoidja, esimees ja õllepoe pidaja.
Rapla VTÜ. 30. aastapäeva pidustustelt. 29. sept. 1928. a.
Rapla VTÜ. Orkester, juhatuse liikmed, komandoülemad 1929. a.
Rapla VTÜ tuletõrje kursusest osavõtjad. Kursused toimusid 19.-21. veebruaril 1937. a. Rapla Haridusseltsi (praegune kultuurimaja) majas.
Rapla VTÜ juhatuse liikmed ja jaoskonna pealikud 1925. a
Rapla VTÜ. Ühing aurupritsiga ühingu maja ees minekuks järjekordsele harjutusele.
Suureks pidupäevaks olid piirkondlikud, eriti aga üleriigilised tuletõrjepäevad
Näitemüüke korraldasid sissetulekute saamiseks peaaegu kõik VT ühingud. Reklaamiks olid trükitud vastavad kuulutused
Peale tulekahjudega võitlemise oli VT ühingutel suur osa oma piirkonna kultuurilistel ettevõtmistel (peod, kontserdid, sport)
VT ühingute korraldusel toimusid kohapeal paljude maailmakuulsate sportlaste demonstratsioonesinemised (Al. Sannik, G. Lurich jt.)
