Seltsid-ühingud

Velise vald endise Läänemaa lõunaserval, oli Vigala kõrval üks suuremaid maakonnas, nii pindalalt kui elanike arvult.

Vald moodustus endise nelja mõisavalla (Velise, Valgu, Nurtu ja Päärdu) liitumise teel. Edaspidi moodustas iga endine vald omaette kogukonna, kust igast olid valitud omad volikogu liikmed ja abivallavanem. Igas kogukonnas oli näiteks 1920. aastal üle tuhande elaniku ja nii saigi võimalikuks analoogsete seltside ja organisatsioonide moodustamine ja organiseerimine igas kogukonnas, mis teisiti ei olnud mõeldav, sest seda eeldas juba territoriaalne paiknevus.

1892. aastal alustati Velise alevikku ka uue vallamaja ehitamist, milline sai valmis 1894. aastal ja õnnistati 14. okt. 1894. a. Sama aasta 25. oktoobril kirjutab “Olevik” oma 43. numbris: “Vigala kihelkonda Nurtusse on pasunakoor asunud, mis juba paar korda oma häält on kuulda andnud. 14. okt. s. a. oli Velise vallamaja sisseõnnistamine, kus ka Nurtu muusikakoor on mänginud”.

Millised seltsid ja ühingud endise Velise valla piirides on ca 60 aasta kestel tegutsenud, millised olid nende eesmärgid, sihid ja suunad. Mida tehti ja suudeti, sellest püüab alljärgnev põgusalt ülevaadet anda.

Käeolevaks tööks on materjali ja andmeid kogutud, Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riikliku Keskarhiivi fondidest Nr: 324, 3694, 2547, 3564.
Fr. R. Kreutzvaldi nim. Kirjandusmuuseumi ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Raamatukogu Erihoiuosakonna kogudest.

See vaimustus ja hoog, mis haaras rahvahulki rahakogumise aktsiooniga Aleksandrikooli heaks, oli suunavaks ja põhjapanevaks meie edasisel kultuurielu väljakujunemisel. Kooliõpetajate algatusel moodustati paljudes valdades abikomiteed, kelle ülesanne oli propageerida kooli asutamise mõtet ja organiseerida rahakogumist. Kuna kõrgemalt poolt oli lubatud raha korjamiseks korraldada maksulisi peoõhtuid ja et tavaliste korjanduslehtedega laekus raha väga vähe, hakatigi korraldama n. n. näitemüüke või basaare, mis kujutas tegelikult rahvakäest kogutud esemete müüki ja siis eeskavaga peoõhtuid. Et aga peoõhtutel oleks vaatajatele-peolistele midagi pakkuda-näidata, tuli hakata moodustama mitmesuguseid isetegevuse kollektiive.

Oli raamatukogu seltsi kõrval teiseks seltskondlikuks organisatsiooniks, kes oma tegevust alustas pea vahetult sajandi algul (1903. aastal). Kahjuks ei ole selle seltsi tegevusest säilinud pea ühtegi dokumenti, ega kirjarida. Ometi on teada, et seltsi tegevus, eriti esimesel paaril aastakümnel, oli eriti viljakas ja teguderohke. Ka üksikud mälestuste killud ei võimalda seltsi tegevusest terviklikku ülevaadet saada.

Oli kolmandaks seltsiks mille tegevuspiirkond haaras kogu valla territooriumi. Ühingu asutamise koosolek peeti Velise vallamajas 9. aprillil 1932. aastal. Põhikiri oli registreeritud juba 24 märtsil ja asutajate liikmetena olid sellele alla kirjutanud August Nagelson (Naglas) konstaabel, Jaan Tonna, põllumees ja Ado Jõesaar, kaupmees. Esimese peakoosoleku päevakorras oli:

1929. aasta 18. augustil peeti Velise koolimajas karskusringi vilistlaskogu asutamiskoosolek. Neid aegu meenutab üks vilistlaskogu asutajaid liikmeid, hilisem Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud Eestimaa ajaloo alal (1940. a.) Aleksander Looring (mõrvati fašistide poolt 27. apr. 1942. a.) oma mälestustes 1934. a. järgmiselt:

Ühisus asutati 1910. aastal. Dokumenti, mis iseloomustaks ühingu tegevust, säilinud ei ole. Säilinud ühisuse liime Jüri Jüri p. Reiteri hoiuse raamatust nr. 238 selguvad hoiu-tingimused. Seal on kirjas:
Rahalised hoiusummad võetakse vastu: a) Jooksva arve pääle (tähtajata hoiusummad), b) ja kindla tähtaja pääle (tähtajalised summad) - Jooksva arve pääle antud hoiusummade tagasi maksmine sünnib nõudmise korral võimalikult selsamal talituse päeval, millal tagasinõudmist avaldati; kuid suuremate hoiusummade tagasinõudmist peab kuni kaks nädalat varasemalt juhatusele ette teatama - Hoiurahade protsendi kõrguse määramine on ühisuse nõukogu ja juhatuse hoolde antud. Kui protsent muudetakse, siis hakkab see muutus üks kuu pärast sellekohast avalikku kuulutust maksma...

Üheaegselt Laenu-Hoiu Ühisusega tegutses Velisel ka Tarvitajate (kutsuti ka Kaubatarvitajate) Ühisus. Selle kaubandusettevõtte täpset alguse ja tegevuse lõpetamise aega ei õnnestunud materjalide puudumise pärast teada saada. Mälestuste najal, mida kinnitavad ka ajalehe sõnumid oli Tarvitajate Ühisuse käekäik sama keeruline, nagu laenu-hoiu ühisuselgi. Velise Tarvitajate Ühisuse juhatuses tegutses suurem osa samu tegelasi, kes olid Laenu-Hoiu Ühisuse asjaajamise juures ja sellest tuleneski Tarvitajate ühisuse sama käekäik, mis oli Laenu-Hoiu Ühisusel.

Valgu taluperemeeste eeskujul asutasid ka Velise mehed omakorda Velise Piimaühistu. Dokumente ega kirjasõna ühistu täpse alguse ega tegevuse kohta säilinud ei ole. Oli selle eluiga ka liiga lühike, võibolla sellepärast.

21 märtsil, 1923 aastal registreeriti Tallinna-Haapsalu Rahukogu kohtuistungil Valgu Haridusring “Valgus” põhikiri nr. 96. all. Palve, mis Rahukogule saadeti, oli iseenesest väga lühike ja sõnastatud järgmiselt:

Kuigi Valgu Haridusringi “Valgus” tegevus paistis olevat küllaltki sisutihe oli selles siiski midagi vajaka. Ei olnud seda, mida vajasid perenaised ja noorikud. Taheti õppida kuduma, õmblema, maitsvaid toite keetma ja valmistama. Selles osas ei pakkunud Haridusring midagi.

Valgu ühistegelikest organisatsioonidest ei saa mainimata jätta Valgu Tarvitajate Ühisust, mis alguses kandis Kaubatarvitajate Ühisuse nime.

Enne Valgust lahkumist tuleb nimetada veel üht organisatsiooni mille liikmed enamuses olid küll väljaspool Valgut, aga keskus asus siin. See oli Valgu Põllumajanduse ja Tööstuse osaühisus. Nimi oli vast mõneti ekslik, kuna põllumajandusega oli siin väga vähe tegemist, või siiski ümberkantud mõttes. Kahekümnendate aastate algul hakati kunagise Valgu mõisa linnaserehe baasil ehitama tolle aja kohta väga moodsat sae- jahu- ja villatööstust. Linnaserehi oli paekivist seintega ehitus. Hoone oli küllalt ruumikas. See ehitati ümber ja hoone alumisele korrusele paigutati jahuveski seadmed: kaks paari kive, kruubimasin ja kõik muud seadmed, millised sel ajal võimaliku olid. Teisele korrusele said koha villa kraasimise ja ketramise masinad.

Velise valla rahvas ei olnud esimesed, kes asutasid piirkonnas esimese Rahvaraamatukogu Seltsi ja kus oldi esimesed pasuna- ja laulukoori asutama (Nurtu), vaid ettevõtlikud oldi ka põllumajanduse ja loomakasvatuse edasiarendamisel.

Valgu Karjakontrollühing oli kaks aastat tegutsenud, kui tekkis mõte asutada Valgusse piimaühistu. Ka see mõte, nii nagu Kontrollühingu asutamise ja mitmed teisedki, mäe talu peremehelt Mihkel Lauterilt. Ja ega ei läinudki palju aega, kui mõte hakkas teostuma. Valgu Piimaühistu põhikiri registreeriti 7. veebruaril, 1925. a. ka Piimaühingu rajamisel (asutamisel) olid Valgu mehed naabrivalla meestest ette jõudnud. märjamaal asutati see kolm aastat hiljem 1928. a. Kivi-Vigala mehed jäid aga oma piimaühistu asutamisega täpselt kuu aega hiljemaks. (siin registreeriti põhikiri 7. märtsil, 1925. a.)

Käesoleva alguse on märgitud Nurtu pasunakoori, meeskoori ja segakoori tegevuse algusest juba eelmise sajandi viimasel kümnel. Fotodel võib näha ja seda kinnitavad ka esimeste lauljate-mängijate laste ja lastelaste mälestused, oma isade-emade käest kuuldud, et huvi laulu ja muusika vastu oli suur.

1931. aastal alustas Nurtus tegevust Nurtu Perenaiste Selts. Nurtu Noorrahva Ühing ei pakkunud oma piirkonna naisperele küllalt huvialaseid tegevusvõimalusi ja nii organiseerisid naised omaette naisorganisatsiooni. Samasugune olukord oli ka Valgus. Velisel näiteks naisorganisatsiooni küsimus omaette üles ei kerkinud, kuna naistele vajalikud kursused korraldas juba ammu Põllumeeste Selts ja hiljem ka Tuletõrje Ühing.

Nurtu külade talupidajate poolt Nurtusse asutatud piimaühistul oli Velise omast veidi pikem minevik ja tegevusaeg. Kahjuks ei ole siin ühtegi dokumenti järgi jäänud. Seepärast ei saa teada aega, millal siin asi alguse sai.

Mäletatakse, et alguses viidi piim Lensmanni majja. Peagi aga koliti üle Paju tallu, sest selles Lensmanni majas ei olnud ahju. Sinna aga midagi suuremat ehitada ei tahetud, kuna nähti lähemas tulevikus ikka oma maja.

Valgu ja Nurtu kõrval oli ka Päärdu kogukond Velise vallas paigaks, kus kuni 1924. aastani ei tegutsenud ühtegi seltsi ega ühingut.

Nagu sissejuhatuses mainitud, lauldi Päärdus küll juba eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate algusest peale, aga ainult lauldi ja olid need laulud ju enamuses vaimulikud laulud. Muud repertuaari oli sel ajal veel väga vähe. Kuigi järjepidev laulmine siiski ei olnud, sest kõik koolmeistrid kes peale Peeter Binnendorfi Päärdu vallakoolis õpetajateks olid, ei olnud laulumehed. Pidevalt hakkas Päärdus laul kõlama 1922. aastast alates, kui õpetajaks tuli August Alberg.

Päärdus jäid naised oma huvialadega samuti Raamatukogu Seltsi tegevusväljast välja, nagu Valgus ja Nurtus. Naised vajasid peale näitemängu ja tantsu ka muud, perenaisele vajalikku.

1929. aasta kevadel kutsutigi asutajate liikmete: Mõis Kai, Roosimägi Hilda, Alberg Ann, Kaer Marie, Mõis Hilda ja Pesti Anni agatusel naised kokku ja valitigi Päärdu Perenaiste Seltsi esimene juhatus. Esimeseks esinaiseks valiti Mõis Kai. Juba järgmisel aastal valiti esinaiseks Rokk Helmi. Viimane töötas sel kohal 1935. aastani ja siit kuni 1940. aastani Roosimägi Hilda.

Kuigi Velise vallas oli Seltse ja ühinguid mitmeid, ei suudetud kõiki valla elanikke nende ümber koondada. Põhjusi oli mitmesuguseid. Oli kaugus elukoha ja keskuse vahel, või siis seltsi juures parajasti ei teotsetud selle huvialaga, mis inimestele meeldis, jne. Nii tekkisid omaette laulukoorid, keelpilli orkestrid, näiteringid, lisaks neile, mis tegutsesid seltside lipu all.