Siin on tutvumiseks endise Läänema suurima, Velise, valla loodusest ja minevikust pajatava õpperaja teejuhti. Rada on kokku pandud kohaliku kodu-uurija ja Sillaotsa Talumuuseumi rajaja Aleksei Parnabase poolt 1975. aastal (ilmunud ajalehes "Ühistöö"). 1986 kirjeldas rada oma raamatus "Looduse õpperajad" Jaan Eilart. Trükitud brožüürina ilmus rajakirjeldus 1988, täiendusi lisasid Jüri Kusmin ja Kalev Tihkan. Alljärgnev on neljas Velise õpperaja värskendatud kirjeldus.
Rada on umbes 70 km pikk, moodustades kaks ringi algpunktiga Velisel. Sealt võib vastavalt ajale ja soovile asuda pikemale või lühemale ringile. Pikem kulgeb Veliselt üle Valgu ja Nurtu Jämeda kaudu tagasi alguspunkti, lühem aga Veliselt üle Velisemõisa ja Päärdu Seljamäele ning Kilgi kaudu kõrvalepõikega Sulule tagasi algusesse. Pikem rada on nelikümmend, lühem kolmkümmend kilomeetrit pikk. 2007. aatal värskendati Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Maaelu Edendamise Sihtasutuse toel rajatähistust, hooldati punkte ning paigaldati viis infokaarti. Õpperada on soovitav läbida jalgratastel, kuna suurem osa vaatepunkte on maanteede läheduses. Valdavalt eramaal asuvate objektidega tutvumisel tuleb kinni pidada Igaüheõigusest.
GPX fail raja läbimiseks GPSiga
1. Velise
Velise alevik - endine valla keskus tekkis 19. saj. lõpul ehitatud Apostliku Õigeusu Kiriku ja koolimaja ümber. Siis oli siin vallamaja (1892), kaks-kolm kauplust, rohupood, pagar, kingsepp ja rätsep.
Tänapäeval asuvad alevikus kultuurimaja (endine koolimaja) ja postkontor.
Erilist tähelepanu väärivad 1905. aasta sündmuste paigad. Velise kujunes 1905. aasta sügisel Läänemaa revolutsioonilise liikumise keskuseks. Siin moodustati revolutsiooniline omavalitsus - Velise "vabariik". Selle juhtideks olid kihelkonnakooli õpetaja Jaan (Ivan) Paulus, kohalikust talurentnikust kujunenud revolutsionäär Mihkel Aitsam ja Nurtu kaupmees Jüri Oviir.
3. detsembril 1905 esines Velisel sütitava kõnega noor Friedebert Tuglas (Mihkelson), kelle Mihkel Aitsam oli Tartust aulakoosolekult kaasa kutsunud. Sündmused kulmineerusid, kui 14.-17. detsembril põletati Tallinnast saabunud relvastatud tööliste õhutusel ümbruskonnas maha 12 mõisahäärberit. Suleti kõrtse ja riigiviinapoode. Ülestõusu staap asus kohaliku kihelkonnakooli ruumides (praegune Velise Klubi). 19. detsembril jõudis Haapsalust kohale tsaariarmee väeosa koos ümbruskonna relvastatud mõisnikega - niinimetatud mustsajalised. Selleks ajaks oli koolimajja kogunenud hulk talupoegi. Karistussalgal õnnestus koolimaja märkamatult ümber piirata ja lähedalt tuli avada. Ülestõusnud ei suutnud ootamatult kallale tunginud ja relvastatud karistussalgale vastu panna ning taanduti koolimaja taga asuva jõe kõrgete kallaste varjus. Tekkinud tulevahetuses said surma viis ja haavata kaheksa meest. Ülestõusu juhtidel õnnestus pääseda.
13. jaanuaril 1906 jõudis Velisele kindral Bezobrasovi karistussalk, kes korraldas vallamaja ees metsiku veresauna, pekstes vallarahva silme all poolsurnuks 14 meest. Mahalaskmise läbi mõisteti surma neli "süüdlast". Samuti põletati karistuseks maha maadluskuulsuse Georg Lurich onu Hans Lurichi Kalase talu Velisel.
Neid raskeid päevi ja langenud ohvreid pole Velise rahvas unustanud. Nii püstitati 1936. aastal Velise Rahvaraamatukogu Seltsi eestvõttel annetatud summadega mälestussammas 1905. a langenuile. Monument asub Eesti Apostliku Õigeusu Velise Ristija Johhannese kiriku esisel väljal. Siinsed sündmused ja Vigala talupoja Bernhard Laipmani traagiline saatus oli aluseks Mark Soosaare loodud filmile "Jõulud Vigalas". Tolleaegsetest Velise kangetest jõumeestest on ajendatud Ludvig Mei romaan "Tagaaetav".
Velise Ristija Johannese Apostlik-õigeusu kirik
2. Tahka kõrts
Valgu suunas Sulu teeristil asub endise Tahka kõrtsi hoone. Selles kõrtsis, mille kuulsus ulatus kaugemassegi ümbruskonda, oli samu ärplemisi, jõukatsumisi, tülisid ja riidusid, mis meile tuttavaks saanud "Tõe ja õiguse" lehekülgedelt. Kõrts lõpetas tegevuse 1910. aastal.
Tahka kõrtsihoone seitsmekümnendail
3. Lossi kivitönk
Kaks kilomeetrit Valgu suunas, Aasa talu kohal üle jõe asus Valgu mõisa tellisetehas - Lossi kivitönk. 19. sajandi lõpul valmistati siin peale ahju- ja põrandatelliste veel drenaazitorusid. Samal kohal jões on 4 m sügav Neitsihaud. legendi järgi olevat kunagi neli neitsit siia tõllaga sisse sõitnud ja uppunud.
Tehase toodang Sillaotsa Talumuuseumis
4. Mäe talu
Ees vasakul maantee serval asub Veski küla Mäe talu. Siin sündis 5. juulil 1894. a üks markantsemaid Eesti teatrimehi, NSV Liidu rahvakunstnik Ants Lauter. Juba pereisa Mihkel Lauter (1847-1918) oli ärksa vaimuga taluperemees. Oma näitleja ande olevat Ants pärinud oma emalt Mai Lauterilt (1851-1941). Enne Antsu oli peres juba neli last.
Kõik Mäe pere pojad said tolle aja kohta hea hariduse. Jüri õppis Peterburis proviisoriks ja pidas õpitud ametit Harjumaal Juurus ja hiljem Pärnu kandis Kallis. Vend Mihkel andis kooliharidust Päärdu, Velise ja Valgu vallakoolide lastele., peale isa surma jätkas Mäe talu pidamist. Mihkel oli eesrindlik põllumees ja agar seltsielu juht vallas. Talupidamine katkes juunis 1941, kui Mihkel ühes abikaasa Triinuga Siberisse küüditati. Kustas töötas samuti vallakirjutaja ja koolmeistrina. Teda mäletatakse kui väärt koorijuhti ja seltsielu arendajat. Tänaseks on Mäe talu hooned lagunenud.
Mäe talu
Mälestuskivi Ants Lauteri sünnikodus hetk peale avamist 2006. a oktoobris
5. Vanakubja mägi
Veidi kirde pool, maanteest vasakul asub piirkonna kõrgeim punkt - Vanakupja mägi. (kõrgus merepinnast 30 m). Siit on ilus vaade ümbritsevale maastikule, eriti ida ja kagu suunas. Rahvapärimuste järgi olnud siin katkukalme. Mäe jalamil asub Tõnsu talu, kus 1912. a panid Veski küla mehed käima valla esimese võitööstuse ja 1914. a seadsid üles esimese auruga viljapeksugarnituuri Ruston-Bruktor. Mäe ilmet ei paranda sinna omal ajal Valgu sohvoosi poolt rajatud silohoidla.
Tõnsu talu
6. Valgu
2 km edasi asub vaadeldava piirkonna tänane keskus - Valgu. Kõigepealt püüab pilku kõrgete pargipuude vahele peituv valge mõisahoone. Alates 1941. a on maja kasutusel koolimajana, praegugi asub seal Valgu Põhikool. Mõisahoone põletasid Velise mehed 1905. a esimesena Läänemaal (14. dets), ehitati aga see käsukorras vallarahva poolt uuesti üles. Ära jäeti hoone esifassaadil olnud sammasportikus. Koolimaja ümbritseb 7,5 ha suurune vabakujuline park, kus huvipakkuvamad on hiigelmõõtmetega lehised.
Pargi lähistel asub senise Valgu sohvoosi keskasula. 1987. a sügiseks valmisid veidi häärberit meenutava ilmega klubi ja sellega ühte ansamblisse kuuluv kontorihoone (arhitekt Vilen Künnapuu). Ettevõtte üldpindala oli 9310 ha, millest 4205 ha haritavat maad. Siinsetel savikatel muldadel on maad haritud juba muinasajal. Valgu (Walkede) nime mainitakse juba ühes 1284. a piirileppes.
Valgu Põhikool - kenamaid ümbruskonnas
7. Koolitoa pank
Üks kilomeeter Rapla poole, endise Valgu koolimaja kohal paljandub aluspõhi: alam-siluri ladestiku Adavere lade (Velise kihistu). Koht on tuntud ka Koolitoa pangana.
8. Männiste
Liigume edasi Raikküla suunas, ligi pooleteise kilomeetri pärast, endise Männiste metsavahikordoni vastas vasakut kätt asub monument.
1941. aasta 16. augustil oli Soome lennuk Põhja-Eesti kohal lendlehti levitamas. Lennuk sattus äikesepilve, kaldus kursilt ja rammis hädamaandumisel heinamaale üksikut kaske. Lendur, nooremseersant Penntti Johannes Antila ning aviomehaanik Antti Adolf Sairo hukkusid.
Täpselt 56 aastat peale õnnetust avati Eesti ja Soome Kaitseministeeriumite koostööna skulptor Heikki Häiväoja kujundatud ja teostatud mälestusmärgi meie põhjanaabritest sangaritele. Tasub mainida, et sama mehe kujundatud on ka Soome euromüntide tagakülje lõvi.
Sellisel kujul sai mälestusmärk eksisteerida lühikest aega
Ja sellisena avati mälestusmärk taas 1997. aasta 16. augustil
9. Koprapesa
Monumendist 2 km edasi Rapla suunas Märjamaa ja Raikküla valla piiril, Maadevahe kraavilt, pöörame paremale metsa. Mõnesaja meetri kaugusel teest on meie suurima närilise, kopra, eluase. 19. sajandi esimesel poolel hävitati see liik Eestis täielikult. Suure küttimise põhjuseks tema kaunikarvaline ja tugev nahk ning uskumuse järgi kõikvõimsa ravimina mõjuv kopranõre. Lisaks usuti, et kopranahast mütsi kandmine annab tarkust juurde. Siiamaile toodi kobras uuesti 1957. a Valgevenest. Nende arvukus kasvas jõudsalt ja tänaseks on vahepeal kaitse all olnu jälle jahiulukiks kuulutatud.
Tema ainulaadne oskus vooluveekogudele tamme ehitada ei ole põlvest põlve pärandatavad oskused, vaid põhineb instinktidel.
Aga kobras ei paisuta vett lõbu pärast. Kõik toiduks ja ehituseks vajaliku parvetab ta ülespaisutatud vett mööda pesa juurde. Kõrgem veeseis ujutab üle suurema ala ja nii kasvab ka söödabaas. Sissekäik pessa avaneb vette, nii on pesakond kaitstud soovimatu külalise eest.
Et meistrimehe endaga kohtuda, peab kohale tulema päikese loojangut või tõusu aegu. Siis teeb see kohmakas loom tiiru tammil, parandab kust vaja või otsib midagi hamba alla. Kobras on taimetoiduline ja tema söögilaud mitmekesine. Kui juhtute teda häirima, annab ta liigikaaslastele ohust märku tugeva sabalöögiga vastu vett.
Kobraste loometööd võib matkaja nüüdseks kohata pea kõikidel ojadel ja jõe kallastel. Näiteks ka vaatepunktis 16.
Nüüd liigume tagasi Valgusse ja teeristilt pöörame vasakule, Nurtu poole.
See pilt on tehtud küll Nurtu jõe ääres, kuid sarnase paari-kolme meetri kõrguse pesakuhila leiate ka eelpool kirjeldatud punktis
10. Liivasoo Hallkivi
Koolitoa pangast 400 m lõuna suunas üle välja põllu ja metsa piiril asub piirkonna suurim rändrahn - Liivasoo Hallkivi (ümbermõõt 16 m; kõrgus 2,3 m). Veel 50-60 aastat tagasi olevat kivi olnud Jõeäärse talu laudaseinaks. Kivi lamedal pealispinnal kuivatati päiksepaisteliste ilmadega vilja. Kivi kohta on mitmeid rahvapärimusi.
Hallkivist 300 m lõunas, põllu ja metsa piiril, pidi leiame omapärase kujuga nn. sadulakivid.
Sadulakivid kaheksakümnendail...
... ja aastal 2002
11. Vana-Nurtu tamm
Jätkame liikumist Nurtu suunas, 2 km pärast oleme Vana-Nurtu külas. Maantee serval hakkab silma võimas looduskaitsealune tamm (ümbermõõt 3,8 m; kõrgus 20 m).
12. Vana-Nurtu park
Eemalt paistnud kõrge puudesalu osutub Vana-Nurtu pargiks. Huvi väärivad eakad pärnaalleed, ebatsuuga ja lehised, eriti aga endise Velise metskonna kontorihoone ees kasvav looduskaitsealune iidne tamm (ümbermõõt 4 m; kõrgus 20 m). Maanteest 200 m idas metsa serval on kolmaski tähelepanu vääriv ohvritamm. Siin asus Velise metskonna keskus aastatel 1922. kuni 2000.
Tamm kaheksakümnendail...
... ja aastal 2002
Maanteest 200 m idas metsa serval on kolmaski tähelepanu vääriv ohvritamm. Ja seda oma ligi 400 aastase vanusega millele viitab sügavarõmeline korbakiht.
Poolteist kilomeetrit Nurtu poole1 liikudes (Palu bussipeatus) ületame Mäe talu juures kunagise Märjamaa ja Vigala kihelkonna piiri ning jõuame paremale jääva omalaadse Valgerabani. Varem kasvas siin väga rikkalikult jõhvikaid ja pohli. Nime on see raba saanud massiliselt kasvava villpea valevusest. Lõikheinaliste sugukonda kuuluv villpea on siin oma levila idapiiril.
Veel hiljaaegu tehti Valgeraba servas hagu
13. Päärni nukk
Liikudes põldude vahel ühe kilomeetri edasi, jääb vasakut kätt Päärni oja. Seal, kus oja maanteega kohtub, asub kena kaldapealne - rahvakeeli Päärni nukk. Juba kaugest minevikust tuntud paik, kus nelipühi ja jaanilaupäeva õhtuti mängu- ja tantsupidusid peeti ning kiiguti.
14. Söemiil
Peopaigast 300 m lõuna pool ületame mainitud oja ja maantee kulgeb edasi looduslikult kauni Nurtu jõe kallast pidi. Tihkani bussiootekoja kohal üle jõe iidsest kuusikust leiab terasem matkaja suuri söeräbust ringe. Need on Vigala mõisa söemiilimise paigad. Kuna Vigalas suuri metsi ei ole, põletati siin Nõlva karjamõisa maadel sütt nii mõisa kui ka linna sepikodade tarvis.
15. Vaeslapse kivi
Poolteist kilomeetrit lõuna suunas jõuab maantee Paka talu karjamaani, mille tähiseks võimas mänd lehisepuistu taustal vasakul tee ääres. Pisut enne mändi, paremat kätt tee veerel leiame Vaeslapse kivi. See on ka ühtlasi Paka ja Oti talu piirikivi. Legend jutustab, et põlatud vaeslaps põgenenud kurja võõrasema juurest ja peatunud kivil, et puhata. Võõrasema süda aga olnud hoopis kõvem kui kivi mille pealispinda vaeslapse jalajälg jäi.
16. Paka rahaauk
Samas üle oja asus kunagi Paka talu, mida praegu veel märgib kõrge kuusk põllu serval. Talu kohast edasi vasakul madalal jõeaasal asuvad Põhjasõja eelne kalmistu (Tähistatud kiviga) ja allikas - Paka rahaauk, mille kohta on mitmeid rahvapärimusi.
Rahaaugust veidi edasi kerkib kabelimägi. Siin olnud kabel, mis Liivi sõja (1558-83) ajal lõhuti. Rahvasuu pajatab, et kabeli kell olevat jõehauda heidetud. Kabeli läheduses olnud surnuaed.
17. Lebinese pärn
Tänaseks suletud Nurtu kaupluse ees kasvab looduskaitse all olev pärn, mis tuntud ka Lebinase pärnana (ümbermõõt 3,1 m; kõrgus 20 m). Pärna huvitav võra sai kannatada 1967. a tormis, samuti viimaste aastate keeristormides (2001). Puu on tuntud ohvri või hiiepärnana.
Pärna kohta on rahva mälus säilinud järgmine muistend:
Nurme Lebinase vainupealsel kasvab põline laia krooni ja kähara ladvaga niinepuu ehk pärn. Aga vanemad inimesed mäletavad, et Lebinasel oli kaks niisugust niint, kuid teine raiuti maha. Raiumisest on küll juba nii palju aega mööda, et kändki on ära kõdunenud, kuid räägitakse ikka mõlemast puust. Kõneldakse sellepärast, et Lebinase niined öeldakse ära tõotatud ehk neetud olevat.
Tõotamine sündinud rohkem kui saja viiekümne aasta eest, kui Nurme rahvas aeti küladest välja ja maad võeti mõisale. Aga tõotus, kui ta on õige asja eest ja õige mehe poolt peale pandud, ei kustu kunagi, saagu või ilm otsa. See tõde maksab Lebinase niintegi kohta.
Asi saanud alguse sellest, et Vigala Ükskülli poeg, tsaariohvitser, elumees ja kaardimängija, end väeteenistuses omasuguste seltsis paljaks jõi ning üle pea võlgadesse mängis, nii et mehel olnud vaid kaks pääsuteed: omale kuul pähe põrutada või lasta end erru arvata ja parunist papa rahadega võlad kinni maksta. Noorparun valinud selle teise võimaluse ja tulnud kroonust ära Vigalasse.
Vigalas pole parunil pojaga muud midagi peale hakata olnud, kui et anda talle osa maid valitseda, see tähendab mõis kätte anda. Niisugust mõisa silmapiiril polnud ja see tehti Nurme küla maadest.
Pered aeti taludest välja, saadeti sooservale või –saarele või metsa uudismaad tegema, uut eluaset ehitama. Majad veeti teise kohta, õued aeti üles, puud-põõsad, mis talude õuesid varjasid, juuriti välja, nii et kändugi ei pidanud maha jääma.
Ega sellist asja üksi Vigala mail või Nurmes juhtunud. See oli Eestimaal päris harilik asi: kui mõis arvas vajaliku olevat oma põllumaid laiendada, karjamõis rajada, oli tervel külal korralt minek käes. Nii oli Nurmelgi juhtunud, ja kui õigesti mäletatakse, siis 1820. aasta Jüripäevaks oli külade asemel Nurme mõis sündinud.
Nurme külad olid aastasadu siinse rahva elupaigaks olnud, maad esiisadest üles haritud, hooned ja õued põlised. Võib arvata, missugust südamevalu tundsid inimesed kodust väljaajamise pärast, kui palju valasid silmavett. Kui lõhkumine ja raiumine kõige suurema hooga käinud ja pered liikuva varanatukesega mujale kolisid, oligi Lebinase vana peremees Taavet oma niinte kohta öelnud:
“Kui keegi neid puid peaks raiuma, sellel kukkugu käsi otsast. Nemad on sõja- ja katkuaja üle elanud, küll kasvavad veel mitme põlve iluks.”
Nii pannudki Lebinase-Vana puud tõotuse alla ja nende raiuja igaveseks ära neednud. Seda tõotamist kanti suust suhu edasi, peeti meeles, õpetati lastelegi, et Lebinase puud on puutumatud, ning kellelgi ei tulnud mõttessegi neile viga teha.
Nurme mõisa oli neljakümneks aastaks. Pärast erukaptenist ja vanapoisist härra surma laskis Vigala parun Nurme maad kohtadeks jagada. Külad ehitati uuesti üles, majade juurde istutati puud, neid hakkas kasvama kiviaedadele, karjamaa- ja kopliväravaile. Lebinase niined seisid ja haljendasid endiselt, õitsesid igal suvel. Ka sada aastat vanemaks saada ei oleks neile midagi tähendanud – olid inimeste meelest ikka ühesugused, nendega oldi harjunud, peeti läbi aegade selle maanurga omaks.
Korraga aga käis külast kahin läbi: Ojaäärse Villem lubanud niined maha võtta. Kui mitte mõlemad, siis ühe vähemasti. Tema olla tähele pannud, niined heidavad põllule varju. Esialgu niisugust juttu ei usutud – arvati, et Villem vintis peaga rääkinud. Aga ei. Villem ajas kiusu. Külarahva kiusuks lubas raiuda. Juba teati rääkida, et tellinud omale sae otsa paarimeest, pole aga kedagi saanud. Kõik öelnud ära, hoiatanud hoopis, et mees mõelgu ikka, missuguste puude kallale läheb, niined muistsest ajast ära tõotatud.. Villemile oli otse suhu öeldud, et keegi ei taha käest ilma jääda! Oma poeg ka ei ole sõna kuulanud. Poisil olnud puudest kahju, oli käinud neilt õisi korjamas ja õitel lugematul hulgal mesilasi näinud. Oli muidugi kuulnud ka, mida Lebinase niintest räägiti.
“Vananaiste lori! Seda te peate näha soama!” Suurustas aga, ja kui nägi, et abi ei saa, võttis kätte ja raius üksinda pärna maha. Lubas teisega sama teha, tahtis kangust näidata. Kuid esimese puuga oli Villemil rohkem tegemist kui arvata oskas – andis teist sülda laduda ja oksi hagudeks raiuda. Puu vedeles kuude kaupa maas, kõike ei jõudnudki pinusse raiuda. Teine niinepuu jäigi alles.
Villem raius pärna maha sügisel esimeste külmade tulekul; jürikuu sula ajal sõitis ta koormaga Raba veskile. Jahvatuse ajal jäi ta seal kasuka käist pidi jõuvärgi rihma vahele. Rihm kiskus käise otsast – käega tükkis.
Pärast õnnetust Villem ei elanud enam kahte päevagi.
Siit pöördume tagasi, vaatepunktist 15 kilomeetri jagu edasi pöörame vasakule Jämeda suunas.
Lebinase pärn kaheksakümnendail (puu suurusest annab tunnistust kõrval olev autobuss)...
... ja peale tormi 2001. aastal
18. Nõlva klaasikoda
Enne Jämeda silda läheb tee vasakule. 800 meetrit seda teed liikudes jõuame paika, kus asus Nõlva mõisa klaasikoda (asutatud 1788). Peamiselt toodeti siin peegliklaasi. 1818. a omandas ettevõtte tolleaegne Eesti suurim klaasitööstur C. T. Amelung. Klaasikoda töötas 38 aastat ja likvideeriti 1826. a. Veel praegugi võib Kalda talu kartulipõllult leida hulgaliselt klaasitükke. Klaasikoja paigast edasi asud tee ääres Nõlva küla Aasa talu, kust pärineb maailmakuulus bakterioloog Jüri Väli (inglispäraselt George Valley). Sündinud 1887. a, lõpetanud Järvakandi ministeeriumikooli, jätkas ta edasiõppimist USA-s Ohio ja Yale'i ülikoolis. Viimases omandas ta 1926. a dr. phil. kraadi bakterioloogia alal. Töötades hiljem professorina Yale'is ja Clevelandis, oli J. Väli uurimistöö seotud peamiselt süsihappegaasi mõju selgitamisega mikroorgamismidele.
19. Jämeda
Jämeda. Jõe kõrgel kaldal asus Vigala mõisa Nõlva karjamõis. Võimsad pärnad on pärit mõisa ajast. Silla kõrval jõe kaldas olevad kivimüürid on Jämeda vesiveski jäänused.
Niipalju oli pärnadest säilinud 2002. aasta kevadel
Enne Velise-Päärdu maanteele jõudmist on paremal Nurtu jõe kõrgel kaldal Velise kalmistu. Siin mullas on viimse puhkepaiga leidnud parimaid piirkonna koduloo tundjaid Aleksei Parnabas. Kalmistust 300 m edela pool (üle maantee) viib kadakatega ääristatud teerada Sopaaugu talu põlluserval suure graniitrahnuni, mis sinna paika pandud meenutamaks 1905. a sündmustes karistussalklaste poolt hukatud Velise rahva poegi.
1905-1907
Siin andsid 17. jaanuaril parema tuleviku eest elu
Ants Jeeser
Jaan Kochtiiski
Ants Lansberg
Kustas Valdek
20. Velise vallakool
Jõudnud Velise-Päärdu teele pöörame vasakule ühe kilomeetri kaugusel alevikust asub endine Velise vallakooli hoone. Kool asus sellesse majja 1842. a, töötanud enne seda kolm aastat Velise mõisas. Siit algas 1874. a maalikunstnik Ants Laikmaa ja tema venna Bernhardi koolitee. Siin on õppinud ka Ants Lauter.
Vallakooli hoones asus aastani 1976 Rapla rajooni Velise külanõukogu
On 2002. aasta kevad
21. Terema paepaljand
Enne Velise mõisa Oidrami ja Terema talude kohal, 400 m põhja suunas jõe kaldal paljandub jälle Adavere lade, moodustades siin väikese "Ontika". Suurepärane vaade pangale on vastaskaldalt. Mõnisada meetrit vastuvoolu asub purre, samuti on võimalik uuesti jõe äärde pöörduda liikudes vaatepunkti 32.
22. Velise mõis
Kilomeeter Tallinn-Pärnu maantee poole asub kunagise Velise vasall-linnuse õu - Velise park. Mõisa viimane peahoone põletati 15. dets 1905. a. Hoone varemed on aja jooksul laiali tassitud. Velise mõis oli piirkonna suuremaid ja ka kaunimaid. 1858. a hingeloendi järgi oli Velise mõisas 858, Valgu mõisas 761, Päärdu mõisas 578 ja Nurtu mõisas 461 hinge.
Velise mõis oma hiilgeajal
Üle põllu paistab Aravere küla Männiku-Ado talu, kust üheksalapselisest perest pärineb meie teadliku kodu-uurimise üks rajajaid geograafiamagister Jaan Rumma (1887-1926), kodutundmise suurseeria "Eesti" esimene toimetaja, Tartu Ülikoolis maateaduse osakonna asutanud prof. J. G. Granö abiline.
23. Rosenthali kabel
Seitsesada meetrit mööda maanteed edasi minnes pöörame paremale metsa vahele. Jõe kaldal on parun von Rosenthali matusepaiga kabeli (ehitatud 1824) varemed.
24. Velise kõrgraba
Velise kõrgraba teket seostatakse 3 tuh. a taguse Kaali meteoriidiga. Lennart Meri oma raamatus “Hõbevalgem”, kirjutab legendi järgsest tulihobust, kes lendas üle Ebavere mäe ja loojus läände. Velise kõrgraba keskpunkt jääb täpselt Ebavere mäe ja Kaali kraatri joonele. Suurema osa pindalalt väikesest rabast hõlmab ammendunud turbamaardla. Raba on kirjanduse järgi järvelise tekkega. Kohalikud elanikud mäletavad, et viiekümnendatel käsitsi kuivenduskraavide rajamise käigus olevat turbakihi alt välja tulnud terved puutüved. Hiljem, ekskavaatoriga kuivenduskraave puhastades tunnetas kopajuht samuti turbakihtide all takistusi. Need märgid võivad viidata raba tekkele seoses Kaali meteoriidi langemisega.
25. Seljamägi
Uuel maanteel 1,5 km Pärnu poole liikudes jääb maanteest vasakule kõrgem seljandik, mille jalamil on Palase küla talud. Siit algab lehtpuumetsaga kaetud Seljamägi (max kõrgus 23,5 m), kus matkaja võib erinevatel suvekuudel näha vähemalt 10 liiki Eestimaa orhideesid-käpalisi.. Siin loksusid 8000 aastat tagasi Antsüllusjärve lained. Kunagine magedaveeline hiidjärv sai nime järves elanud teo Ancylus fluviatilis'e järgi. Endistel aegadel käis üle Seljamäe Kivi-Vigalasse Nurtu meeste kiriku- ja laadatee.
26. Päärdu mõis
Liigume edasi Päärdusse. Otse üle Tallinn-Pärnu maantee asub Päärdu mõis ja park. Barokkstiilis mõisahoone, kus on asunud ka Päärdu kool, on ümbruskonnas ainuke, mis jäi 1905. a terveks, kuna omanik olevat eesti päritolu olnud ja leebem kohaliku rahva suhtes.
Päärdu mõis möödunud sajandi esimesel poolel...
...ja aastal 2002
27. Pipra postijaam
Liigume tuldud teed tagasi ja ületanud Velise jõe keerame vasakule külavahele. 500 m kaugusel asub Pipra talu, kus 13. oktoobril 1876. a sündis tuntud revolutsionäär Mihkel Aitsam. Sünnimaja põletas 1906. a Bezobrasovi karistussalk. Revolutsionäär ise langes 1917. a Virumaal Püssi mõisa ülevõtmisel. Temale ja võitluskaaslastele on püstitatud monument Kadrioru pargis.
Mälestuskivi Mihkel Aitsamile leiame ka Pipra talu õuelt
28. Linnuste talu
Pool kilomeetrit piki jõe paremat kallast edasi liikudes jõuame Linnuste talu juurde. Siin asus vana eestlaste linnus. Kunagise linnuse koht on ka Mihkel Aitsami (1877-1953) ajaloolise romaani "Hiislari tütar" üheks tegevuspaigaks. Talu kohal üle tee 100 m kaugusel metsas asub rahvamälestuse järgi Rootsi sõjaülikute matmispaik.
Velise jõe kallas ja põlispuud Linnuste talu kohas
29. Maydeli kabel
300 m edasi liikudes jääb vasakule metsa serva Velise mõisa viimase omaniku - Maydeli suguvõsa matmispaik ja kabel.
Kabeli nikerdustega uksed aastal 1933.
30. Konuvere sild
Konuvere (Konovere) sild. Kuuevõlviline kivisild ehitati Vigala jõele 1861. a. Tänini säilinud väljapaistvamate sildade seas on Konuvere vanim Eestis. Posthobustele ja kaarikutele ehitatud sild on nii suure tugevusvaruga, et kandis veel XX sajandi viimasel kümnendil neljakümnetonniseid raskeveokeid. Silla motiiv on kasutusel Märjamaa valla vapil. Uus raudbetoonsild avati liikluseks 6. oktoobril 1993. Parima vaate arhitektuurimälestiseks tunnistatud ehitisele saab just siit.
Konuvere silla restuareerimistööd 2006. a
31. Konuvere linnamägi
Siit pöörame Sulu suunal. Konuvere linnamägi asub sillast 0,7 km. ülesvoolu jõe paremal kaldal. Läänemaa idapoolseima linnuse õue pikkus on 60 m. ja laiuseks 25–30 m. Umbes 2000 m2 suuruse linnuse idapoolse osa kultuurkihti on liiva võtmisega lõhutud. 0,3–0,7 m. paksusest kultuurkihist on leitud nelja ehitise, tõenäoliselt rõhtpalkelamu tukid koos algelistest kerisahjudest või kolletest pärinevate rohkete põlenud kividega. Viimased väljakaevamised teostas Evald Tõnisson 1971.–1973. a. Leiumaterjali järgi on linnus kasutusel olnud X–XI sajandil. Territooriumilt on leitud paar kiviajast pärinevat eset.
32. Kihuna kabel
Kooliõpetaja ja harrastusarheoloog Jaan Jung on oma teose “Muinasaja teadus eestlaste maal” III köite Märjamaa kihelkonna osas maininud “kloostriaset Sulu karjamõisa põllul jõekaldal, mida Kihu munkade kabeliks kutsutakse”. Rahvasuus tänini elava pärimuse kohaselt olnud vanasti kabeli ja selle juures paiknenud kabeliaia juures rahvast palju nagu kihulasi. Üle jõe kabelini olevat viinud palkidest sild. Kabel olevat hävinud sajanditetagustes sõjasündmustes, mil poolakad kabelit piiranud ning mungad piirajatele kirikutornist treppi mööda kive kaela kukutanud. Kuna poolakad munkadest teisiti jagu ei saanud, pannud nad kiriku põlema ja sellest ajast alates seisvat koht varemetes.
Tõenäoliselt on Kihuna “kloostri” ehk “munkade kabeli” varemete kohal olnud keskaegne külakabel. Enne reformatsioonisündmusi ja mõningal määral ka hiljem ehitati külakabeleid kihelkonnakirikute abikirikutena kogu Liivimaal. 1984. a rajati pühakoja kohale kelder.
33. Sulu karjamõis
Sulu–Mõisa talu võimsate paekivimüüridega valitsejamaja ehitati tõenäoliselt samaaegselt Sulul asunud Haimre karjamõisa ehitamisega 1800. a. 1913. a ostis Jüri Tamberg selle koos maaga mõisasüdames. Praegu on siin Käsitöökoda, kus saab 2005. a ehitatud keraamikaahjus põletada savi, samuti toimuvad säästva renoveerimise ja käsitöö kursused. Mõisa talu õues on matkaraja läbinul võimalus näha ja karastust saada ühest Vigala jõe valgala eripärast – arteesiakaevust.
34. Töngi tellisetehas
Sulu mõisa tellisetehase (Töngi tellisetehas) ostis Jüri Tiits selle 1921. a. Väheviljakatel maadel aitas talu elus hoida põletatud tellised. 1929. a tehti kaks ahjutäit (75 000 tk.) telliseid. Neid kive müüdi neli – viis aastat. Põhjuseks halvad teeolud kivitöngile juurdepääsuks ja majanduskriis. Saadud rahaga maksti võlgasid, hoiti “nahk toores”. Venemaal aianduse praktikat saanud Jüri otsustas hakata 1935. a puukooli rajama. Savisele maale, mis sobis ideaalselt telliste tootmiseks, tuli hakata vedama mulda. Enne 1940. a külma talve jõudsid osa puudest müüki ja Töngi puukool tuntuks ning pälvis mitmeid aukirju.
Töngi tellisetehase ahi oma täies hiilguses
35. Sulu paberiveski
Sillaotsalt 4 km maanteed edasi Sulul ületab tee Konuvere jõe. Teest paremale jõe äärde jääb Sulu elupõlise metsavahi, Eesti Looduskaitse Seltsi auliikme Jaan Limbergi kodutalu. Maja ja tee vahel asub tänaseks varemetes paberiveski mis töötas 1717-1795.
Aeg ehitab ja lammutab - mõlemal pildil on Sulu paberiveski, ajavahe viisteist aastat
36. Sillaotsa talumuuseum
Põhjaliku ülevaate Velise piirkonna talukultuuri, eritu põllumajanduse arengu loost annab Sillaotsa Talumuuseum. Huviväärsed on Aleksei ja Mai Parnabasi rajatud ulatuslik koduaed ja dendraarium.
Velise Algkooli kuuenda klassi õpilase Aleksei Parnabase kirjand
Minu kodu
Kaasiku serval asub mu väike kodu. Kodu! Siin tunnen ma end vabana. Siin viibin ma kõige parema meelega. Elaks ma marmorlossides, kus on kõik pehme kui samet. Elaksin maal, kus jookseb mett ja piima. Aga ometi ei ole ma õnnelik - ei saagi olla, sest ma armastan üle kõige oma kallist isamaad ja armast isatalu. Oma kodu! Kas ma ei tunne siin õueväravat? Kas ma ei tunne siin õueteed ja karjatänavat? Kas ma ei tunne kambit ja tuba, lauta ja rehealust. Ma tunnen kõike. Nii mitu korda olen avanud ukse ja astunud üle läve kooliteele. Toas tunnen ma iga lauda, iga pinki ja tooli. Igat voodit ja asja.
Karjamaal on mul tuntud iga puu iga põõsas ja känd iga mätas, siin ei eksi ma ära ka südaööl mitte.
Kaevu ääres olen sageli näinud isat vana Lauku jootvat. Tunnen ukse ees kasvavat pihlakat, mis igal kevadel täitub valgete õiekobaratega. Ta okstel siristavad ja vidistavad kuldnokad.
Ja seda rõõmu veel, kui talvel kelguga ojakaldast alla vuhisesin ja kevadel sulseva oja kaldal mängisin. "Kodu, püha sõna." ütleb Eesti koidukirjanik L. Koidula. Ja tõesti ei ole armsamat ilmas, ilmas laias, kui kodu.
Need tasased häälitsused hälli ja haigevoodi juures on kui kõige ilusam muusika ilmas. Pisarad on kui kõige kallimad pärlid.
Siin on ema meiega kõlaval emakeelel rääkinud. Siin on vestatud jutte kõige kaugemast ajast - orjaajast.
Siin on isa annud palju tarvilikke õpetusi. Vahel on aga ka isa näol murepilk näha ja vahel ähvardavad nad ta näo koguni katta.
Siin on ema mind hommikul kooli saatnud ja õhtul jälle naeruse näoga vastu võtnud. Suveõhtul kui päike loojeneb, siis sosistavad kopli kased mulle salapäraseid lugusid muistsete meeste tegudest.
Tõed on L. Koidula sõnad, kui ta ütleb: "Ei ole armsamat, kui kodu kaasiku vilus!" Dr. Hermann ütleb: "Mu kodune kohake, kena ja vaikne!"
Kodu! See äratab tunded mu rinnas. Matku lumehanged majade katuseid. Vaikigu metsa - kodukaasiku kohin ja ojasulin. Kustugu kuldne päike taevavõlvilt.
Siiski armastan ma ülekõige oma kallist Eesti isamaad ja armast isatalu.
1933. aastal
Stiilinäide tolleaegsest koolivihikust
