Lisaks raskele orjusele olid Velise valla maadelt sajandite jooksul üle käinud hävitavad sõja- ja katkuaastad, mis tõid omakorda kaasa ränki kannatusi ja kaotusi juba muistse vabadusvõitluse aegadest peale. Külad jäid nii tühjaks, et kukelaulu polnud kuulda mitme küla taha.
Aga ajapikku hakkas tühjaks jäänud talumajade korstnatest tõusma jälle suitsu. Külades algas uus elu. Uuesti hakati metsa ja võsa alla kasvanud põlde üles harima, hakati kündma ja külvama. Kõige selle üle oli aga valvamas mõisahärra ahnus ja talupojale omale jäi sellest raskest tööst vaid aganane leib ja vesi.
Aravere esineb koos Mäliste külaga juba nii Mellini (1790) kui ka Schmidti (1832) kaartidel, nii võib küla vanuseks arvata julgelt üle kahe sajandi. Kunagiste elanike siia paika asumist soodustas vesi, küla läbivad mitu oja. Alguse saavad need külast idas paiknevatest soodest. Ojad on veerikkad veel praegugi.
Küla on aegade jooksul jäänud ka mõisahärrade silma alt välja. Algselt olid talud peidetud metsade rüppe, üksteisest kaugemal ja mingit suuremat põlluala ei olnud. Kunagisele metsade olemasolule viitab ka nime Männiku sage esinemine, talude vahel eristamas lisandina peremehe eesmini, ilmselt ajast kui perenime veel ei tuntud.
Küla lõunapiiril on mühamas Velise metskonna Päärdu vahtkonna männikud, need on piirkonna parimad mustikametsad.
Küla talud olid normaalse suurusega, varasemad suured talud poegade vahel jagatud. Põllumajanduses oldi vast üle valla keskmise, aga midagi erilist ei olnud.
Juttu on olnud Nõlva karjamõisast. Osa Inda küla talusid paiknes kunagise karjamõisa maadel. Küla oli väikene, aga väga omanäoline. Mõisapärandusena oli siin vesiveski, mis oma hea tööga oli ümbruskonnas lugupeetud. Algul oli kasutada ka vana kõrtsihoone, kus pandi käima koorejaam.
Inda külast kasvas välja Jeerikute põlvkond tunnustatud ja tuntud meistrimehi.
Ka loodus on siin nauditav. Küla lõunapiiri alt jookseb läbi Nurtu jõgi, mis vesiveski pärast oli paisutatud.
Inda talude lähistelt algas kaunis Hinda oja.
1922. aasta andmestikus esineb küla Haimre valla koosseisu. Velise vallaga liideti küla 1938. aasta reformiga kui Haimre vald likvideeriti. Pindalalt väikene küla asub looduslikult kaunis kohas Konuvere jõe ja Karvoja vahelisel alal. Talud olid keskmise suurusega ja mõned üle selle. Mullad olid siin viljakad, koht rahva seas tuntud “Jõekalda” põldude nime all. Kõik küla talud olid põlistalud ja mõisa jalgu ei oldud jäädud.
1922. aasta majavaldajate nimekirjas Kangru küla ei esine. Siis laiusid küla asemel mõisapõllud. Need olid mõisatööliste vahel juba taludeks jagatud, aga hooned veel peale ehitamata ja küla alles välja kujunemas. Olemas olnud neli talu; Viilaste-Ado, Viilaste-Mäepealse, Kure ja Rootsi, kuulusid eelnevalt Vanamõisa küla koosseisu.
Küla sai omale nime juba paari aasta pärast. Täpset põhjust ei teata, arvatakse, et küla territooriumile jäänud endiste mõisatööliste majade grupist, mida Kangru teomajadeks kutsuti.
Küla piiridesse jäid ka kahe kunagise kõrtsu asupaigad. Velise-Valgu maantee ääres, kilomeeter Velise poole, on tegutsenud Ranna kõrts. See nimi esineb nii Mellini atlase kaartidel (1790) kui ka Schmidti kaartidel (1832), kuid otseseid mälestusi kõrtsist rahva hulgas säilinud ei ole. Mõisamaade jagamisel eraldati selles paigas väiketalu suurune maa (5,8 ha). Nimeks sai Altkõrtsu. Oleks pidanud olema Ranna, aga ju tolleaegsed vallavalitsuse tegelased ei teadnud midagi kunagisest Rannast.
Rohkem teatakse Riidaku kõrtsust. See asus Valgu-Märjamaa tee ääres, samuti kilomeetri kaugusel Valgust. Millal kõrts täpselt oma tegevuse lõpetas, pole teada, kuid sajandivahetusel ta töötas, seda kinnitavad kaasaegse, Liisa Talinurme (Arnover), mälestused: “Igal neljapäeva õhtul jäeti meid lapsi üksinda koju. Tuld meile ei jäetud. Pidime pugema sängi teki alla, sest pimedas toas ei saanud mängida. Isa ja ema läksid Riidaku kõrtsu tantsima.”
Liisa Arnover (sündinud 1894) oli naabritalu, Sõmera, peretütar. Lapsi oli peres seitse, viis tütart ja kaks poega. Liisa mäletab, et siis ta veel kümnene polnud.
Mõisamaade jagamisel lisati maad ka endise kõrtsi maadele ja nii sai Riidakust asundustalu.
Keskküla nimi, nagu ka naaberküla Veski üksiktaludelgi, on juba Mellini ja Schmidti kaartidel. Elati siin kindlasti juba varemgi, kuid käesoleva töö eesmärgiks ei ole kaugema mineviku asustusajaloo käsitamine. Taludest on neil kaartidel märgitud Tõistet.
Küla asub Päärdu (Velise) jõe põhjakaldal. Osa talude hooneid asusid jõe kaldaalusel, ülejäänud jõest kaugemal kaldapealsel. Põllumaad olid viljakad, savikad ja raskelt haritavad. Hästi kasvas siin nisu kuid saake andsid ka teised kultuurid. Küllalt leidus ka linakasvatamiseks sobivaid muldi.
Keskküla üheks omapäraks oli, et talude maad olid tükeldatud, mõõdetud mitmesse ossa. Talul oli kaks-kolm lahustükki ja polnud ime, et põllud asusid hoopis teise talu akende all. Eraldi osana olid veel karjamaad ja hoopis kaugemal, Võeva küla lähistel, olid heinamaad. Mõned talud olid heinamaale ehitanud küünid, enamasti pandi saak siiski kuhjadesse ja veeti koju talvel.
Sellised tükeldatud maadega olid kõik Velise mõisa maadel asuvad vanad külad, eriti omanäoline oli see Keskkülas, Mälistes ja Aravere külas.
Küla keskosa läbiv tee viis üht otsa pidi mööda Veski küla taludest (Allivere, Allivere-Uuetoa, Urvaste) Tahka talude juurde Sulu teele. Teine suund viis Päärdusse ja Konoverre. Maanteele jõudmine oli lühem Tahka poole välja tulles ja enamasti seda suunda ka kasutati. Suvel väikese veega ja talvel üle jää käidi välja Terema talu juurde Velise-Päärdu maanteele. Kevadel ja sügisel oli ainsaks võimaluseks eelpool mainitud tee.
Keskküla on olnud ka üks saunaderohkemaid külasid. 1922. aasta loenduse ajaks oli neid vähe järele jäänud, kuid rahvamälestustea hoopiski rohkem. Selle ajajärgu maainimeste elupaikadest on väga napilt andmeid ka mõisarevisjonides, kuna ajaliselt püsisid nad lühikest aega.
Kuskohast pärineb nimi Kiilaspere pole teada, samuti ei teata küla asutamise aega. Arvata võib, et siia Kiilaspere raba (varem Kilgi soo) äärealadele asusid inimesed 1760. aasta paiku, kui arvukas Kilgi küla tühjaks aeti, et sinna rajada Velise mõisa karjamõisa. Mellini (1790) ja Schmidti (1832) kaartidel küla veel ei ole.
Neil aegadel oli siin vaid kaks asustatud punkti, Selja ja Kukeselja (Kukesallu) kõrtsid. Selja kõrts asunud kusagil Selja talu maadel, võimalik, et isegi hilisema taluelamu asemel, tee ääres Pastikalt Kilgile ja Velise mõisa. Kukeselja kõrts asunud vana Tallinn-Pärnu maantee ääres, hilisema Kukeselja talu elamu kohal. Kõrts olnud väikene, hoopiski suurem ja avaram olnud mõnisada meetrit Konuvere poole asunud trahter.
Küla talude maad paiknesid Karvoja kaldal ja ulatusid Konuvere jõe äärde välja, kaarega ümber Kiilaspere raba. Kunagine suur Kilgi soo on sajandite jooksul muutunud rabaks mille nimeks sai Kiilaspere, sealt kandus nimi üle ka külale. Raba äärealasid mõõdeti taludele heinamaadeks, iga tükk sai uue nime (nt Vahi talu heinamaa nimetati Vahi rabaks jne). Siiski jäi küla keskele 23 hektarit madalsoo turbaraba ja see on säilinud tänaseni, palju on sealt lõigatud alusturvast.
Millegi tähelepanuväärsega küla silma ei paista. Praeguseks on külasse kunagiste külaelanike järglasi vähe järele jäänud. Liialdamata nimetatakse küla suvila külaks, sest enamik hooneid on suvilaks müüdud.
1922. aasta materjalides Kilgi asunduse küla ei esine, kuna küla tekkis peale mõisamaade jagamist 1919.-20. aastal. Siis alles algas hoonete ehitamine.
Küla tekkis kunagi hävitatud Kilgi küla maadele, kus ligi 160 aastat oli võimutsenud kupja kepp. Küla sai väikene, kõigest kümme “suitsu”.
Küla esimesed talud asusid Päärdu jõe vasakul kaldal. Üle jõe olid Veski küla põhitalud ja Kirna, Niglase, Luiste, Oldi ja Möldri talud olid ka Veski küla nimekirjas. Ülejäänud hilisema Kirna küla aladel laius sel ajal samasugune võimas laas, nagu see oli Kärisilla küla aladel. Ka see mets oli tuntud huntide elupaik. Hilisem Kirna küla asustusaeg langeb samuti kokku Kärisilla küla tekkimise ajaga.
Kui küla esimesed asukad olid oma elupaigad rajanud jõe kaldale, siis oli enamus kaldaala juba hõivatud. Sinna mahtusid veel hilisemad Kalda, Aasa ja Potase talud. Viimased kaks juba Nurtu jõe äärde. Ülejäänud talud rajati nn Nõlva maantee äärde, sealt oli tagatud parem väljapääs. Küla poolitas pikuti talude karja- ja heinamaade ning metsade ahelik. Osaliselt olid need vesised, koguni raba meenutavad (Otsa raba). Küla maadel voolasid ka kolm oja. Üks neist läbis Oldi ja Luiste talu maad ja kandiski Luiste oja nime. Teine sai alguse Otsa ja Oja talude karjamaadelt ja läbis Niglase talu maad ja kandis ka Niglase oja nime. Väiksem ja lühem veesoon sai alguse Kirna ja Potase talu karjamaadelt ja tõi oma veed jõkke läbi Kalda talu maade. Kõik need ojad moodustasid oma alamjooksul sügavaid orge. Eriti omapärane oma kaldanõlvadega oli Niglase oja. Viimane on oma alamjooksul ka puutumatuna säilinud. Kahe teise oja looduslikku ilmet on aga maaparanduse käigus tublisti muudetud.
Kirna küla talude elus ei olnud midagi erinevat ega väljapaistvat võrreldes valla teiste küladega. Ei olnud siin puhastõugu lüpsikarja ega muud eesrindlikku.
Üldiselt olid aga kõik tublid põllumehed. Osati põldu harida ja loomi kasvatada.
Oma teatud erinevused on iga talu elus-olus. Igal talul on oma nägu, nii sisemises kui välimises elupildis. Nii olid ka Kirna külas mõne talu inimesed oma töödes edasipüüdlikumad ja korralikumad. Viimastel aastatel paistis silma rohkem Niglase talu.
Siia kaugesse nurka parunite karjamõisate rajamise plaanid ei ulatunud. Küla asus suurte metsade taga, avamaailmast eraldati ja suurtest teedest kaugel, eks see oli ka peamine põhjus.
Nagu mõningased leiud ja mälestused oletada lasevad, elati siin ammu enne maa vallutamist sakslaste ja taanlaste poolt.
Hiljem kuulus küla, selle maad ja inimesed, Vigala mõisa Nõlva (Nelva) karjamõisa alla. Seal tuli ka teol käia.
Teed mööda oli maa pikk. Otsetee rajati läbi metsaala, vesised ja soised kohad täideti palkidega. Mingid jäljed sellest teest on säilinud tänaseni. Kandis ta orjatee (teotee) nime, mis on säilinud rahva mälus tänaseni.
Käesolevas töös käsiteldaval ajastul elati külades üldiselt nii nagu enamustes juba sajandeid püsinud külades, ehitati uusi hooneid ja osteti masinaid. Võiks isegi öelda jõukas küla, sest võlaga katsetasid siin vaid üksikud.
Küla läbis Nurtu jõgi oma ülemjooksul. Põllumaad olid viljakad, karjamaad aga soised ja vesised ning jäidki viimaks vaid metsa kasvatama kui põldu juurde hariti ja saagikus tõusis. Heinamaad asusid küla taga, suurel massiivil ja siin oli maa kõrgem.
Veel üle-eelmise sajandi keskpaiku mühas Valgu mõisa ääremaal, vastu Sulu karjamõisa piiriala ligi viiesaja-hektarine põlislaas. Seda on nimetatud hundi- ja karulaaneks. Huntide ulgumist ja karude möirgamist, mis kostis kaugele naaberküladesse, mäletati veel kaua.
Ainus asustatud punkt selles suures laanes oli Kärisilla metsavahi koht. Asus ta Veski küla piiril ja sinna ta kuuluski.
Kord tulnud Kaubi Aadu hommikul pimedas Kärisillale. Maja õue all üle aia minnes astunud mees selga teispool aeda magavale hundile. Too karanud mehe najale püsti, mees surunud looma kahe käega kõvasti vastu rindu ja liikunud toa poole edasi. Pererahvaga üheskoos siis loom hävitati. Loo rääkis põline Kärisilla küla elanik Kristiine Orutamm.
Varem kutsuti Ligeda küla saunakülaks ja algul ta seda oligi. Elama asuti siia eelmise sajandi lõpul. Enne seda laiusid siin Keskküla talude karjamaad, need olid kõik üheskoos, aedadega eraldamata. Karjamaadel kasvanud ka kohati küllalt suur mets. Karjamaad liitusid üle Karva oja algavate mitmesajahektariste Sulu- ja Kasti laantega. Ühisel karjamaal oli ka kogu küla kari koos. Võib ette kujutada, et karjase elu nii suurel karjamaalahmakal kerge ei olnud. Oma isa mälestusi jagab Kristiine Orutamm: ”Igast talust oli üks karjane, kas siis mõni pere laps või palgaline. Minu isa läinud karja kaheksa aastaselt. See oli siis kusagil 1869. või 1870. aastal. Huntidest oli isal lugusid karjaajast, kus võsavillemitega sülitsi koos oldi. Oli olnud lihavõttepühade aeg. Perelapsed olnud sel korral kodus ja minu isa karjas üksinda. Kaubi talu koer, kes karjakoer pole olnudki, tulnud ka metsa. Siis tulnud hunt ja isa roninud küüne katusele.”
Mäliste küla ajalool on palju ühist Aravere omaga, ka siin on vähemalt paar sajandit ajalugu seljataga. Külast jookseb samuti läbi suur oja. Küla on olnud aga hoopiski tihedamalt asustatud, 1922. aasta andmeil oli siin veel arvukalt saunasid, ka paljud väiketalud kannavad ametlikes paberites sauna nime, aga kohapeal kutsutakse neid hoopis teisiti. Talude suurus oli siin väga erinev, palju on väiketalusid. Oli talusid, mis olid väliselt hästi korras, paljudel jättis see aga soovida.
Küla tekkis kui Uue-Nurme mõisa maid hakati taludele päriseks müüma. Algas see 1870. aasta paiku, allakirjutaja kätte sattunud ostudokumendid on aastast 1872. Enne seda oli siin Oese küla. Viimase piiridesse mahtus ka veel Ojaäärse küla. Meenutame, et isad aeti siit minema ja pojapojad tulid tagasi. Kõik muidugi ei tulnud, aga nagu hingekirjadestki nähtub, neid siiski oli mitmeid.
On üks neist küladest, kus osade talude minevik on kauge, siia pole ulatunud mõisapõldude laienemise haare. Esimene asustus on tekkinud, nagu see oli minevikus tavaline, piki jõe kallast. Vanemad talud külas olid: Aasa, Saue, Noorma, Tihkani, Paka ja Katla.
Üldiselt elu küla taludes sarnanes elule vallas või oli alla keskmise. Ei olnud siin külas tõukarja, kultuurkarjamaid ega puhaslautasid. Ei olnud ühtegi mootorit, traktorit ega teraviljapeksugarnituuri.
Koos Nurme külaga kanti kauges minevikus Oese küla nime, viimane aeti Nurtu mõisa rajamisel elanikest tühjaks. Kui hakati uuesti mõisamaid taludeks mõõtma ja kruntima, said siia Nurtu piirkonna ühed suuremad talud, nagu Saaliste, Tarvastu ja Rätsepa.
Need suuremad andsid siin, nagu Nurmeski, külale oma näo. Olid suuremate talude maadki teistest märgatavalt paremad, põllud jõe- või ojaäärsed.
Pallase küla hakkas kujunema möödunud sajandi teisel kümnendil, kui 1908. aastal endise Palase karjamõisa maad taludeks mõõdeti ja soovijaile ära müüdi. Osturaha pidi jaotuma paljudele aastatele ja ega selle väljamaksmisega kõik ei tõtanudki. Üksjagu koormasid protsendid talu ostuvõla pealt ja kes neist lahti tahtis saada, see püüdis talu ka kiirelt ära osta.
Üks neljast valla asukülast, mis hakkas kujunema alles peale mõisamaade jagamist eelmise Eesti Vabariigi maareformi järel kahekümnendate aastate algul.
Küla maad asusid Päärdu jõe käärus. Maid läbivad Tallinn - Pärnu ja Velise - Päärdu maanteed.
Põllumaad olid kiilutud Velise metskonna Päärdu vahtkonna ja jõe vahele.
Nagu nähtub 1922. aasta andmetest, olid enamus hilisemaid Päärdu mõisa asunikke endised mõisatöölised ja elasid mõisahoonetes.
Eraldatud asutalude maad olid väikesed, suurim eraldus tehti viimasele mõisa omanikule Bruno Steinile, 32 hektarit. Üle kahekümne hektari olid veel Söödi, Sillaotsa, Tänavaotsa, Männa ja Sipelga. Ülejäänud väiksemad.
Nii väikesel maalapil mingit edasiminekut ega võimalusi loominguliseks arenguks polnud. Ei saadud siin korralikult hakkama maa hooldamisegagi, sest nii väikesel talul ei olnud võimalik kahte hobust pidada. Polnud võimalik ega tasuv muretseda koristusmasinaid ja kõik põllutööd tehti käsitsi.
Siinkandis otsiti sageli lisa päevatöölisena või tehti mõnd käsitööd. Sageli oligi selliste väikeste talude nimeks käsitöökoht. Seega ei avaldanud Päärdu asunduse talupidajad mingit mõju valla põllumajanduse arengule. Samas ehitati külas korralikud hooned ja neid hoiti ka korras.
See korraarmastus on kandunud edasi ka tänapäeva. On need siis kunagiste külade järeltulijad või mujalt elama asunud. Päärdust läbi sõita on kena, hooned on remonditud, värvitud ja ümbrused korras.
Küla võib nimetada jääkkülaks. Velise valla külge jäi see 1938. aasta reformiga, 1922. kuulus osa talusid Pika küla alla. Külas oli 11 asustust, seitse nendest keskmise suurusega, ülejäänud väiketalud, nii öelda käsitöökohad. Viimaseid tekkis eriti palju Päärdu mõisa jagamisel.
Küla elu sarnanes Päärdu asunduse omale või oli veidi tagasihoidlikum. Teistest rohkem silma paistsid vanad talud: Maisted, Siima ja Kolgi.
Tänaseks on tühjaks jäänud ja hävimas Nõmmere, Kännu ja Oravu. Ülejäänud paigad on siiski asustatud, kuigi kõik mitte varasemate elanike järglaste poolt.
1938. aasta reformiga eraldati Velise valla küljest ja liideti Vigala vallaga endised Päärdu mõisa maadel olnud külad, Kurevere (1922. aastal oli siin 17 peret), Pikk küla (10 talu ja 5 sauna) ning Manni ja Rääsküla (kokku23 talu ja 20 sauna). Sel ajal asus Manni külas veel Päärdu koolimaja, kõrts, rehi ja kolm poodi.
1922. aastal oli valla piires kõige rohkem saunasid säilinud Päärdu kandis.
See väike külake oli rajatud Velise-Nõlva küla talude eraldi asuvatele heinamaatükkidele keset metsa. See oli tõeline väike saunaküla. Pikkamööda hariti majade ümber ka põllulapid. Miks külale selline hirmuäratav nimi on saanud, ei tea. Rahvasuus on säilinud mineviku mälestus, et siinsetes metsades on kunagi kauges minevikus elutsenud vargad ja röövlid. Metsad on siin tõesti suured oma vanuselt ja pindalalt. Ümbruskonna metsi kutsuti ka Rööviku laaneks. Pole teada, kas tekkisid sellesse metsasügavusse enne kaks Rööviku talu või küla.
Sulu küla 1922. aasta Velise valla andmestikus ei esine, küla arvati valla koosseisu 1938. aasta valdade reformiga kui likvideeriti Haimre vald.
Andmed inimeste elust ja tegemistest Sulu mail ulatuvad sajandite taha.
J. Jungi raamatus “Muinasaja teadus eestlaste maal” III köite Märjamaa kihelkonna osas on kirjas:
Küla arvati Velise valla külge 1938. aasta valdade reformiga. Asus endise Jädivere mõisa maal ja siin oli Uhja karjamõis. Palju siin 1922. aastal majavaldajaid oli, pole teada. 1939. aasta arhiivandmete ja mälestuste järgi oli külas kuus talu. Siin oli omamoodi oaas, ümberringi sadadesse hektaritesse ulatuvad heinamaad ja metsad. Siia küla piiri taha, vähemärgatavale Uhja mäenõlvale, ulatusid Seljametsa ja Uhja heinamaad. Siia jooksid kokku Lääne-Eesti parimad ja rohundite külluse poolest tuntud Päärdu Umblõugu piirid.
Küla maade üldsuurus oli 1939. aastal 220 hektarit, sellest põldu umbes 80 hektarit. Nähtavasti ei tahetud siin eraldatuna elada, maad olid jagatud vaid kuue pere vahel. Mullad olid siin viljakad ja kes natukenegi püüdis, sel ei jäänud taskud tühjaks. Kuuest talust kahel oli traktor ja viljapeksugarnituur.
Vana-Nurtu asuküla talud ei olnud suured. Suuremad olid vanad talud ja nagu tavaks, oli suurem nii öelda mõisasüdame talu, Vana-Rehe (rahvasuus Nurtu). Keskmiseks suuruseks jäi siiski 12-28 hektarit. 2/3 talu maast oli karjamaa ja heinamaa, viimased olid oma suuruselt enamvähem võrdsed. Heinamaad asusid kogu külal ühes tükis Ellu vahtkonna metsade keskel.
Siin olid talumehe nuhtluseks kivid, neid oli siin samapalju kui Vanamõisa või Paisumaa külades. Põldudelt oli neid aastakümnete jooksul korjatud ja kiviaedadesse paigutatud, aga karjamaadel oli kivi kivis kinni. Põllumaad asusid omamoodi oosil, väikesel kõrgendikul, karjamaad olid madalamal ja sageli vesised.
Kust on pärit nimi Vanamõisa? Kui Paisumaa küla kohta on mõisarevisjonides mõningased vihjed seoses Valgu mõisaga, siis Vanamõisa kohta midagi sellist leitud ei ole. Ometi on nii küla- kui ka kaugema ümbruskonna inimeste mälestustes kinnistunud teadmine, et siin Hendriku (rahvasuus Tõnsu) talu kohal olnud Valgu mõisa esialgne asupaik. Sellest on külagi oma nime saanud.
Enamus talud koos saunadega selles külas on põlised ja eks järeltulevate põlvede kaudu on mälestused kandunudki tänapäeva. Rääsma talu perepoeg Jaan Pärnapuu (enne eestistamist Parnabas) teab oma isa mälestuste põhjal, et künniga on tulnud Iieaugu lähedalt välja lehma kaelakrapp koos vaskrahadega. Kuhu rahad saanud on, pole teada. Sellest on möödas üle kaheksakümne aasta. Iieauk on aga veel praegugi märgatav. Hästi mäletatakse ühe väiksema hoone müürijäänuseid ja vundamenti. See olevat olnud mõisa sepipada.
Riina Lõhmuse bakalaureusetöö "Velise õigeusu kirik 1920-1940"
Looring, A. 1935. 1905. revolutsioon Läänemaal.
Velise vallakool oli töötanud 45 aastat kui Riia koolide nõukogu otsustas Velisele ehitada koolimaja ja avada kihelkonnakooli. Maja ehitamisega alustati 1884. aasta kevadel ja juba sama aasta lõpul, 13. detsembril (vana kalendri järgi) algas uues koolis õppetöö. Maja läks maksma olemasolevail andmeil viis tuhat rubla. Uus kool avati Velise rahva soovil, kes leidis, senine vallakool, olles kirikuõpetajate mõju all, ei ole võimeline andma lastele eluks vajalikke teadmisi ja oskusi.
Velise asunduse küla ei erinenud teistest valla asundusküladest. Omapära oli Päärdus, kus väikeseid, nii öelda käsitöökohti, oli tunduvalt rohkem. Siin olid talud täiesti keskmise suurusega. Väikekohti oli vähe, kuid ka 12-14 hektarisel talul oli raskusi ära elamisega. Hooned ehitati siiski korralikult ja põllumaad olid üldiselt head. Tegu oli ju mõisalähedaste põldudega, mis päris ilma väetamiseta polnud jäänud. Midagi nimetamisväärset siin siiski korda ei saadetud, elati harilikku põllumehe elu.
Velise-Nõlva küla oli Velise mõisa maadel vastu Valgu mõisa piire, Nurtu jõe lõunakaldal. Küla läbib Velise-Jämeda-Palu tee jagades maad kaheks. Küla heinamaad olid eraldi Nisuma taga, nagu külarahvas kutsus. Talud olid siin üldiselt väikesed, mõned neist aastate jooksul osadeks jagatud. Mõisast jäi küla nelja kilomeetri kaugusele, vahel oli suur heinamaa Võeva küla taludega, seetõttu oli mõis huvitatud ainult teo tegemisest ja maksudest.
Elati siin tagasihoidlikult. Oli meistrimehi, kes talutöö kõrvalt meisterdasid üht-teist, mainida tasuks vendi Ennikohve. Põllumajanduses eesrindlasi ei olnud.
Vene küla oli üks vanemaid Päärdu mõisa alal. Siin, Tallinn-Pärnu maantee ääres Päärdu silla lähedal arvatakse olevat Rapla rajooni vanim inimasula paik. Siinsed leiud kuuluvad keskmise kiviaja perioodi, see on 7000-6000 aastat enne meie aega. On ka seisukoht, et leiud pärinevad läbirändajailt, kuna asula kohta pole leitud
1941. aastal toimusid küla territooriumil rasked lahingud Märjamaa kaitselahingute käigus, külas lõõmasid siis suured tulekahjud.
Küla asub üle kuue kilomeetri pikkuselt Velise jõe põhjakaldal. Kuna vee olemasolu oli minevikus elupaikade rajamisel peamine nõue, siis asuvadki kunagiste põhitalude hooned vahetult jõe kaldapealsel. Paraleelselt jõega kulgeb igipõline maantee. Maanteed mainitakse kauges minevikus kui üht Uexküllide vasalllinnuste Vigala, Velise, Kasti ja Lümandu vahelist ühendusteed. Siitkaudu on liikunud sõjaväed, purustades ja hävitades neid kindlusi. Sellest kirjutatakse Liivi sõja kroonikates. Küla läbiv teelõik ühendab Vigala-Velise piirkondi rajoonikeskuse Raplaga.
Võeva oli Mäliste ja Aravere külade kõrval üks vanemaid Velise mõisa maadel. Küla paiknes hajutatult mitmesajahektarisel mõisaheinamaal laiali. Ainult kaks talu olid lagedal, jõe ja maanteevahelisel alal. Suur heinamaa kandis Rataspere nime, miks just, pole õnnestunud välja selgitada. Et suurem osa heinamaast ümbritsevast kõrgemal asub, selgus peale maaparandust, kui see sajandite vanune heinamaa põlluks rajati. Nüüd, kus maa on lage, võib siit vaadata kaugele Aravere külale ja Velise mõisa pargile. Hein, mida siit koguti, oli loodusliku heina kohta väärtuslik. Piibelehe hein, nagu seda kohapeal nimetati. Tülinaks olid ka siin kivid, see oli omamoodi kiviküngas. Siit on pärit Velise kiriku ehituskivid. Korjati neid ka maaparanduse käigus, aga õiget põlumaad pole siin saadud. Mõisa jagamise ajal jagati paik taludele heinamaaks.