Aravere

Aravere esineb koos Mäliste külaga juba nii Mellini (1790) kui ka Schmidti (1832) kaartidel, nii võib küla vanuseks arvata julgelt üle kahe sajandi. Kunagiste elanike siia paika asumist soodustas vesi, küla läbivad mitu oja. Alguse saavad need külast idas paiknevatest soodest. Ojad on veerikkad veel praegugi.
Küla on aegade jooksul jäänud ka mõisahärrade silma alt välja. Algselt olid talud peidetud metsade rüppe, üksteisest kaugemal ja mingit suuremat põlluala ei olnud. Kunagisele metsade olemasolule viitab ka nime Männiku sage esinemine, talude vahel eristamas lisandina peremehe eesmini, ilmselt ajast kui perenime veel ei tuntud.
Küla lõunapiiril on mühamas Velise metskonna Päärdu vahtkonna männikud, need on piirkonna parimad mustikametsad.
Küla talud olid normaalse suurusega, varasemad suured talud poegade vahel jagatud. Põllumajanduses oldi vast üle valla keskmise, aga midagi erilist ei olnud.

Männiku-Jüri talu

Nagu paljude selle küla taludega, kajastus see nimi ainult ametlikes dokumentides. Külas ja terves vallas tunti kohta Vanajüri taluna. Ka siin püüti üksteist üle trumbata, teistest üle olla. Vanajüril võeti lisaks säästudele ka võlg appi. Talusse osteti veoauto, aga samas oli oksjonihaamer ähvardamas. Õnneks oli seliseid talusid vallas vähe ja siingi rabeleti võlaprotsentidest välja, kuigi raskelt. Hooned on alles, aga Mildorffide järglasi siin enam ei ole.
Talu hooned hävisid kaheksakümnendate lõpul tulekahjus.

Männiku-Sepa

Talu kutsuti Seppkustase. Talu oli Vanajüriga naaber ja asuti küla lõunapiiril, vastu riigimetsa.
Varasemal ajastul on talud siin olnud väga jõukad. Möödunud kevadel suri selle talu kunagine peretütar Mai Riise. saja aasta vanuses. Tal oli veel viis õde ja vend. Sajandi algul, kui vend Kustas päris talu, maksis ta oma viiele õele igaühele viissada rubla kaasavaraks, see oli juba kohaostu raha.
Tänaseks on talu hävinud.

Korvi-Gustavi

Siit talust on pärit Velise kooli kauaaegne õpetaja ja seltskonnategelane Gustav Karell. Talu jäi ajapikku laokile, viimaks müüdi, olid rentnikud ja lõpuks hävis.

Remma talu

Siin ehitati uus elumaja. See on alles, aga võõraste käes.
Talu hooneid kasutatakse suvilana edasi.

Sepa-Mihkli talu

Ka siit talust on Ervinite sugu ammu lahkunud. Olid vahepeal siin võõrad, tänaseks on maja tühi.


Tänavaotsa talu

Rahva seas oli kohal hoopiski omapärane nimi, Annemõisa. Vanaperemees Mihkel Verneri ajal oli talu väikene. Kui tuli väimees Artur Kingsepp, saadi maad juurde. Sõjakeerises Artur Kingsepp mõrvati metsameeste poolt. Paigas elatakse.
Talu hooned kasutusel suvilana võõraste käes.

Rehepeks on jõudnud eelmainitud talusse

Jüriste talu

Talust on järel veel varemed ja mõned põlispuud.


Seppa-Hindreku talu

Viimane peremees Hindrek Palm rajas siia õunaaia. Hiljem jättis kodutalu ja läks linna. Maja on linnamehe oma, aga vahepeal lagunes. 

Värava talu

Siit talust on laiali läinud suur Vaarmannide suguvõsa. Rohkem kui kolm põlve tagasi osteti Sepa talu, milline jagati kahe venna vahel. Värava rajati tühjale kohale. Algselt on nimeks olnud Soopa, aga kuna küla tee läks talust mööda ja teel oli palju väravaid, ristiti ka talu ümber Väravaks. Järgmisest põlvkonnast läks Madis Männikule koduväiks, Jaanile osteti Velise-Nõlva külla Sopaaugu talu, Mihklist sai hiljem Veski küla Nurga talu peremees ja Tõnis jäi koju Väravale. Vaarmannid läksid laiali ka Sepalt. Praeguseks on see nimi siit kadunud ja hoones elavad võõrad.
Majas elab veel üksik pensionär, aga taluga tal seost ei ole.

Tõnis Vaarmann Väravalt

Männiku talu

Tuntakse aga vaid Rätsepa talu. Siin elavad Vaarmannid edasi. Sageli kasutati ka nime Männiku-Rätsepa, sest külas oli ka teine Rätsepa.
Talu perepoeg elab paigas edasi.

Rätsepa talu

Talu on ammugi maha jäetud ja hooned lagunenud.


Sikendi (Sikenda) talu

Siin püüti teistest mööda minna ja vahest mindigi. Peremees Mihkel Miil oli mitmeid kordi ka Velise Valla peatalitaja. Nüüd on hooned ammugi tühjad.
Talu kunagise peremehe pojatütar perega on koju tagasi tulnud.

Männiku-Kahepäeva

kohta teati Tänavaotsa nime all. Peremees Jaan Palmi kutsuti Kuningaks tema uhke loomu ja olemise pärast. Tallu osteti ka traktor ja viljapeksumasin. Järglased elavad talus edasi.
Talu on müüdud võõrastele suvilaks.

Männiku-Aadu

Siingi ei kasutata ametlikku nimetust, kohta tuntakse Aadutoa talu nime all. Sajandivahetusel olid siin peremeheks Rummad. Peres oli palju lapsi, viis poega ja neli tütart. Poegadele maatöö eriti ei meeldinud ja enne Esimest Maailmasõda otsustatigi talu maha müüa. Tütred olid juba kodust välja läinud, abiellunud ja taluperenaisteks saanud. Kolmel pojal oli soov õppida, kuigi kerge see ei olnud. Oma kooliteed alustasid kõik Velise kihelkonnakoolis. Jaani, Hendriku ja Kustase koolitee viis neid edasi Tartu Ülikooli. 
Jaan lõpetas ülikooli 1923. aastal magistrina. Vahepeal tuli küll ka kooliõpetaja ametit pidada ja edasiõppimiseks raha teenida, aga visadust mehel jätkus. Jaan Rummast sai üks meie teadusliku kodu-uurimise rajajaid. Elukutselt oli ta geograaf. Tema eestvedamisel hakati välja andma suurteost “Eesti”. Esimene raamat “Tartumaa” ilmus 1925. aastal. Ennastsalgav töö murdis aga mehe tervise ja 24. mail 1926. aastal rändas Jaan Rumma manala teedele. Tema elutöö tunnistajaks jäid mitmed ilmunud maateaduslikud õpikud, aga palju jäi ka pooleli.
Vendadest Hendrikust ja Kustasest said arstid. Hendrik oli aastaid Märjamaal jaoskonnaarstiks. Jürist vend oli Tallinnas rätsep ja pidas riideäri, Mihkel oli Tallinnas ehitusmees, viimased aastad elas naisekodus Velisel Terma talus.
Männiku-Aadu talu ostsid ja pidasid Seilerid, kes enne olid Rätsepal, nende järglased elavad seal ka praegu.
Vahepeal on talust saanud suvila.


Ülejõe talu

Sellest talust on saanud kaks. Teine oli Haaviku, teiste hulgast ei paistnud välja kumbki. Hoopis vastupidi, Haaviku peremees lasi majal nii ära laguneda, et pidi naise ja kahe lapsega ahjus magama. Kui majal katus lagunema hakkas ja külamehed huvi tundsid, et miks Tõnis katust ära ei paranda, olnud vastus varuks: “Jah näe, nii ta on , vihmaga ei saa seda tööd teha ja kui kuiv on, siis pole katust vajagi.” 
Uue maja ehitas väimees Oskar Aaren, Tõnis oli siis juba surnud. Vanamehel olnud teisigi omapäraseid vempe. Sügisel kündes pannud ta triikraua kuumi süsi täis ja riputanud selle adra käsipuude otsa. Ta oli kõva piibutõmbaja, triikrauas seisid söed kuumad ja Tõnis saanud nendega piipu hakatada, pole olnud vaja tikke, mis kõva tuulega ei tahtnud tuld anda. Tõnise tütar elab majas edasi.
Ülejõel lagunes elumaja ja selleks ehitati ümber ait. 
Alalist elamist siin ei ole.


Alama talu

Selle nimega talust ei teatud midagi. Siin oli vanadekodu (seek) ja vaestekodu, kus vallavaesed elasid. See maja oli neil vaid elamiseks, toidu pidid ise muretsema. Kohta kutsuti Uuehoone, asus see jõe kaldal ilusas kohas. Suurest külast lahutas talu riigimets. Paigas elatakse edasi.

Jüri ja Aglaida Looring Palase küla Palase mõisa talust 

Ristikivi talu

Maa oli siin kahe õe (Ida ja Marie) vahel poolitatud, uue talu nimeks sai Lillimäe. Vähe teda siin oligi, aga elati ja koolitati lapsed. Nüüd on mõlemad elupaigad tühjad. Need kaks elupaika asusid küla lõunapiiril.
Lillevälja on tänaseks sisse langenud, Ristikivi on müüdud suvitajatele.

Eespool oli juttu küla jõukusest. Siin moodustati kaks masinaühistut. Osteti Fordson traktor ja Munktell viljapeksumasin. Osanikeks olid: 
Tõnis Karell Korvilt
Tõnis Vaarmann Sepa-Annuselt
Parek (eestistas Ülejõeks) Ülejõelt
Tõnis Remma Remmalt
Jaan Palm Männiku-Kahepäevalt
Hendrik Palm Sepa-Hendrikult
Eduard Palm Rätsepalt
Tõnis Vaarmann Väravalt.

Masin oli suur, 36-tollise trumliga. Esimeseks masinistiks oli Jüri Seebu Inda külast. Suurem osa ajast tegeles masinaga Osvald Kask Keskkülast, ta ostis masina ära ja siis oli masinistiks Aleksander Palm Rätsepalt.

Tekkinud lahkhelide tõttu astus ühingust välja Jaan Palm ja ostis omale isikliku traktori ja väikese, 18-tollise, rehepeksumasina.

Teine masinaühing kandis nime Männiku. Siin oli samuti Fordson traktor Inglise firma Clayton 42-tollise trumliga rehepeksumasin.
Osanikud olid siin: 
Mihkel Siimsalu Mäliste küla Tärdalt
Ado Seiler Männiku-Adolt
Jüri Mildorf Männiku-Jürilt
Hans Töldmaaker Alamalt
Kustas Eispek Männiku-Sepalt.

Esimeseks masinistiks oli Jaan Mildorf ja hiljem pikemat aega Artur Vaarmann Männiku talust. Mõlema ühingu masinad olid sügisel viljapeksul ka teistes külades.

Aravere küla piirialal asub Velise raba. Tegu oli kõrgrabaga, 12,7 m, siin oli kaunis rabataimestik. Ümbruskonna talud varusid siit väetusturvast. Endisest ilusast rabast ei ole järel midagi, kuna Märjamaa EPT tootis siit aastaid väetusturvast.

1949. aasta kevadel organiseeriti külla Kuldse Tee kolhoos. Esimeseks esimeheks oli Jaan Aren ja peagi sai esimeheks Ida Looring. Arveametnik oli Hilda Palm.

Aravere küla majaomanikud 1922. aastal

Aravere talude omanikud, suurus ja kõlvikute jaotus 1939. aastal