Endise läänemaa lõunaosa,s.o. Velise ja Vigala,osalt ka Kullamaa valdu nimetati kunagi Läänemaa viljaaidaks, mida siinne piirkond ka tõesti oli. Sügavapõhjalistel saviliiv ja liivsavi muldadel kasvasid korraliku harimise ja väetamise juures väga head teravilja ja linasaagid. Statistika Keskbüroo andmetel olid näiteks 1939. a Märjamaa konvendis (Velise, Vigala ja Märjamaa vallad) saagiandmed järgmised: rukis 1558, talinisu 1478, suvenisu 1229, oder 1159, kaer 1205, segavili 1167, kartul 9486, linakiud 1593 kg/ha.
Need olid maakonna kõige kõrgemad saagid. Ligilähedased olid vaid Lihula ja Kullamaa konventide näitajad. Teised jäid kaugele maha. Enamusel Velise valla territooriumil eeldas pinnas ka puuviljanduse arendamist, millest käesolev püüab anda lühikese ülevaate.
Valla renditalude õuedes kasvasid vaid üksikud metsõunapuud ja mõned kreegipõõsad. Enamuses polnud neidki. Allakirjutanu ema meenutas sageli, kui maitsvad olnud tema lapsepõlves (sünd. 1890. a ) toominga marjad, sest tema lapsepõlvekodus marjapõõsaid ei olnud.
Õuna- ja marjaaiad olid vaid mõisates. Velise valla piires oli kolm pärismõisa ja igal neist veel abi-ehk karjamõisad. Pärismõisad olid Valgu, Velise ja Päärdu. Abimõisad olid Valgul Vana-Nurtu (Nurms) mis küll varem oli iseseisev mõis. Velisel Kilgi (ka Johannesoff) ja Päärdul ja Pallase ja Maanda. Osa valla maadest kuulus veel Vigala mõisale ja viimasel oli siin kaks karjamõisat, Nõlva (Nelva) ja Uus-Nurme (Neu-Nurms).
Nagu arhiivdokumendid näitavad,oli suurem aiandus välja arenenud ainult Valgu mõisas. 1893/94 a aadressraamatu andmetel oli siin aiand, kus mainitakse puuviljandust, lillekasvatust ja puukooli. Teistes mõisates aiandus nii väljaarenenud ei olnud. Õuna- ja marjaaiad olid küll ka Velise ja Päärdu mõisates, samuti Vana-Nurtus, kuid väikesel pinnal ja ei midagi rohkemat. l00 õunapuuga õunaaed oli ka Pallase karjamõisas. Kasvuhooneid ja lavamajandust nagu Valgus, mujal ei olnud.
Valgu mõisa aiand jätkas tegevust ka peale mõisa võõrandamist. Aiandis kasvatati kevadeti köögivilja ja lilletaimi. Siit käis koduvalla rahvas neid. ostmas, kuna mujal valla piires taimi ei kasvatatud. Puukooli küll enam ei olnud. Aednikuks oli paruni rentnik Jakob Kolumbus, kes oli varem ka mujal aedniku ametit pidanud (Valgu mõisa parunile von Pillarile jäeti võõrandamise ajal mõisa südamest 48 ha maad). Taimekasvatusega tegeldi siin 1949. aastani, aga hoopis piiratumalt, sest taimekasvatajaid oli vaillas juba mitmeid.
Velise mõisa aed laostus juba peale 1905. a sündmusi siinmail. Hooldamist leidis Pallase karjamõisa õunaaed, selle mõisa südame ostnud Tõnis Looringu poolt.
Valla taludes hakati tasapisi viljapuid ja marjapõõsaid istutama alles peale talude päriseks ostmist. Velise valla mõisates hakati talusid päriseks müüma 1870. aastal. Kuna ostuhinnad olid küllalt kõrged, arenes ostmine aeglaselt, sest paljudel talude rentnikel, kellel küll oli ostmise eesõigus, puudus vajalik sissemaksu raha ja talu ostis hoopis keegi võõras.Sellest tulenevalt ostmine venis ja neid, kes aia rajamise peale mõtlesid, oli vähe.
Jüri Tiits sündis 1869 a jaanuaris Haimre Jõeäärse külas Jalapere talus. Pere oli lasterikas, 7 tütart ja 5 poega. Ta kirjutab oma mälestustes järgmist:
“Olin kaunis vallatu jõmsikas, aga mitte, üleannetu, suur maiasmokk ja ema soosik. Õppisin kohalikus vallakoolis, siis Kastis Vaheri juures, kust 1885 aastal Kuuda seminari läksin. Kuuda kool likvideeriti ja muudeti pidalitõbiste haiglaks ja mina läksin end täiendama vene keeles Harjumaale Habaja-Äksi venekeele kooli, mida Maksim ja Velman pidasid. Velman oli väga tubli koolimees, kus õppimises väga palju edasi jõudsin. Hoopis rohkem, kui Kuudal kus valitses väga vananenud õppemeetod. Äksi koolist väljudes viis Velman mind Tallinna Gorotskoi koolimajja, kus eksami sooritasin. Siis võtsin veel Tallinnas ühe talve gümnasisti Burmeistri juures vene keele tunde ja astusin 1889. a (sügisel) Hageri Maidlasse kooliõpetajaks, kusjuures ka vallakirjutaja kohuseid pidin täitma”.
Aianduse ja mesinduse arendamise eesmärgil organiseeriti Põllutöökoja korraldusel mitmesuguste organisatsioonide, eeskätt aga põllumeeste- ja maanaiste seltside juures aianduse ja mesinduse ringe. Velisel organiseeriti see põllumeeste seltsi juures 1936. a. Velise rahvas siin pioneeri osas ei olnud, kuna mujal, ka Läänemaal töötasid nimetatud ringid sel ajal juba tuntud eduga (Lihulas). Ka Vigalas alustas ring tegevust juba 1934. a. Ringi juurde kutsuti nõuandjaks (assistendiks) koduvalla noormees Elmar Toots, kes 1933. a lõpetas Vagi aianduskooli. Olgu siinkohal märgitud, et sel ajal ei olnud vallas rohkem aiandust õppinud noori, olgugi, et Vana-Vigalas kool külje all. Küll aga õppisid siin Velise valla noored põllmajandust.
Uuesti alustati tasapisi mõned aastad peale sõda. Kui puukoolidest hakkas saama juba istutusmaterjali, oldi agarad jälle istutama, et külma hävitustööd taastada. Aga ega külmad veel rahu ei annud. Ikka jälle läks õrnemaid sorte külma pärast välja ja jälle tuli uusi asemele otsida. Neid kes jonni ei jätnud, jäi aina vähemaks. Ja nii enam suuremaid õunaaedu valla piires ei tekkinud. Aga õunapuid siiski kasvama jäi ja kasvas kuigi palju enamuses talu aedades. Peab aga ütlema seda, et nad kasvasid rohkeni omapead. Sellist hooldamist nagu oli enne sõda, enam ei kohanud. Osa süüd saab vast veeretada kollektiviseerimine aegadele. Noored hakkasid tasapisi linna püüdlema ja vanemad olid niivõrd hõivatud kolhoosi tööst, et lihtsalt ei jõutud rohkem.
Aiandusel oli Sillaotsa elu-olus väga oluline osa. Kolmekümnendate aastate keskpaigast alates on aed andnud talu sissetulekutele tunduvat lisa.
Nagu varem mainitud istutati esimesed õunapuud heinamaa kamarasse. Kogu aia alla mõeldud maa-ala tervikuna üles ei haritud, vaid istutamiseks valmistati ette vastava läbimõõduga augud. Marjapõõsaste jaoks kaevati peenrad. Peenardel kasvatamine oli sel ajal moes.
Nagu varem mainitud, algas talus koos aiarajamiseaga ka hoonete ümbruse haljastamine. Enne 1927. a kasvas esimese aiaosa maantee ääres harilik sirel ja nende vahel kaks harilikku vahert. Aiaosa põhjapiiril, kaasiku veeres kasvasid kuused, mis sinna istutati 1923. aastal. Kaks neist kuivasid paar aastat tagasi, ülejäänud on jämedad palgipuud. Kaevu juures kasvas üks suur pihlakas. Muus osas nimetamisväärt istikuid ei olnud. Hooned siiski päris lagedal ei olnud, kuna põhjapool kasvas ilus kaasik. 1927. aasta kevadel toodi vastostetud “Otsa” väikekohast hobukastan, tamm, lehis ja pärn. Hobukastan istutati kaevu kohale maantee äärde sirelite vahele. Puu hävis 1939/40. a külmal talvel, tamm kasvab praegu aida otsas maantee ääres, on kolmeharuline. Harude jämeduseks on 1,40, 1,60 ja 2,0 m 50 cm kõrguselt enne hargnemist on tüve jämedus 3,50 m.
“TIHKANI” talu asub Nurtu-Nõlva külas. Aed asub vahetult Nurtu jõe kaldanõlval Valgu-Nurtu maantee ääres. Põhjast piirab hooneid ja õuet samas jõkke suubuv oja.
“ALLIVERE” talu eeskujulikust aiast saab ettekujutuse juuresolevalt skeemilt. Korras õuna- ja marjaaiale lisandus aga 1933. aastal aia lõunaossa ehitatud keldri ja selle pealse maja ümbruse eeskujulik iluaed, milliseid sel ajal veel vallas teisi ei olnud.
Haljastuse hooldamise ja uute liikide lisamisega on Sillaotsal järjepidevalt edasi tegutsetud. Kaheksakümnendate esimesel poolel laienes dendropark ja lisandus üle neljakümne uue istiku. Dendropargi kolmas etapp valmis Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel 2003. aastal. Park laienes lõuna suunal, metsloomade kaitseks ehitati tugev võrkaed ning istutati 12 uut taksonit: