Valla taludes hakati tasapisi viljapuid ja marjapõõsaid istutama alles peale talude päriseks ostmist. Velise valla mõisates hakati talusid päriseks müüma 1870. aastal. Kuna ostuhinnad olid küllalt kõrged, arenes ostmine aeglaselt, sest paljudel talude rentnikel, kellel küll oli ostmise eesõigus, puudus vajalik sissemaksu raha ja talu ostis hoopis keegi võõras.Sellest tulenevalt ostmine venis ja neid, kes aia rajamise peale mõtlesid, oli vähe.
Üheks külaks, kus eelmise sajandi 80-ndate aastate esimesel poolel talud päriseks osteti, oli kauge minevikuga Valgu mõisa järgi olev VESKI küla Märjamaa kihelkonnas. Siin rajati kahes talus, Mäel ja Alliveres (ka Alliperes) sajandi vahetusel valla suurimad õunaaiad. Mäel oli aia rajajaks talu tolleaegne peremees Hendrik Burmeister ja Alliveres talu perepoeg ja pärija Hans Parnabas. Mäe talu kuulus hiljem Lauterite suguvõsale ja siin on sündinud ja kasvanud endise NSV liidu rahvakunstnik Ants Lauter. Alliveres elavad Parnabaside suguvõsa liikmed praegu.
Kolmas suurem aed vallas rajati neil aegadel veel Velise aleviku külje all Kalase talus Georg Lurichi onupoja Hans Luuri poolt. Samaaegselt hakkas aed kujunema ka Haimre Jõeäärse (hiljem Kiilaspere) külas Laanepere talus. Talu perepoeg ja hilisem peremees on esimese tamme istutanud aiapiirdele, 12. aastase poisikesena. See oli siis aastal 1885. Tamm on praegugi võimas. Mõned aastad hiljem on aga sinna istutatud tammesid juurde ja neid on seal ridamisi. Rohkem suuremaid aedu neil aegadel valla piires kasvama ei pandud.
Suurema hoo sai aedade rajamine alles kolmekümnendate aastate algul, kui viljapuude istikuid hakkas kasvatama ja müüma eelpool mainitud Laanepere talu peremees Jaan Uuesson ja peagi ka Jüri Tiits Sulul.
Kust Mäe talus aia rajamiseks istutusmaterjal toodi, pole teada. Arvata võib, et Valgu mõisast. Aias kasvasid samad sordipuud ja põõsad, mis neil aegadel mõisaaias. Õunapuude kõrval olid aias kasvamas ka pirnipuud, ploomid ja kirsid. Aed oli piiratud võimsa ümarpostidest taraga. Postidel olid all ja üleval läbi raiutud lattide jaoks avad. Nüüd on aed aammugi mädanenud ja Mihkel Lauter istutas aia piirdele kuused. Mäe talu aed hävis, nagu kõik 1939/40 aasta pakases. Kuna talus hiljem enam õiget peremeest pole olnud, siis jäi see aed taastamata.
Kalase talu õunaaia rajamise kohta pole teada lähemaid üksikasju. Aed oli küllalt suur ja hästi hooldatud, aga hävis samuti pakases ja talu peremees (nüüd mitte enam Luuri) uue aia istutamise vastu enam huvi ei tundud. Maa-ala oma endises suuruses on alles ja kasutusel heinamaana.
Allivere talu aia rajamise aegadest on veel üht teist aia rajaja Hans Parnabase poja Jaan Parnabase mälestustes säilinud. Seetõttu on võimalik selle algust ja arengulugu meenutada. Aed rajati oma mõtte ja plaani järgi.Asukoht suure lõunakallakuga jõekallas. Aed rajati süsteemi järgi, kus viljapuude alla marjapõõsaid ei istutatud. Need istutati omaette alale. Aias liikumiseks olid rajatud teed, millised hoiti kogu suve umbrohust puhtad ja vahel ka liivatati. Aia põhjapiiril kasvasid kuused. Lõunapoolsele küljele oli istutatud harilik sirel ja harilik kuslapuu, millised seal vabalt kasvasid. Kogu aia maaala oli piiratud meetrikõrguse planktaraga, mille peal oli veel kolm korda okastraati.
Istutusmaterjal toodi Kaelase mõisast ja Tolli külast Uustalu talust. Aia rajamisega alustati küll sajandi vahetusel, aga see töö jätkus veel käesoleva sajandi esimesel kümnendil.
Õunapuud istutati tihedas seisus, 4x4 m. Kasvama pandi ka pirne. Eriti palju ploome ja kirsse. Palju istutati ka karusmarju. Allivere talu oli mu isa sünnikodu ja mäletan, kui seal vanaemal külas käisin ja alati kui marjad valmis olid sai neid süüa ja kui maitsvad need olid (A. Parnabas). Siis ei olnud veel tülikat karusmarja jahukastehaigust meie maal. See oli 60 aastat tagasi.
Aia asutaja poeg Jaan Parnabas (sünd.1909 a) meenutab neid aegu, kui aed juba saaki andis. Õunu käidi siis laatadel müümas. Õunad pakiti õlgedega vankri kehade vahele ja müüdi siis väiksemaid toobiga ja suuremaid tükiviisi. Kaalu tol ajal õunamüügi juures ei kasutatud. Ostjaid oli alati, sest õunu oli siis vähe.
Laatadel olid sel ajal õunu müümas veel Tõnis Looring Pallase Mõisa talust ja Jaan Uuesson Laanepere talust. Viimase tütred meenutavad, et 1936. a ostnud isa õunte raha eest kolmele lapsele jalgrattad ja raadio.
Mäe talus ei olnud kombeks õuntega turul käia. Sortidest mäletatakse enne 1939/40 talvet aias kasvanud olevat “Pärnu Tuviõun”, “Seerinka”, “Suislepp”, “Antoonovka”, “Liivi sibulõun”, “Sügisjoonik”, “Tsernugus”, “Filippa”, “Tallinna pirnõun”, “Borovinka”, “Joonik aniis” jt.
Kõik aiad hävitas külm. Laanepere talus istutati 1943. aastal aeda kõik uued õunapuud. Praeguseks ei ole aga ka nendestki enam, kuigi palju järgi jäänud.
Ka Allivere aias on uusi puid ja põõsaid peale külma istutatud mitmel korral, sest karme talvesid on ka peale seda olnud. Istutamine on aga toimunud süsteemitult ja sellist aeda nagu talus oli enne külma hävi tustööd, enam välja ei kujunenud. Praeguseks on aed kahjuks täiesti risustunud.
1939/40. a talve pakases hävisid ka kõikides taludes Jaan Uuessoni käest Laanepere talust ja Jüri Tiitsu käest Sulult toodu ja kasvama pandud viljapuud ja põõsad. Põõsad saadi J. Tiitsu puukoolist. Laaneperes kasvatati vaid õunapuid. Ja kui J.Tiitsu puukool oli saanud ametliku tunnustuse, oli Jaan Uuesson sunnitud oma kasvatamise järele jätma, kuna kõik tegid oma ostmised J. Tiitsu juurest, kus oli hoopis kvaliteetsem istutusmaterjal.
Paljudes taludes olid juba kasvamas ja sirgumas ilusad noored aiad ja korraga oli kõik hävinud.