Jüri Tiits sündis 1869 a jaanuaris Haimre Jõeäärse külas Jalapere talus. Pere oli lasterikas, 7 tütart ja 5 poega. Ta kirjutab oma mälestustes järgmist:
“Olin kaunis vallatu jõmsikas, aga mitte, üleannetu, suur maiasmokk ja ema soosik. Õppisin kohalikus vallakoolis, siis Kastis Vaheri juures, kust 1885 aastal Kuuda seminari läksin. Kuuda kool likvideeriti ja muudeti pidalitõbiste haiglaks ja mina läksin end täiendama vene keeles Harjumaale Habaja-Äksi venekeele kooli, mida Maksim ja Velman pidasid. Velman oli väga tubli koolimees, kus õppimises väga palju edasi jõudsin. Hoopis rohkem, kui Kuudal kus valitses väga vananenud õppemeetod. Äksi koolist väljudes viis Velman mind Tallinna Gorotskoi koolimajja, kus eksami sooritasin. Siis võtsin veel Tallinnas ühe talve gümnasisti Burmeistri juures vene keele tunde ja astusin 1889. a (sügisel) Hageri Maidlasse kooliõpetajaks, kusjuures ka vallakirjutaja kohuseid pidin täitma”.
1891. aastal siirdub ta Venemaale. Neist aegadest ta kirjutab:
“… Läksin jälle Tsarskisse tagasi ja hakkasin suuraednik Freundlicchi juures mustatöömeheks, mulda kaevama, ja peenraid tegema. Aga see töö ei sobinud ja paari nädalase töötamise järele tõmbasin hõlmad vöö vahele ja läksin minema. Nüüd oli hea nõu kallis. Käisin Keisriaia aednikkude juures, sinna polnud vaja. Nad andsid nõu, mine ja hakka kuskile aednikuks. Mis aednik see niisugune on, kes pole elus jalga triiphoonesse tõstnud. Aga häda ajab härja kaevu ja julge pealehakkamine on pool võitu. Võtsin südame rindu ja läksin Pavlovskisse aiaäripidaja sakslase Rempini juurde ennast pakkuma. Tema oli suur eestlastest lugupidaja ja võttis mind kohe vastu: Kauplemise juures ütlesin, et ma pole päris väljaõppinud aednik, aga et seal ja seal mõisa peal poisiks olnud. Ehk talle küll enam aednikku tarvis ei olnud, lasi ta eest ühe venealse lahti, selleks aitas eesti nimi, mis sel ajal Venes au sees oli. Esimesel hommikul, kui tööle läksin, tegid püksid püüli, ei tea mis tööd võhikule antakse. Peameistriks oli seal sakslane Schvarts, kes võttis mind oma käealuseks. Olin talle abiks bukettide tegemisel. Üks venelane kandis vajalikud lilled kätte. Mul olid taskus väikesed lauakesed, ja mis lille nime kuulsin, kirjutasin lauakesele teatud kohta poti alla. Nii õppisin iga päev tarvitatavad lillede nimed lühikese ajaga ära, et tarviduse korral neid ka ise võisin tuua. Olin kõige ihu ja hingega asja juures, mis mulle teha anti, kusjuures ikka meister õpetas. Loomu poolest oli mulle töötamiseks hea osavus ja ahvi osavusega tegin kõik hästi, nii et meister minuga rahul oli. Iialgi ei saanud halba sõna, kuna aga venelaste peale ühte puhku käratati.
Nii tuli sügis. Olin kui aednik. Meister pidas must lugu ja usaldas mind. Talveks anti mulle üle talvitada kolm suurt triiphoonet, igaüks kahe osakonnaga, soojad ja külmad majad. Poiss oli iga päev ees, ahjud kütsid ja triiphooned katsid töömehed, mina olin poisiga lillede komandos. Meister käis enamasti iga päev ja õpetas, mis ja kuidas teha. See oli üks väärt mees, ei iilagi halba sõna. Kõige palavam töö oli, mis enne jõulu juba algas, mailillede õitsema ajamine, iga päev oli teatud aeg nendega rassida. Ühe asja aga unustasin vahele.
See oli sügisel, kui peremees kauples uue aedniku, ühe võrulase, kes kandis meistri abilise nime. Muidugi sellele kui omamaa mehele rääkisin, kes ma olen. See oli päevade sees mees, kes eluaeg seda tööd teinud ja palju teadis, aga tööks puudus tal see ahvi osavus. Tööd tegi ta räpakalt ja ühe kuu pärast lasti ametist lahti. See võrulane lobalõug, aga veierdas peremehele ja meistrile kõik ette, et ma valega ennast aednikuna üles olen andnud ja mis ametimees enne olen olnud. Arvasin, nüüd aetakse mind koerapiitsaga minema. Kuid hoopis teisiti. Mind ülistati ja kiideti, et ime, kui ausasti ja tublisti ennast välja töötas ja üleval pidas, ei seda poleks teadnud uskuda. Tõusin mitme kraadi võrra.
Ära minnes ütles võrulane: “Kui ma hea koha saan, siis kutsun Sind endale abiks.” Ja ta pidas sõna. Et ta vene keelt ei osanud, seega olin talle kohane ka keelemeheks.
Ta sai kevadel Smolenski kubermangus ühe suure mõisa peale ülemaedniku koha ja kutsus mind enesele abiliseks, kus oli võrdselt palju parem palk ja prii ülalpidamine. Võtsin kutse vastu ja läksin. Sõidukulud olid priid ja tallipoiss vaksalis vastas.
Elu kohta seal ei tohi nuriseda. Elasin meistriga ühes toas, kus ilus mööbel sees. Toit oli sakste köögist, mitu rooga korraga. Ühesõnaga, nii toredad toidud iga päev millised enne ega pärast pole saanud. Prii voodipesu, ka ihupesu pesti mõisa poolt. Toatüdruk kandis toidud lauale ja kraamis toad. Kalade jaoks olid alalised püüdjad. Kalad hoiti järves suurtes paakides, kust neid nataga kinni püüti. Aasta ringi oli värsket kala ja vähki laual.
Igal hommikul oli mu esimene töö mõisa hoones palmimajas palmid ja sakste tubades lilled kasta ning äraõitsenud lilled uute vastu vahetada. Alati pidi neil tubades ja söögilaual värsked lilled olema, muidu oli riid lahti. Ka olid seal alalõpmata peod, mille jaoks toad lilledega dekoreeritud pidid olema. Seal ma oma mao kõige rohkem ära venitasin, suuri lillepotte mööda treppe üles ja alla tirides. (J. Tiits põdes hiljem mitu aasta mao haavandtõbe. A.P.)
Meister oli suur härra, vaatas vaid pealt. Algul meie läbisaamie meistriga oli ilus, aga vähehaaval tekkisid väikesed hõõrumised, mis aga tasahiljukesi suurenesid. Eks mul olnud süüd ka vahel natike. Oleks pidanud pimesilmi kõik nii tegema nagu ta tahtis. Mõnikord aga oli mul ka oma “mina” ja tüli oligi lahti. Paar kolm korda veeretas ta oma süüd härra ees minu kaela ja siis oli põhi alt ära, ning ma ütlesin end päevapealt lahti.”
Sellega ka J. Tiitsu aedniku amet Venemaal lõppes. Ta sõidab Moskvasse ja püüab siin uut kohta leida, aga talvel keegi aednikku ei vajanud. Isa kutsel sõidab ta Eestisse. Järgmisel sügisel asub ta Hageri vallas Kurtna kooli koolmeistriks. Järgmisel sügisel läheb aga Keila viinavabrikusse meistriametit õppima. Viinapõletajat temast aga siiski ei saa. Suvel sureb vend, kes oli koolmeistrik Kaiu vallas Salutaguse koolis ja 1895. a sügisel asub ta venna tööd jätkama. Siin töötab ta ühtjärge 18 aastat. Piinav maohaigus sunnib teda koolmeistri ameti maha panema, kuna kooli palgatalu töö käis üle jõu ja 1913. aastal kolib ta perega linna, kus Pärnu mnt. 33 peab talurahva poodi. 1919. a asub ta Märjamaale vastasutatud ühiskaupluse ärijuhiks.
1921. a ostab ta Sulu karjamõisa Tellisetehase, mille järgi ona ka 36 tiinu suurune talu. Siin püüab ta ka telliskive põletada, milline ettevõtmine aga hästi ei õnnestu. Raske haigus sundis ka talu juhtimise poeg Ottole üle andma ja ise otsustab aiandusele üle minna, nagu ta oma kroonikas kirjutab. Mingisugust aeda siin enne ei olnud. Ei olnud isegi puid elumaja ümber. Tuli alustada tühjalt kohalt. Aed otsustati rajada elumajast lõuna poole Konuvere jõe kaldale. Pinnaseks raske savi. Kuidas see siin kõik algas, sellest loeme tema kroonika raamatust.
“Esmalt hakkasin liiva aukudest mulda jõe kaldale vedama (liivaaugud asusid oma talu maadel A.P.), mis puha savi pönk, kus miski taim ei kasvanud. Ikka koorem koorma kõrvale pealt tasaseks, sõnnikut otsa, nii sügavalt kui sahk võttis läbi künda. Sügiseks olid juba rohujuured pehkinud, kaevasin ka labidaga korra sügavasti läbi. Kevadel tellisin ETK-st marjapõõsaid. Õunapuud olid oma kasvatatud, ja asusin 1935. a esimesi puid põõsaid istutama. (Siinkohal olgu tähendatud, et poeg Otto mälestuste järgi, asus isa aeda rajama 1928. a ja ka esimesed istutamised olid kaks aastat varem A.P.) Plaanis oli ka puukool rajada. Teised naersid küll mind selle ettevõtte üle, ega uskunud, kas sellest küllalt teadlik olen. Ma ei lasknud ennast heidutada, vaid töötasin lakkamatu innuga oma uue ettevõtte kallal. Talvel uurisin hoolega Aianduse-Mesinduse käsiraamatut ja järgmisel kevadel alustasin puukooliga. Töö oli rängem. kui ma arvasin. Iseäranis mulla vedu aeda, kui ka puukooli vedamine. Algul igal kevadel 300 ja rohkem koormat. Ma valmistasin igal kevadel maad ette osade kaupa. Oi küll sai rassida, aga jonn oli visa, paindumatu. Kõik sordipuud tellisin Tartust Daugli käest. Esiteks tellisin korra ka ETK-st, aga sealt sain juudi kaupa, jätiseid, mis mind välja vihastas. Aga Daugli kaup oli ilus, oli aumees.
Esimene vasikas läks aia taha. Vahest õnnetus tabab, kust ei tea aimatagi. Ühel ilusal hommikul kevade poole talve lähen välja, ehmun – puukool valgendab. Eks jänesed, neetud elajad olid öösel käinud oma hambaid ihumas. Kaitse küll puukoolil ümberringi, aga lumi tuiskas võrkaia äärde hange, oli sula vihmaga. Selle järele tuli külm ja tõmbas hangele koorukese peale ja sealt kõpsti üle traataia puukooli. Aga neid pidi hea tõllatäis olema, et nad ühe ööga paarsada puud paljaks hööveldasid, millede eest kevadel lootsin esimest käsiraha saada. Aia tegin kohe kõrgemaks. Võivad nüüd irvitada aia taga. Ega see mind veel tagasi hirmutanud. Olin vaid kaks aastat kaotanud. Mu puude ja põõsastega oldi rahul. Isegi kolm auhinda sain oma puukooli pealt., 2 II ja 1 I auhind. See tõstis juba vanameest natike kõrvust. 1939/40 ja 1941. a tuli teine raks. Mis ei saanud jänesed, seda tegi pakane. Kuid see oli üleüldine ja ühiselt kergem koormat kanda. Aga see oli alles pauk, mis mitmeks aastaks kõrvad huugama pani. Kahju oli vähemalt 200 000 senti. Aga inimesel on visa hing, ikka sai jälle otsast peale hakatud. Viimaks tuli see kõige hullem periood – sõda pani kõik kammitsasse. Ei olnud saada ei viljapuu seemet ega aluseid, sest emapuud külmusid viimaseni. Puukool jäi tühjaks. Ka nõudmine jäi väikeseks, põõsaid peaaegu ei nõutudki enam. Inimesed otse kui tardusid, ei söandanud keegi kestvat tööd teha.”
Kahju, et ta oma tööst aednikuna kodutalus nii tagasihaedlikult räägib. Tema puukoolist viidi viljapuude ja marjapõõsaste istikuid kõigisse Velise valla koduaedadesse. Neid jätkus ka aga väljapoole koduvalla piiri, küll Haimresse, Märjamaale ja mujalegi. Sortide valik oli väga suur, sest laastav külm oli alles ees, mis sordid edaspidiseks selkteeris.
Igale külalisele ja istikute ostjale jagas vanapapi isalikke õpetusi, nii istutamiseks kui kaedaspidiseks hooldamiseks.
Küllalt kiiresti suutis ta puukooli peale 1939/40 talve laastavat külma taastada, nii et juba 1942. a saadi temalt istutusmaterjali ülesjuuritud viljapuude asemele uute istutamiseks. Neist aegadest kasvavad paljud õunapuud taluaedades praegugi.
Paneb imestama, kuidas ta kõike seda suutis. Olgugi, et ta töötas aias varavalgest hilisõhtuni, tegi ta seda tööd ikkagi üksinda ja aastaid oli juba siis kui alustas 70-ne ligi. Kõike tegi ta aias suure hoole ja armastusega, ei kusagil näinud ainustki rohuliblekest. Kirjeldada, kuidas siin kõik oli, ei oska, seda oleks pidanud nägema.
Poeg Otto mäletas, et isa olnud oma tööst nii vaimustanud, kui kibedal heinaajal vahest kutsuti teda heinale abiks hoburehaga riisuma, siis oli ikka pahandanud.
Kui Töngi isa (nii teda külarahvas nimetas, talu hüüdnime – Kivitönk, ametlik nimetus oli Tellisetehas, järgi) oma aia rajamist alustas, ei olnud aias “ruumi” lilledele, rohkem, kui vaid mõni üksik püsilille puhmake, olgugi, et ta ise Venemaal olles oli nii palju lilledega tegelenud.
Aiaääres oli üks peenrajupikene, kus kasvasid kaalikad. Kui naljatades soovitasin sinna lilled istutada, ütles: Vaata, kui palju ma siit kaalikaid saan, aga mis lilledest... Kord Tallinnas käies oli ta sattunud Nõmmel A. Küla aeda ja juba järgmisel kevadel oli kaalika peenar ohverdatud kiviktaimla materjalidele, kus nad olid paljundamiseks A. Küla aiast toodud.
Aia kohal on jõel käänak ja kallas n.ö. põrkeveeruks, mida suurveed kevadeti uhtusid ja oli ka väikesi kalda lhkeid. Tekkis mõte ehitada sellele kohale kaldasse kaitsetamm. Talvel peeti talgud ja külameeste abiga veeti kohale liiv, kruus ja kivid, ning kevadel valatigi tamm valmis (vt. foto). Ümbruse kallas heakorrastati. Tammi pealne platvom kujundati puhkepaigaks. Olen isegi siin isaga istunud, juttu puhunud ja jõe peegelpinda vaadelnud. Töngi isa seisukohad olid lillede suhtes tundmatuseni muutunud, ja niigi kaunis aed oli veelgi kaunimaks saanud.
Aga nagu tema teistegi ettevõtmistega käisid kaasas äpardused, nii ka siin. Järgmisel kevadel lõhkusid suur vesi ja jääd osaliselt tammi. Taat oli siis kaks ööd päeva söömata teki all voodis olnud. Nii väga oli see talle mõjunud. Tammi laskis ta muidugi parandada ja see on jõekaldas praegugi.
Selline väsimatu mees oli Jüri Tiits ja tema panus ümbruskonna aianduse arengule neil aegadel ja edaspidiseks oli väga suur. Praegu on siin tavaline õunaaed ja nendest aegadest kui tema siin töötas on jäänud vaid ilusad mälestused.
J. Tiits suri 1949. a ja on maetud Märjamaa kalmistule.
