Veski

Küla asukoht on ära märgitud juba rootsiaegsetel kaartidel ja hiljem Mellini poolt koostatud Liivimaa atlases (1789-1810). Neil kaartidel on ära märgitud küla kuus põhitalu:

• Allifer - hilisem Allivere (Allipere)
• Tahka
• Kikkita - hilisem Kükita
• Nurka - hilisem Nurga
• Asa - hilisem Aasa
• Mäki - hilisem Mäe
• Veski

Hilisem asustus on levinud alates talude päriseks ostmisest, Veski küla maad kuulusid Valgu mõisale.

19. saj lõpukümneil muutus mõisa majandamine raskemaks ja Valgu parun Otto Uexküll alustas talude päriseks müümist. Alustati Veski külast. Talude krundid mõõdeti ja koostati talude kaardid. Nii kannabki Allivere talu numbrit 1.

Küla põhjapoolseks piiriks sai 1880. mõisa poolt kaevatud suur kraav. Vastaskaldale asutati Kärissilla (Käriselja) küla. Tänaseks maaparanduse käigus süvendatud kannab nime Kärissilla II peakraav.

Veski küla on üks väheseid, kus talude maad asuvad ühes krundis. Põllud olid jõeäärsetel aladel, karja- ja heinamaad küla põhjapoolses osas, vastu Käriselja küla piiri. Veski küla talud olid algselt küllalt suured. Enamik neist jagati pereliikmete vahel. Jagamata jäid valla kaks kõige suuremat talu, Mäe (73,17 ha) ja Veski (69,59 ha). 
 

Veski küla majapidamistest

Allivere - rahvasuus läbi aegade Allipere

Oli algselt oma 88 hektariga küla suuremaid. Oli läänepoolseim Valgu mõisa talu, siit edasi algasid Velise mõisa alad. Inimasustus on siin olnud pikemat aega. Sadakond aastat tagasi õunaaia rajamisel satuti vundamendi jäänustele. Maaparanduse käigus leiti siinmail 0,8 m sügavuselt hulgaliselt puusütt ja tuhka. Rahvasuu räägib, et kunagi olnud selles paigas Allupi mõis, millest tuleneb ka hilisem talu nimi. Tegu on küll rahvapärimusega, kuid olgu öeldud, et avastatud vundament oli paekivist, Kuid Valgu ja Velise aladel seda ei esine. 
Talus elavad kuuendat põlve Parnabaside suguvõsa esindajad. Esimene eraldus tehti 1875. perepoeg Jürile. Tema rajas Urvaste, rahvasuus Torni, talu (järglasele elupaigaks ka praegu).

Torni peremees ja perenaine maja ees

Järgmine jagamine oli kolme poja vahel vahetult enne Esimest Maailmasõda. Poeg Ado pärandas isalt 10 ha, vanem poeg Jüri 14 ha ja ülejäänud talu jäi Hansust pojale, tema hooldada jäid ka vanemad. Poeg Jüri maaeraldus põllu osas tehti põhitalu hoonete lähedale ja sinna ehitas ta ka uue kodu hooned. Uus talu sai nimeks Allivere-Uuetoa. Uue talu karjamaatükk eraldati poole km kaugusele. Hiljem osteti talule juurde maatükk heinamaaks, mis kandis Võsametsa nime. Seal hariti hiljem ka 4 ha põldu. Adost poja maaeraldus oli Käriselja küla piirialalt. Siia rajas ta Sillaotsa talu, asub vahetult Velise-Sulu maantee ääres. Täna tegutseb siin Sillaotsa Talumuuseum. 
Talude päriseksostmise ja sugulusvahekordade tõttu kujunesid Allivere ja Urvaste maadele mitmed saunad. Urvaste talust eraldati viie ha suurune tükk perenaise Kaie vennale Jürile. Tekkis Kraavi väikekoht, mida 1922. aasta materjalides nimetatakse saunaks (järglaste käes suvilana). Sama suure maatüki sai Allivere maadest Jüri Seeland. Nii sai Lepa väikekoht. 1922. samuti Lepa saunaks nimetatud(suvilaks võõraste käes). Allivere perenaise vennale antud maast tekkis Otsa saun, mis osteti 1926. Sillaotsa peremehe ja perenaise poolt. Allivere pererahva lähedaste elupaigad olid veel Torni Anne Saun ja Oidram Antsu saun. Varasemal perioodil lisaks Kullassepa saun Urvaste ja Märjeli saunAllivere talu maadel.

Jaan Lents Otsa saunast

Tahka

Kunagine küla teine põhitalu poolitati kaheks ostmise ajal, kuna talu rentnik ei jõudnud tervet talu ära osta. Nimed said peremeeste järgi Tahka-Adu(põhitalu) ja Tahka-Madise (hävinemas). Tahka-Adul (järglased elavad paigas edasi) on olnud oja kaldal ka saun, kus on elanud sama Jüri Seeland, kes hiljem rajas Allivere maale Lepa väikekoha. Hiljem anti maatükk veel perenaise vennale Mihklile, sellest sai Kalpuse saun. Kolmekümnendate algul kolis pere sealt ära ja maad liideti uuesti Tahka-Adu taluga. Majaalune maa (0,17 ha) eraldati veel perenaise õe Ann Siimann (Siimar) perele. Nende järeltulijad elavad seal praegugi. Esimese elamu asemaele ehitati 1938. uus. Peres tehti aastakümneid rätsepa tööd. Ann Siimar ja tema poeg olid tuntud meesterätsepad.

Tahka-Aadu...

..ja Tahka-Madise

Tahka-Kõrtsu

Tahka kõrts oli üks viimaseid Velise vallas tegutsenud kõrtsidest. Viimaseks kõrtsmikuks oli Mihkel Riise, kes peale kõrtsi sulgemist 1910. omandas samanimelise talu. 1923. eraldati talust majaalune maatükk (0,18 ha) Jaan Palmile, kes ehitas sinna maja ja pidas rätsepa ametit. Maja asub vahetult Velise silla otsas. Kaks meesterätsepat tegutsesid siin kõrvuti, kuid ometi oli tööd mõlemal küllaga. 
Peale Mihkel Riise surma abiellus naine Jaan Vunkiga.
Tahka-Kõrtsu ja Palmi on asustatud ka praegugi.

Rätsep Jaan Palm abikaasa Liisaga

Kükita

Rahvamälestuse järgi on siin kauges minevikus elanud mõisa metsavaht. Hilisemad aastakümned oli talu Seelandite suguvõsa käes, kes ta ka päriseks ostsid. Talust oli tehtud üle 20 ha suurune eraldus, mille nimeks Aia, omanikuks perenaise õetütar. Olgugi, et ta perega hiljem siin ka elas, omaette talu välja ei ehitatud. Üheks põhjuseks abikaasa varajane surm. Saunu selle talu maadel ei mäletata. Küll aga ehitas enne M. Riiset Tahka kõrtsu pidanud Kustas Neeruti poeg, kelle ema oli Kükita pere sugulane, talu õue alla jõekaldale väikese maja, kus ta mõned aastad peale seda kui isa Kustas kakluses mehe mahalöömise pärast Siberisse saadeti, oma ema ja õega elas ning kingsepa tööd tegi.: peagi hakkas ta renditalusid pidama ja majas elasid üürnikud. 1922. materjalides mainitakse maja kingsepa, rahvasuus on ta tänini Kükita-Alttoa. 
Järglastele on püsivaks elupaigaks koht praegugi.
 

Kükita talu elumaja

Nurga

Nurga talu ostis mõisalt Madis Valler, kelle järeltulijad praegugi siinmail elavad. Madis pärandas talu varsti oma poja Jürile, kel oli veel kolm õde. Tema pojast, kes oli ka Jüri, talupidajat ei saanud. Viinaga sõprust pidades tekkisid talu peale võlad. Need lunastas ja ostis talu tema õepoeg Mihkel Vaarmann. Juba enne müümist oli talu rendil ja rendile jäi ka uue omaniku ajal, kuna viimane oli invaliid ja oli ametis Tallinnas. Rentnikeks olid algselt Hendrik Tiitsu pere, veel Jaan Ilmveier ja viimati sama Tahka kõrtsmik Kustas Neeruti poeg Voldemar. 
Uus omanik ehitas aga uued hooned ja 1934. lõpul hakkas tööle tolle aja kohta küllalt kaasaegne jahuveski. Alguses oli mõeldud veski ehitada vesiveskina. Kuna aga jõevee paisutamise osas ei saadud naabritalude peremeestega kokkuleppele, sai jõuallikaks puugaasi mootor-generaator. Veski töötas ligi kuus aastat ja 1940. märtsis hävis tulekahjus. Talust tegi maaeralduse oma õe Triinule Jüri Valler. Tekkis Nurga-Uuetoa väiketalu. Veel andis Jüri majaaseme Uuetoa toa lähedale karjamaa servale, kuhu Jakob Kornak ehitas omale sauna. Läks aga sealt hiljem mujale. Asunas elas aastaid üksik Anton Veikmann (Vaalmets). Viimase käest puhkes aga 1946. kevadtalvel tuli valla ja saun hävines. Hoopiski kauem on Nurga talu maadel olnud ja tänaseni alles Baumannidele (Paimre) kuuluv saun. Kirjades on koha nimeks Kivisilla, kuid 1939. materjalides seda ei leidu. 
Nurgal elavad järglased edasi, Nurga-Uuetoa hooned on hävinud.

Nurga saun

Aasa

Enne talude müümist elas Aasal Valgu mõisa kubjas Tõnis Erlich, keda tõmmuks kutsuti. Kupjal talu ostmiseks raha ei jätkunud või oli mõni muu põhjus, aga talu ostja tuli Vana-Vigala mõisast. Mihkel Riise oli põline sepp ja viimati pidas seda ametit Vana-Vigala mõisas.Aasa talu jagati peagi kahe venna vahel. Aasa-Uuetoa talu rajas pere vanem poeg Priidik. Põhitalu pindala jäi siiski suuremaks.Nii oli see enamuses sellistel juhtudel ja põhjendusena toodi vanemate jäämine põhitallu. Kaugemas minevikus on Aasa talu maadel maantee ääres olnud ka saun. Seal elanutest ei ole aga mälestusi. 
Talu hooned on alles, aga tühjad.

Ida, Hilda ja Johannes Riise Aasa talust
 

Mäe

Talu ostjaks oli selle viimane rentnik Hendrik Burmeister, kes varem oli rentnikuks olnud Kasti mõisas. Vana Burmeistrit mäletatakse külas kui äärmiselt kokkuhoidjat ja ranget peremeest. Kiiduväärt polevat olnut tema suhtumine teenjatesse. 
Peres lapsi ei olnud. Võeti kaks kasupoega, üks peremehe, teine perenaise sugulaste hulgast.Talu päris peremehe sugulane, kasupoeg Mihkel Lauter. Teisele kasupojale osteti Roogu talu Mõisamaa Metskülast.
Mihkel Lauteri peresse sündis neli poega ja üks tütar.

Mihkel ja Mai Lauter

Pesamunast, poeg Antsust sai hilisem NSVL rahvakunstnik. Talu jagamisele ei läinud, kuna poegadele suudeti anda tolle aja kohta hea haridus. Võõrastele talu siiski ei läinud ja seda asus peale vana Mihkli surma majandama poeg Mihkel, kes oli enne seda õpetajaks Päärdu, Velise ja Valgu vallakoolides ja andnud ka esimesed koolitarkused oma nooremale vennale Antsule. Nii jäi Mäe üheks valla suuremaks taluks. Noor Mihkel rakendas talus kaasaegaseid ja eesrindlikke majandamisviise. Talus oli kontrollialune Angleri tõukari. Peremees oli aktiivne seltskonnategelane. Mitmete valla põllumajanduslike seltside (Valgu I Kontrollühing, Valgu Piimatööstus, Valgu Tarvitajate ühisus, Velise Põllumeeste Selts, Velise Laenu-hoiu Ühisus) ning ühingute asutaja ja hilisem juhatuse liige või esimees. Talul tuli siiski maadelda ka võlgadega. Nende katteks tuli müüa 1938. mitu hektarit talu metsa.Mihkel küüditati koos naise Triinuga 1941. juunis Siberisse. Mäe talu maadel on olnud ka kaks sauna. Tekkinud olid need ilmselt tööjõu - sulaste ja tüdrukute - kinnistamiseks.
Teadujärgi talu osturaha ei valmistanud vanale Burmeistrile mingit muret. Teatakse, et tema pärandus kasupojale Mihklile oli selleks abiks, mis võimaldas viimase poegadel saada haridus. See võimalus oli tol ajal vähestel. 1922. a nimekirjades mainitud Burmeistri asus talu hoonetest kilomeetri kaugusel metsapõldude ääres karjamaa servas. Viimati elas seal kaks põlve Burmeistreid. Põllulapp sauna ümber oli vaid pool hektarit. Hiljem saadi juurdelõige ja siis oli kokku maad neli hektarit. Peamine elatis saadi päevatööl käies ja tüdrukuks-sulaseks olles. Elupaik lammutati 1951. aastal.
Teine saun oli talu lähedal maantee ääres vastu Aasa talu piiri. Sauna kutsuti ka Augu saunaks, kuna vahetult sauna lähedal oli vesine lamm. Sauna elanikest mäletatakse Oldekoppe kolme põlvkonna vältel. Poeg Ants ja tütar Ann läksid saunast peale vanemate surma. Oldi teenijaiks. Ants oli lugupeetud ehitus- ja puutöömees. Saun lammutati. 
1922. a nimekirjas sauna pole, kuigi see oli siis olemas. Mainitakse aga Mäe häärberi. Selle ehitas Hendrik Burmeister ja elas seal peale seda, kui oli talu kasupojale andnud. Hiljem elasid seal talu teenjad ja kuni surmani.(1940. a jaanuar) ka Mihkel Lauteri lesk Mai Lauter. Mäe talus oli teatud aja teenjaks ka nimetatud Hans Oldekopp (hiljem Olde) oma naisega. Maja lammutati alles 1956.
Talu hooned on hävinemas.

Mäe elumaja kaheksakümnendail

Veski

Veski talu nimi on ainult dokumentides. Rahvasuus aga kogu aastakümneid läbi Vanakupja. Kust see hüüdnimi pärit, ei tea keegi. Kupjast ametimeest ei teata seal kunagi elanud olevat. Küll aga olid talu aasu all jõekaldas veel mõnikümmend aastat tagasi veski tammi palgid, mida veel viimane veski talu peremees Jaan Harnak (sünd. 1904) on näinud oma noorpõlves.
Veski talu on põline Harnakite suguvõsa talu. Ostjaks oli Hans Harnak (ka Arnak). Märjamaa vanale kalmistule on aga maetud Hansu isa. Hauaristil on kiri: Valgust Veski Conrad Arnak sündinud 9. november 1805 surnud 2. okt 1868. Samas lähedal leiame põllukivist välja raiutud samba kirjaga: Jaan Harnak Conradi poeg Nurtu ja Valgu koolmeister. Sündinud 23. juuni 1827 surnud 5. november 1900.
Veski oli külas teine talu, mida pole jagatud. Peale Hansu pidas talu poeg Jaan ja edasi viimane Jaan, kes praegugi siin elab ja ootab peagi lähenevat kaheksakümnendat juubelipäeva. Kui Mäe talu maid peeti küla viljakaimateks, siis naabertalu mullad olid palju kehvemad, liivased.
Veski talu maadel asub J. Jungi poolt mainitud katkukalme. Siit veeti liiva kunagise Valgu mõisa Lossi tellisetehasesse. Samas tehti hiljem maaeraldus ka valla talumeestele vajamineva liiva saamiseks.
Talu oma majandamiselt eriti välja ei paistnud. Talus oli nagu Mäelgi Angleri tõukari.
Talu põlluäärsel karjamaal oli ka saun. Elanikest palju ei mäletata, küll on aga tänaseni tuntav sauna asupaiga huumusrikas muld. 
Talu hooned võõraste käes kasutada.
 

Oti

Oti talu maad paiknesid otse vasti Valgu mõisapõldude piiri. Talu oli sel ajal viimane Veski küla põhjapiiril. Kuni 1852. aastani oli talu poole suurem. Siis aga on talu poolitatud kaheks ja 1883. aastal toimunud mõõdistamise ja valmistatud plaanide järgi oli kummalgi talul veidi üle 30 dessatiinu maad.
1884. aasta jüripäeval ostis Oti talu siin elanud Valgu mõisa karjamees Jüri Valdek 2750 hõberubla eest. Peres poega ei olnud. Oli neli tütart ja talu pärandati Maiest tütrele. Viimane abiellus talus sulaseks oleva Vaimõisast pärit Jaan Tammessoniga. Peale Maie oli kodus veel teine tütar Triinu. Mäletatakse, et õed olevat mõlemad igatsenud noormeest omale kaasaks, aga Mai olnud kavalam. Igal õhtul, kui Jaan tulnud hobustega töölt koju, olnud Mai tal õuel vastas, aidates hobuseid lahti rakendada, sööta ja joota. Tulemuseks oligi, et pulmad peeti Maiega, kuigi arvati, et tanu alla saab Triinu. Kes teab, ehk oli oma osa ka selles, et Mai päris talu.
Uus peremees oli tubli põllumees. Hariti juurde põldu, ehitati uusi hooneid. Peresse oli juurde sirgunud ka neli poissi, siis kui viimased kaksikud Hans ja Tõnis olid vaevalt nelja-aastased, suri ema Mai. Lapsi kasvatama ja perenaise ametisse asus nüüd Triinu. Peagi sai ta ka oma igatsetu seaduslikuks naiseks. Elu kulges talus jälle vana rada. Hariti maad, ehitati. Vali halastamatus polnud aga selle talu inimesi unustanud. Triinu kasvatas õepojad noormeesteks, siis pidi temagi jäädavalt lahkuma.
Peremehe ametiks olid poisid veel noored ja väga andis tunda perenaise puudumine majas, vanaperemees tõi majja kolmanda kaasa. Viimasel oli aga kaasas kena tütar, kellest sai mõne aasta pärast vanema poja Jüri abikaasa ja talu noorperenaine. Noorpaaril sündis omakorda kolm poega ja üks tütar. Aga selle talu kõige raskemad päevad olid alles ees. Vanem poeg saanud vaevalt kümneseks ja tütar oli alles kolme-nelja vahel, kui noorperemees Jüri 34-aastase, alles oma elutööd alustanud noormehena, pidi jätma oma perekonna ja rändama manala teedele. Peagi kanti kalmistule ka vanaperemees, Oti taat, nagu naabrirahvas teda kutsus. Surma jagu selles majas polnud veel täis. Kolme aasta pärast viis Oti talust välja jälle matuse kuuskedega palistatud rada. Märjamaa kalmistule viidi talu noorperenaine Anni. Ei oska enam raskemat ühe pere saatuses ette kujutada. Raskusi oli siin talus palju olnud, aga saatust trotsides oli neist üle oldud ja jagu saadud. Ühtmoodi käis Oti talu põldude kündmine ja külvamine. Ehitati uusi hooneidki (küün 1947). Viimase põlvkonna toeks oli vanaperenaine Ann. Oti talust on aga välja kasvanud raskustes ja kannatustes karastunud tublid ja töökad inimesed. 
Oti talu õuel valitseb ikka edasi sama kord, nagu see on sellele talule omane olnud aastakümneid.
Olgu lisatud, et praeguse estraadilaulja Anne Veski ema Ellen Vaarmann on Oti talu tütar, kes siin nii väikesena pidi orvuks jääma.
Elatakse siin edasi endiselt.


Tõnso

Oti talust eraldatud pool talu kandis Tõnso nime. Talu hooned asusid varem mainitud Vanakupja mäe jalamil. Elasid siin Novekid. Talu päriseks ostmine on millegi pärast viivitunud ja ostu-müügi leping on sõlmitud alles 1891. aastal. Talu ostuhinnaks 1700 rubla ja 23 aprillil 1891. aastal on parunile talu eest sisse makstud 500 rubla.
Hästi teatakse ja mäletatakse Tõnso talu peremeest Jüri Novekit. Siin elas juba ka Jüri isa Otto. Jüri ja Valgu parun Pillardi vahekord pole olnud kuigi sõbralik. Jüri Novekil oli selle aja kohta küllalt hea haridus. Ta oli 1883. aastal lõpetanud Tallinna Kubermangu gümnaasiumi kodukooliõpetaja kutsega ja eks ta siis tundis rohkem ka tolle aja seadusi ja paragrahve, milledest enamus tolleaja talumehi mitte midagi ei teadnud. Parunile muidugi ei meeldinud sellised mehed külas. Oligi tekkinud Pillaril soov Jürist lahti saada. Otsest põhjust ei leitud, kuna kõik kohustused mõisa vastu olid täidetud. Parun proovinud kavalusega, kaevates Jüri väikese eksisammu eest kohtusse. Haapsalu kohtumehed olnud parunile aga kõik "omad" mehed ja asi neile igati selgeks ja klaariks tehtud. Parun püüdnud siis Jürit veenda, et tal pole endal vaja Haapsallu sõita, kuna asi on tühine ja ega sest midagi ei tule. Tema ise ka ei minevat.
Lugu tundunud kahtlasena. Ta polevat paruni juttu uskunud ja läinud kohtupäeval ikkagi Haapsallu. Parun ise polevat tulnud, sest olid ju asjad nii paika pandud, nagu tema seda soovis. Algul lasknud Jüri kohtul asja arutada ilma vahele sekkumata ja endast, kui asjaosalisest, teatamata. Kui süüdistuse ettelugemisel selgus, et see oli tema kohta otse vale ja laim, palunud ta luba asja ise selgitada, kuna ta tõlki ei vaja (Jüri Novek valdas vabalt vene, saksa ja prantsuse keelt). kohtunike poolt saanud ta selleks loa. Kuulanud ära Jüri seletuse asja kohta, leidis kohus, et süüdistamiseks pole mingit põhjust ja ta mõisteti õigeks. Paruni plaan Jürist lahti saada oli läbi kukkunud, taluperemees oli parunist võitu saanud.
Jüri Noveki elulaad oli omamoodi boheemlaslik. Vaatamata sellele, et ta juba eelmise sajandi lõpul viis kodutalus läbi tänapäeva mõistes kultuurtehnilisi töid: rajas korraliku kultuurheinamaa, hoolitsedes metsakasvu eest ja nii edasi, ei arenenud talupidamine nii nagu vaja. Tõnsol oli kõlvikutel oma kindel vahe, kus oli põld ja kultuurheinamaa ja kus kasvas mets, aga mitte nii, nagu see oli enamuses tolleaja taludes ja hiljemgi, et oli küll põld, aga ülejäänud oli vesine heina- ja karjamaa kust saadi madalat ja väikese väärtusega saaki.
Üheks põhjuseks, miks talumajapidamine ei edenenud oli, et talus polnud õiget perenaist. Tema tegemised olid teetähisteks, millede poole hakati meie taludes liikuma alles aastakümneid hiljem. Ta oli alaline Velise Rahvaraamatukogu lugeja. Allakirjutaja mäletab veel hästi kuidas Jüri tuli pühapäeviti raamatukogusse, alati kõva silinder peas, uut lugemisvara vahetama. Muide, Tõnsol oli põllutöö härgadega au sees veel kolmekümnendatel. Härgi kasutati mullaharimisel. Veotöödeks olid ikkagi hobused. 
Jüri Novek suri 1936. aastal ja pärijad müüsid talu.
Tänaseks on talu hooned hävinenud, sisse on kukkunud ka võimsa kivikeldri lagi.
 

Veski küla arengujooni

Velise valla talupidajate elus, töödes ja tegemistes oli märgata teatud konservatiivsuse ilminguid. Ega uus siin kergesti maad ei võtnud. Seda näitab ka see, et tõukarjade areng oli siin tagasihoidlik. Lüpsikarja puhaslautu oli vallas vaid üks. Ei olnud kuigi palju omaette sealautu, samuti kanalaid. Mainima peab aga hobuste kasvatust, millele pöörati tõesti suurt tähelepanu.
Üldiselt pooldati mitme tootmissuunaga majapidamist. Müügiks jätkus teravilja, lina, lihaloomi, sigu ja hobuseid. Kriisiaegadel oli selline majandamine omamoodi päästerõngaks.
Piimakarja pidamisele spetsialiseerunud talusid oli vallas vähe. Ei saa aga õelda, et Velise valla talumees oleks kehvasti elanud. Võlgu suurematel taludel oli, kuid protsendid suudeti tasuda ja oksjonihaamri alla ei läinud pea ühtegi talu.
Ka Veski küla elu ei erinenud palju valla üldistest tõekspidamistest. Mõnevõrra oli siin siiski ettevõtlikkust, kaasaegse rakendamist ja kasutusele võtmist hoopis rohkem kui mujal vallas. Põhjusi oli selleks siin mitmeid. Esiteks oli külal seljataga pikk minevik. Talud osteti päriseks esimestena vallas. Need olid kõik ühes krundis, välja arvatud mõni väiketalu. Maad olid viljakad. Külas oli haridust saanud mehi juba sajandi algul, osati näha kaugemale, kui oma ukse alla.
Esimeseks suuremaks ettevõtmiseks oli esimese meierei asutamine vallas. Eestvedajateks olid: Mihkel Lauter Mäelt, Jüri Riise Aasalt, Jaan Harnak Veskilt ja Jüri Valler Nurgalt. Osteti vajalikud masinad. Jüri Novek lubas oma elamust vajaliku ruumid, kus selleks vajalikud ümberehitused tehti. Meieri ametit saadeti Lihulasse, seal oli sel ajal kõige lähem piimatööstus, õppima omaküla noormees Jaan Riiberg Nurga-Uuetoalt. 1913. aasta algul hakkasid meierei masinad tööle. Kahjuks juba järgmise aasta suvel puhkes Esimene Maailmasõda. Jaan Riiberg kutsuti sõtta ja meierei jäi seisma. Sõda venis pikale ja meierei enam tööd ei alustanud. Mihkel Lauter ja Jüri Riise panid ka liikuma Valgu piimaühistu asutamise mõtte. 7. veebtuaril 1925. aastal kinnitati Valgu Piimaühingu põhikiri. Ühing töötas edukalt.
Olgu siinkohal mainitud, et eelmise sajandi lõpul valmistas Valgu mõisa meiereis võid Ants Harnak Veski talust. Üksikasjalikumad andmed paraku puuduvad.
Samaaegselt Veski küla meierei asutamisega asutati jällegi Mihkel Lauteri algatusel Valgu Karjakontrolliühing, see oli esimene omataoline tervel Läänemaal.
1913. aasta oli Veski küla meestele omamoodi teguderohke aasta. Selle ajaga, mis oli möödunud talude päriseks ostmisest, oli taludes laienenud põllumaa ja teravilja külvipind koos sellega. Pahmatallamise abil terade põhust kättesaamine hakkas üle jõu käima. hobustega käitatavad viljapeksumasinad ilmusid taludesse küll sajandivahetusel, aga neidki polnud külas palju. Olemasolevate andmete järgi oli neid külas vaid neljas-viies talus. Viljapeks nendega oli olukorra poolik lahendus. Pika kõrrega talivilja hobumasinaga peksta ei saanud. Väga tülikas ja aeganõudev oli masindamisele järgnev tuulamine. Viis Veski küla taluperemeest: Jaan Harnak, Mihkel Lauter, Jüri Valler, Georg ja Priidik Riise, otsustasid viljapeksu kiirendamiseks osta aurujõul töötava rehepeksugarnituuri. Suvel toodigi masin ja katel Keava raudteejaamast hobustega Tõnso talu õuele. Masin oli 1840. aastal asutatud Inglise firma Ruston Proctor&CO toode. Garnituur maksis 3300 kuldrubla. Sellist summat muidugi meestel ei olnud ja ostuvõla tagatiseks panditi talud. Masin oli suure jõudlusega ja tegi kvaliteetset tööd, ei olnud võrreldavgi sajandeid kestnud rehepeksuga. Mõisades oli aurujõul töötavaid rehepeksumasinaid varem, valla külades oli see esimene. Ainsaks jäi ta ka aastateks. Garnituur oli raske, tema talust tallu vedamine väga tülikas. Seda eriti sügisel vihmase ja porise ajaga. Polnud sugugi harvad juhud, kui masinat mööda plankusid inimeste jõuga talust taluni lükati. Kümnekonna aasta pärast, kui küladesse hakkasid ilmuma juba traktorite ja mootoritega ringiaetavad peksumasinad jäi see garnituur kaheteist maanteeäärse Veski küla talu käsutusse, kes moodustasid omaette masinaühistu. nendeks olid: Mäe, Aasa, Aasa-Uuetoa, Nurga, Nurga-Uuetoa, Kükita, Tahka-Kõrtsu, Tahka-Aadu, Tahka-Madise, Urvaste, Allipere ja Allipere-Uuetoa. Kuni Tahka-Madiseni aasusid kõik talud maantee ääres, kus masina vedu oli hõlpsam.
Väiksemate talude juurde seda rahvakeeli kutsutud "aurumasinat" ei veetud. Seal jätkus viljapeks pintade ja hobumasinatega. Veeti vilja ka naabertallu peksta. See oli aga ebamugav kuna põhud ja aganad tuli samuti tagasi vedada. Selle olukorra lahendasid küladesse tulnud väiksemad mootor- ja traktormasinad. Esimesed olid kerged vedada ja nendega pääses iga talu juurde. Traktoriga masinaid vedas muidugi traktor ise.
1937. aastal ostis Allipere-Uuetoa peremees Adu Parnabas külasse veel teisegi rehepeksumasina. See oli Rootsi firma Svecia toode. Jõumasinaks Pärnus asuva AS Seileri mootor. Masinaga rändas selle omanik peksu ajal ringi naaberküla taludes.
Mõlemad rehepeksumasinad töötasid veel kolhoosiaastate alguses.

1937. aastal ostis Nurga talu peremees Mihkel Vaarmann traktori Fordson koos mullaharimisriistadega, ader, randaal, kultivaator. Nende masinate baasil on Eesti Vabariigi Põllumajanduskonvendi juures registreeritud Maaparandusjaam. Soovijaile teostati valla piires uudismaa kündi ja mullaharimistöid. Kevadel, seemneteo perioodil, oli võimalik abi saada ka raskemate muldade ja söödikündide peenestamisel. Traktoril töötas peremehe vennapoeg Karl Vaarmaa. Nii oli siis Veski külas olemas küllaltki ajakohane põllumajandustehnika.

Esimesed hobuheinaniitjad toodi küla kolme-nelja suuremasse tallu Esimese Maailmasõja järel. Enne teist sõda oli külas kokku 15 masinat. Kõigis neis taludes olid ka hobuloorehad. Hobuviljalõikajad olid ainult viies talus. Mujal niideti vili maha heinaniitjaga. niidetud vili kogunes vikati palgi järele haagitud plaadile. Üks inimene tõmbas parajas suuruses hunniku plaadilt maha ja teine tõstis selle kõrvale, et järgmisel ringil oleks hobustel vaba tee. Väiksemates taludes lõigati vili käsitsi vikatitega.
Koristusmasinatest rääkides peab mainima veel kartulivõtjaid. Osteti neid vabariigi lõpuaastail, kokku oli neid külas kümnes talus.

Meelde tuletama peab ka mullaharimise riistu. Peamine mulla peenestamine toimus vedruäketega. Need olid viie-, seitsme- või üheksapiilised. Kultivaatorid olid vaid kolmes talus. Äketeks oli kõikjal külas liigendiga pakkäkked. Puust raamäkkeid ei olnud. Rauast siksakäke oli ainult ües talus.
Kuigi suurem osa olid rasked savimullad, ei kasutatud "sampo" ega "hankmo" äkkeid. Külvid rulliti enamiks taludes puurullidega, rauast rõngasrullid leidusid vaid viies talus. Reaskülvajaid oli külas vaid üks. Levinud oli käsitsi külv ja pea igas talus oli mitmehõlmaline seemendusader seemne mulda kündmiseks.
Kartulivagude ajamisel ja muldamisel kasutati harkatru. Mõned "mutid" muretseti külla vabariigi lõpuaastail.
Kuigi külas oli suuri talusid, ei olnud kombeks kasutada kahehobuse veokeid. Need olid Mäe ja Veski taludes.

Loomakasvatuse juures peatudes tuleb mainida, et Mäel ja Veskil oli punane Angleri tõugu puhaskari. Paraku ei levinud see teistesse taludesse.
Tähtis roll oli külal hobusekasvatuse arendamisel ja tõuaretusel. Selle tegevuse hingeks oli Aasa-Uuetoa talu peremees Mihkel Riise, kes palju aastaid pidas lepingu alusel paaritamiseks Tori hobusekasvanduse täkkusid. Kuna kasutati ka tuntud liinidest põlvnevaid märasid oli hobusekasvatus Velise valla taludes kõrgel järjel.
Nii oldi Veski külas agarad kasutusele võtma kõike uut ja kaasaegset, kuigi kõik vajalikul tasemel rakendamist ei leidnud.
Alates kolmekümnendatest elavnes taludes ehitamine. Peamiselt ehitati vanade mõisaaegsete hoonete asemele uusi. Mõisaaegsed eluhooned jäid Veski, Mäe ja Tõnso taludes. Oli arusaamatu, et küla suuremad talud ei suutnud omale uusi elumaju ehitada. Küll ehitati uued laudad.

Tähtsat rolli mängis Veski küla ka valla kultuuri- ja hariduselus, ulatudes kaugemalegi. Alustada tuleb Jaan Harnakist Veski talust, kes kogu oma elu oli vallakooli õpetajaks. Peale Jädivere seminari lõpetamist Nurtus ja hiljem Valgus. Hoopiski kaugele ulatusid Mäe talust võrsunud perepoegade lennuteed. Vanem vend Jüri pidas kogu elu Tallinnas proviisori ametit. Noorem vend Ants on jätnud kustumatu mulje meie teatriellu. Gustavist vend pidas vallasekretäri ametit Harjumaal Saue vallas ja hiljem Läänemaal Massus. Oma põhitöö kõrvalt oli ta väsimatu seltsielu edendaja, küll koori- ja näitejuhina nii Sauel kui Massus. Vaatamata kõrgele eale juhatas ta koore veel sõjajärgseil aastail Valgus ja Velisel. Koolmeistrina oma koduvalla koolides alustas ka vend Mihkel. Kõigepealt Päärdus, siis Velisel ja lõpuks Valgus. Isa surm sundis ameti maha panema ja tuli asuda peremehe ametit pidama. Selle kõrvalt tehtud ühiskondliku töö suurust on tänapäeva inimesel raske hinnata. Suur tähtsus oli sellel vallaelule. Kogu Mäel elatud aja oli ta Valgu kogukonna abivallavanemana vallavalitsuse koosseisus. Vallavanema ametit pidas isa Mihkel.
Jüri Novek pidas vallasekretäri ametit Raikkülas, Järvakandis ja lõpuks koduvallas.
Vallavanema ja abivallavanema kohustes oli ka Aasa talu peremees Jüri Riise. Lisaks oli ta osaline kõigis ettevõtmistes koos naabrimees Mihkel Lauteriga. Veel on Veski külast vallavanema ametit pidanud Jüri Valler Nurga ja Ado Saaver Tahka talust.
Aktiivne oli tolleaegsete noorte osalemine Velise laulukooris ja näiteringis eelmise sajandivahetusel. Kihelkonnakoolimajas pidusid pidada ei lubatud. Sobilik ruum kohandati Nurga talu küünist. Oma osa valla kultuurielus oli ka niinimetatud Oti segakooril. Koos käidi harjutamas Oti talus, koorijuhiks varalahkunud Jüri Tammesson.
Üksikasjalikumalt käsitlevad Veski küla Aleksei Parnabase tööd "Veski küla elust-olust 1880-1980" ning "Velise valla seltsid ja ühingud".

1949. aasta 30. märtsil kogunesid Veski küla talupidajad Tahka tallu ja otsustati rajada ühismajand. Nimeks sai kolhoos “Kungla” . Esimeheks valiti Aadu Parnabas Allivere-Uuetoa talust, arveametnikuks Mihkel Vaarmann Nurgalt, revisjonikomisjoni esimeheks allakirjutanu. Ühistatud lüpsikari paigutati Kükitale ja Tahka-Madisele. Hobused viidi Urvastele ja väike osa Nurga tallu. Algas uus lehekülg Veski küla talurahva elus. Esialgu ei liitunud ühismajandiga Gustav Lauter. Veski ja Tõnso taludes oli Velise metskonna abimajand. Oti ja Harnaki talud liitusid “Valguse” kohoosiga. 
See oli uue ajastu algus.

Veski küla 1922. aasta majavaldajad

Veski küla talude suurus, omanikud ja kõlvikute vahekord 1939. aastal

Kinnisturaamatu lehekülg on avamata taludel mis eraldatud Allivere talust:
Lepa 2959 Jüri Seeland
Sillaotsa 2959 Maria Parnabas
Allivere-Uuetoa 2959 Georg Parnabas