Paisumaa

Kasepere talu

Rahvas tunneb ainult Mätiku talu. Elanud on siin pikemat aega Tiitsude suguvõsa. Peres oli kolm poega ja maad olid plaanis jagada. Aga sõda tuli peale ja kõik jäi pooleli. Vana rehielamu asemele ehitatav elamu ei saanud enne sõda valmis. Majas elab siiski üks Tiitsude järeltulija. 
Hooned hävinud, kuid järglased seal veel käivad.


Pädavere talu

Rahvas tundis Pädara taluna. Siit oli pärit Jüri Maasing. Jüri poeg Viktor jäi viimase sõja ajal kadunuks. Peale Jüri surma jäi maja tühjaks.


Pädara-Uuetoa talu

Kunagi poegade vahel jagatuna tekkinud. Siin talus elas viimasena Georg Maasing oma perega, kes suri peale sõda tiisikusse. Tema lesk ja lapsed elasid talus edasi. Praegu alalisi elanikke pole.
Talu on järglaste poolt taastatud.


Nikre talu

Siin elasid samuti Maasingud. Viimaseks peremeheks oli Kaarel Maasing. Juba ammugi on majad lagunenud.


Kääru talu

Siin oli viimati peremees Jaan Vares. Peres olid tütred, kes abiellusid ja lahkusid kodunt. Peale vanade surma jäi talu tühjaks. Majas asus peale kollektiviseerimist kolhoosi “Uus-Paisumaa” kontor. Laudas oli lüpsikari. Nüüd on ammugi majad lagunenud.


Saarde talu

Talu jagati ajapikku kolmeks. Elanikke on olnud mitmeid. Viimati elasid seal seal Hermasted. Hooned on lagunemas. 
Siingi on toimunud muutusi ja koht on võõraste käes kasutusel suvilana. 


Tominga talu

Üks Saardest tekkinud talu. Viimati elasid siin Vasnud. Majad jällegi lagunenud.


Paisuotsa talu

Kolmas talu Saarde maadel mis samuti jäi ammugi tühjaks. Elanikeks olid Valdekid. Samuti kunagine kolhoosiesimees Heihdrich Valdek.

Talli talu

Üks küla esimestest ja suurematest taludest. Elanikeks olid siin aastakümneid Mirmad. Viimaseks peremeheks oli Peeter Mirma, kes peale sõda tiisikuse ohvriks langes. Ühes küla jõukamas talus, ehitati uued hooned ja osteti mootoriga viljapeksugarnituur. Peale Peetri surma majad lagunesid.

Tallimäe talu

Kunagi Talli talust pojale eraldatud. Viimati pidas talu Jaan Mirma. Nii Jaani kui ka Peetri isad, Peeter ja Hans, võtsid osa 1905. aasta revolutsioonist ja said Velise vallamaja juures peksa.
Hooned hävinud.


Talli saun

Saunas elas viimati Hans Tonna. Sauna pole enam ammugi olemas.


Kõik siiani mainitud talud ja saun asusid küla läbiva jõe põhjapoolsel kaldal. Käära talu juurest pööras maantee üle jõe. Tol ajal veel kruusatamata tee viis jõe kallast pidi Talli ja Saarde taludest mööda, edasi le heinamaade Järvakandi valla Allika külasse.


Tooma talu

Samuti küla põhitalu. Teine talu kus oli mootorviljapeksumasin. Talul oli ka oma lubja põletamise ahi, mis on hävinud. Omanikeks olid Virmad. Mihkel Virmal oli tütar ja koduväiks tuli Evald Laasi. Talu on ammugi tühi.
Talu on võõraste poolt taastatud ja tootmistegevus jätkub kõigi raskuste kiuste. 


Tooma saun

Elas siin peremehe sugulane Hans Virma. Saunast pole enam asupaikagi leida.


Indi talu

Viimane Velise valla talu Järvakandi piiril. Majad ehitati siin kõik uued. Talu on ka üks küla vanemaid, päriseks ostetud 19. sajandi kaheksakümnendail. Talu omanikeks on olnud Visnude suguvõsa.
Vanaperemees tütrega elavad seal praegugi.

Üle üheksakümnene peremees Hans Visnu kodutrepil

Kibastu talu

Teine talu valla piirimail. Kannab ka Põllu (Põlluotsa) nime. Peremeesteks on siin olnud Moosede suguvõsa. Viimane peremees Peeter Moose osales samuti revolutsioonis, sai Velisel rasked vitsad ja peale selle oli määratud Siberisse asumisele, mis jäi õnneks täide viimata.
Tütar lahkus kodunt ja maja on tühi juba aastaid.

Kibastu saun

Seal elasid Mirmad. Ka selle sauna asukoht pole enam märgatav.

Tamaru talu

Küla põhitalu, mille maadel arvatakse olevat kungise mõisa keskus. Viimasteks peremeesteks olid Vaarpuud ja kuna jälle peres poegi ei olnud ja polnud ka tallu tulemas väimeest, siis on see põlvkond kadunud. 1934. aastal põles elumaja maha ja ehitati uus.
Koht on võõrastele suvilaks.

Nagu pildilt näha, on Tammarul kena suvemaja

Söödi talu

Tegu on eraldusega Tamaru talust. Algul elas siin Jüri Laev. Hiljem on elanud siin mitmeid inimesi. Praegu on maja tühi. Ja hooned lagunemas.
Siingi on taastatud koht suvilana võõraste poolt.


Põldsamaa talu

On olnud samuti küla vanimaid talusid, mis aga ajapikku jagati kolmeks ja temast sai kolm keskmise suurusega talu. Talu rajajaks on olnud Seelandid, kuid ajapikku on muutunud valdajate nimed, sest pärijateks on olnud ka tütred. Ka siin elasid Masingud, viimaseks peremeheks oli Harald Lember, kelle abikaasa oli siiski Seelandite suguvõsast. Maja on lagunemas.
Hävinud.


Põldsamaa-Kuusiku

Siin kanti Seelandite nime talu lõpuni, nüüdseks elupaik aastaid hävinud.


Põldsamaa-Uuetoa

Hooned samuti lagunenud. Viimati elasid siin Virmad.


Kundermaa talu

Kutsuti ka Kundermäeks. Üks küla ettevõtlikemaid talusid. Üldse teine talu vallas, kus ehitati põllukivist suur rehielamu. Maja on korras tänaseni, püsivalt sees ei elata. Siin talus olid kõik põllud käsitsi “torutatud” (kuivendatud). Talus põletati ka lupja, ahi on säilinud tänaseni. Vajalik paas saadi oma talu kraavide kaevamisel.
Hooned on suvilana järglaste käes.

Siin on veel näha endisaegseid kiviaedu, taamal talu hooned

Männiku saun

Sauna jaoks olevat see hoone olnud liiga ilus ja maadki olevat olnud rohkem kui teistel saunameestel. Nii ta vast ei olnud, sest elupaiga piire tähistavad tänaseni säilinud kiviaiad. Viimati elas seal Mai Redlich. Hoone põles maha kolmekümnendate lõpul. Süüdlaseks peeti Kundermaa peremeest, kelle maal hoone asus.


Koliste talu

Jällegi üks küla vanemaid talusid mis aga juba sõjajärgsetest aastatest tühi ja hooned kokku varisenud. Elasid siin Vasnud.


Koliste-Sillaotsa

Eraldus eelmainitud talust. Omanikeks olid Tõnned. Viimane peremees Ants Tõnne oli aktiivne mees, vallavolikogu liige ja võttis osa ka seltside tegevusest. Oma haridusele lisa hankimas käis ta Jüri Masingu juures. Lapsed läksid laia ilma ja Kolliste-Sillaotsa talu hooned on varemeis.


Kolliste saun

Rahva seas tuntud ka Pärdimäe saunana. Tänaseks maa pealt kadunud saunas elas Tõnis Tonna. Saun asus talu metsakarjamaal. Koos juurdelõigetega oli maad kokku 12,12 ha. 


Laane talu

Vana, kauge minevikuga talu. Elanikeks ja talupidajateks jällegi Masingud. Paisumaad peetigi Masingute külaks, kus enamik elanikke üht- või teistpidi sugulased olid. Viimaseks elanikuks oli kõrge eani elanud Liisu Masing.


Ojapere talu

Eraldati Laane talu peretütar Almale, kes oli abielus Peeter Kaljurannaga. Viimane suri tiisikusse (nii palju tiisikusehaigeid ja sellesse surijaid pole olnud üheski teises külas). Praegu alalisi elanikke pole.
Uuesti on siin alaliste elanikena järglased.


Sibi talu

Laane naabertalu. Valdajaiks olid Masingud. Nüüd on lagunemas.


Sibi saun

Rahvakeeles Põdramäe saun. Elas seal Jaan Masing. Paigast midagi säilinud ei ole.


Rasina talu

Vana talu hooned asuvad väga ilusal kohal jõe kaldal. Peremeheks oli Jüri Uritam. Hiljem elas talus Mihkel Saare pere. Praegu alalisi elanikke pole.
Koht on siiski järglaste käes suvilana.

Põua tõttu oli jõgi kaks kuud nii kuis, et seal võis sõita autoga. Pilt on tehtud Rasina talu all 7. septembril 1997.

Rasina-Uuetoa

Talu rajaja Päärni Scheleri nime järgi oli rahva seas tuntud ka Päärni-Uuetoana. Tänaseks varemeis.

Paisumaa keelpillimängijad 1934. aastal
Ees maas:
Harald Valdek
Istuvad:
Georg Masing
Jaan Masing
Voldemar Tiits
Seisavad:
Viktor Masing
Jüri Visnu
Johannes Masing
Voldemar Valdek

Paisumaa küla oli viimane valla idaosas vastu Järvakandi valla piire. Küla maad jooksevad sügava kiiluna Männiste ja Ellu metsandike vahele. Kogu küla pikkuses läbib maid Valgu jõgi, kusjuures enamik talusid asub jõest lõuna pool. Kive leidub vast sama rohkelt kui Vanamõisa külas, aga siin ei ole nii suuri sooalasid. Karja- ja heinamaad küll samavesised ja saak nendelt kesine. Viletsale saagile andis lisasissetulekut söepõletamine.
Maastikuliselt oli küla väga kaunis. Väikesel jõel olid kohati kõrged kaldapealsed ja kohati kaunid laiad aasad. Suurte vaipadena laius jõeaasadel enne heinaaega värvikirevust, lisaks igakevadine toomingate õitemeri. 
Külast väljapääs Valgu poole oli hea. Kääru talu juures läheb maantee üle silla, nimekski Kääru sild. Siin hargneb tee kaheks, üks haru viib välja Indi talu juurde, teine Tamaru juurest Põldsamaa ja Koliste talude juurde.
Taludes elati siiski keskpäraselt. Kasvatati teravilja ja lihaloomi. Paisumaal olid ka tublid ehitajad, paljudes taludes jõuti kõik hooned uued ehitada. 
Küla oli nagu omaette valla osa. Lähimasse keskusse, Valgusse, oli kaheksa kilomeetrit. Nii kaugelt ei käidud sinna laulmas ega muud seltsielu elamas. Polnud siis ime, et maad võttis palvetundides käimine. Hiljem oli külas ka oma näiteseltskond. Oli ka keelpilliansambel, kes mängis oma külapidudel ja oli oodatud ka Valgus. Peod peeti Pädara talu küünis, sinna oli lavagi sisse ehitatud. Suvel koguneti pea igal laupäeva õhtul mõnele õuele või jõeaasale, kus siis tants, laul ja mäng kestsid koiduni. Külarahvas oli väga üksmeelne, seltsiv ja sõbralik.
Raske öelda, kas oli süüdi materiaalne kitsikus või eraldatus keskustest, et siit ei kasvanud välja ühtegi tuntumat isikut. Jüri Masing küll alustas, kuid pidi lõpetama poolel teel. Siiski oli tal oma osa külanoorte hariduse kujunemisel. Pärast Treffnerist koju tulekut jätkasid tema juures kooliteed, paljulapseliste perede lapsed, kelle jaoks Valgu küla- või vallakoolist õpitust väheseks jäi. Käidud ka naaberkülast Näärist. Õpetas Jüri ka vene- ja saksa keelt.
Kuigi Paisumaalt ei ole pärit ühtegi koolmeistrit ega vallakirjutajat, on siin olnud tublid peremehed ja –naised, kes seda kehva pinnast harisid, armastasi ja elu edasi viisid. 1949. aastal ühines kogu küla “Uus-Paisumaa” kolhoosi. Esimeheks valiti Valdek Heindrich Paisuotsalt, arveametnikuks Harald Lember Põldsamaalt, hiljem Elmar Nolling Saardelt.

Paisumaa küla 1922. aasta majavaldajad

Paisumaa küla talude omanikud, suurus ja kõlvikute vahekord