Hoone põhjapoolsesse otsa ehitati aga uus katlamaja võimsa korstnaga, kuhu paigutati võimas Saksamaalt toodud “Lanz” firma aurukatel.
Katlamajast omakorda lõuna pool sai katuse alla siis igati moodne sae- ja lauatööstus. Siin olid saeraam, höövlimasinad, saeti sindleid. Olid masinad kastilaudade tootmiseks. Tööd alustati 1923. aasta algul. Tööd said siin paljud ümbruskonna inimesed. Tööd oli uues vabrikus palju. Jahuveskis ja villavabrikus käisid talupidajad lähedalt ja kaugelt, sest töö kvaliteediga ei saanud ükski piirkonna endistest veskitest võistelda.
Eriti palju tööd oli saevabrikus. Vabriku käiku mineku algus langes kokku ajaga kui kodanliku valitsuse poolt parunitele antud metsatükid viimaste poolt metsakauplejatele maha müüdi ja päris kenakesed langid raiuti ka Velise metskonna metsadest. Kõik see materjal töödeldi ümber Valgu saevabrikus, kust seda saadeti siis eksporti, Tallinna tolleaegse Lutheri vabrikule ja mujale. Saeveskis olid enamus tööoperatsioone selle aja kohta mehhaniseeritud.
Tööstuse osanikeks ja ehitajateks olid mõned parunite järeltulijad ja suuremad rahamehed. Osalisteks ja osanikeks ka Valgu mõisasüdame rentnikud esimesena Johanson, kes oligi üks O/ü loomise mõtte algatajaid ja ehituse kohapealseid organiseerijaid. Johansoni järel 1923. aastal tuli Rosenthal kes peale mõisasüdame majapidamisele jätkas ka eelmise rentniku Johansoni tegevust vabrikus, selle juhatajana ja ka raamatupidajana. Nii et selle vabriku ehitamine ja edasine töö korraldamine oli ikkagi Valgu meeste kätes, olgugi, et rahamehi-osanikke oli veel väljapoolt.
Kahjuks oli aga see uue ja väga väärt vabriku iga väga lühike. 1926. aasta jõulu esimese püha õhtul so. 25. dets põles jahu- ja villaveski maani maha. Tuli sai alguse tööliste ruumist, milline asus villavabriku kõrval. Toas oli õhtu eel pliidi alla tuld tehtud. Pühade puhul rutuga toast ära mindud. Tule olukorda ei kontrollitud ja peagi oli punane kukk katusel. Olgugi, et hoone asus vabetult jõe kaldal, ei suudetud hoonet leekide küüsist päästa, sest oli ju tuletõrje tehnika siis algeline (vaid käsiprits). Õnneks suudeti päästa katlamaja, mis põlevast hoonest oli eraldatud tulemüüriga, aga siiski sindlikatusega. Terveks jäi ka saeveski ja lauavabriku hoone. Suur oli materiaalne kahju ja kahju oli ka ümbruskonna rahval sellest väärt tööstusest.
Lauavabrik ja saeveski töötasid veel mõnda aega edasi. Kui kaua tööaega veel täpselt oli, seda elanike mälu täpselt ei ütle, aga viimased sissekanded O/ü tööliste tööõnnetuste žurnaalis lõppevad 30. aprillil 1930. aastal. On tõenäoline, et sel ajal lõppes ka Valgu Põllumajanduse ja tööstuse O/ü tegevus.
Kõik selle mis tules järgi oli jäänud, katel, saeveski ja lauatööstus ja hävinud hoone müürid, ostis O/ü-selt ära Nääri külast pärit Peetri talu peremees Ado Palmer ja hakkas pikkamööda jahuveskit taastama. Kolmekümnendate aastate lõpuks saigi veski valmis. Polnud küll nii uhke kui esimene, siiski korralik veski. Lauavabrikus ja saeveskis ei saanud enam muud teha kui laudu saagida ja hea seegi.
Esimesed vabriku aastalepingu töölised.
Istuvad: Oskar Fridricsen, Mihkel Kornak, Mihkel Pillar (Valgu viimane parun), ... Johanson (tööstuse raamatupidaja), ... Johanson (tööstuse asjaajaja) (endine mõisa valitseja).
Püsti: Jakob Kornak, ?, ... Adamtau (ketraja), Aleksander Kornak (katlakütja, hiljem autojuht), Harald Jair, Nikolai Pittenberg, Jaan Massi (mölder), Tõnis Ulm.