See vaimustus ja hoog, mis haaras rahvahulki rahakogumise aktsiooniga Aleksandrikooli heaks, oli suunavaks ja põhjapanevaks meie edasisel kultuurielu väljakujunemisel. Kooliõpetajate algatusel moodustati paljudes valdades abikomiteed, kelle ülesanne oli propageerida kooli asutamise mõtet ja organiseerida rahakogumist. Kuna kõrgemalt poolt oli lubatud raha korjamiseks korraldada maksulisi peoõhtuid ja et tavaliste korjanduslehtedega laekus raha väga vähe, hakatigi korraldama n. n. näitemüüke või basaare, mis kujutas tegelikult rahvakäest kogutud esemete müüki ja siis eeskavaga peoõhtuid. Et aga peoõhtutel oleks vaatajatele-peolistele midagi pakkuda-näidata, tuli hakata moodustama mitmesuguseid isetegevuse kollektiive.
Aga see polnud aga siiski ainuke. Oli ka tahtmine laulda mängida, ennast väljendada, omaks saamas ja saanud.
Velise laulukoori liikmed ja näitemängu tegelased 1908. a
I rida: Liisa Mägi, Mai Veikmann, Marie Ennikov, Triinu Siimann, Marie Parnabas, Marie Piisang, Marie Valler.
II rida: Jaan Parnabas, Teofil Schmidt, Liisa Reimann, Marie Rõigas, Jaan Limberg, Mihkel Palm, Anton Rõigas, Aleksander Kroonmann.
III rida: Jüri Lents, Aleksei Kornak, Madis Ajaots, Kustas Veikmann.
Velisel Aleksandrikooli abikomiteed ei olnud moodustatud. Igatahes andmed selle kohta puuduvad. Esimene isetegevuslik selts - Velise Rahvaraamatukogu Selts alustas tegevust 1891. aastal. Nagu kõikjal olid kultuurielu eestvedajateks entusiastid-kooliõpetajad, siis oli ka Velise Rahvaraamatukogu Seltsi mõtte algatajaks ja ellu viijaks oli Velise kihelkonnakooli õpetaja J. Haan. Ta oli väga lugupeetud õpetaja. Tema tubli õpetajatöö tulemuseks peetigi seda, et selle 18 aasta jooksul, mis ta koolis õpetajaks oli, õnnestus paljudel õpilastel edasi pääseda kõrgematesse koolidesse. Ta jättis oma tegevusega esimese sügava jälje Velise kultuuriloosse. Tema algatusel asutatud Raamatukogu Selts oli esimene piirkonnas. Seltsi organiseerimisel toimusid Velisel järjekindlalt peoõhtud.
1905. aasta sündmuste keerises J. Haan vangistati. Süüd ei leitud ja vabastati, kuid Veliselt sunniti lahkuma.
Kui seltside tegevuse algust on enam-vähem kindlate daatumitega määratleda, siis laulukooride ja pasunakooride tekkimise ja algusega saab teada vaid rahva mälestuste, nappide teadetega vanemas perioodikas, või siis õnneliku juhuse tõttu säilinud dokumendi alusel.
Velise segakoor 1916-17. a
Ees murul: Karin Koobas, Maria Schmidt, Maria Alt, Eliisabet Vabrit, Aliide Vaarmann.
Istuvad: Marta Karlson, Marie Jeerik, Liisa Säärmann, ... Tamberg, Marie Kusmin, Olga Miller, .... Säärmann, Juuli Tamberg, Leeni Heinamaa
I rida püsti: ?, Theofil Schmidt, Martin Koobas, Peeter Laretei, ?, Jaan Limberg, Mhkel Nolling, ... Kroonmann, ... Mann.
II rida püsti: ?, ... Säärmann, Georg Kusmin, Hans Jeerik, Jaan Riiberg.
Laul ja pillimäng on inimeste elus tähtsal kohal olnud, olnud kaugest minevikust peale. Millal aga tekkisid esimesed laulukollektiivid Velise mail, on raske kindlaks teha.
Võib väita, et võimalused koorilaulu harrastamiseks said tekkida alles rahvakoolide võrgu loomisega. Lauluarmastajad vallakoolide koolmeistrid panid aluse laulu ja muusikakultuuri arengule. Need olid tõelised entusiastid. Ka Velise vallas ulatuvad mälestused esimesest laulukooridest neisse aegadesse, kui Jädivere ja Kuuda seminaridest tulid esimesed sellised koolmeistrid valla koolidesse.
Esimesest Vigala kihelkonna, Nurtu pasunakoorist oli eespool juba juttu. Koori organiseeriski ja juhatas Kuuda seminari lõpetanud Madis Oviir, kes tuli kodukooli koolmeistriks. Ühel koltunud noodilehel seisab aastaarv 1882 ja seda tulebki pidada pasunakoori algusaastaks. Samaaegselt alustasid madis Oviiri taktikepi all tegevust ka Nurtu meeskoor (1891) ja segakoor (1893). Eriti hoogne oli pasunakoori tegevus. Koor võttis osa I Läänemaa laulupäevast 1896. aastal 23. ja 24. juunil, kus esineti väga edukalt.
Velise segakoor harjutusel 1926. a suvel
Naised: Anna Siimann, Hilda Abro, Liisi Alt, Leeni Heinmaa, Eliise Hirt, Liina Kelmann, Anni Parnabas, Ida Kelmann, Alma Luuri, Marie Schmidt, Netti Lillefelt, Marie Vasser, Anastassi Karlson.
Mehed: Valodja Kusmin, August Normus, Rudolf Spuul, Aleksander Priimats, Georg Kusmin, Theofil Schmidt, Mihkel Abro, Jaan Riiberg, Ants Allipere, Jüri Põikpuu, Jaan Limberg, Ants Allipere, Jaan Tonna, Jaan Mildorf.
Koori juhatab Gustav Garell.
Madis Oviir pidas Nurtus koolmeistri ametit tervelt 35 aastat. Taktikepi andis ta küll varem noorematele üle, aga kooride töödele ja saavutustele elas ta ikka oma noorusliku hinge ja endise entusiasmiga kaasa.
Millal Velise esimest korda koorilaul kõlama hakkas, selle kohta täpset aasta arvu öelda ei tea. Suust suhu kantud mälestuste järgi olevat Velise vallakoolis olnud laulukoor juba väga tubli ja lugupeetud koolmeistri Jüri Hermanni ajal. J. Hermann oli Velise vallakoolis õpetajaks 18 aastat (1843-1861). Vahepeal on laulmises tekkinud teatud mõõna periood. Vähemalt puuduvad mälestused koori aktiivsema tegevuse kohta. Kindlalt võib aga öelda seda, et eelmise sajandi lõpuaastatel käis laulu õppimine Velisel täie hooga, sest aastal 1900. võttis Velise segakoor osa Pärnu I esimesest laulupäevast. Mälestusi nendest aegadest jagas 4. oktoobril 100 aastaseks (1982) saanud Mai Riise, kes siis 18 aastase neiuna kooris laulis ja ka Pärnus laulupäeval käis. Kui palju kooris lauljaid täpselt oli, seda mälu ei luba enam kinnitada, aga laulupidul on käidud mitme hobusega. Siit peale pole laululust Velise mail enam vaibunud. Kui laulupeo laulud õpetas selgeks ja käis kooriga Pärnus Johannes Siidermann, siis ka kõik järgmised koolmeistrid Velise vallakoolis (M. Lauter, G. Anniko ja Jaan Koppelmann) olid laulumehed ja lauluõpetamine on toimunud koolimajas igal pühapäeval ja vahel ka nädala sees.
Ka Päärdus viivad esimesed andmed laulukoori tegevuse alguse kohta eelmise sajandi lõpuveerandisse. Nimelt tuli 1882. aastal Päärdu vallakooli õpetajaks vast Kuuda seminari lõpetanud Priidik Binnendorf ja sellest ajast on säilinud mõned noodilehed ja usutavad mälestused. Siit edasi lauldi mõnede tõusude ja mõõnadega mitu aastakümmet.
Eelmise foto kooriliikmed
Eelmise sajandi lõpuveerandisse mahub ka koorilaulu tegevuse algus Valgus, kui sinna õpetajaks tuleb tubli laulumees Tõnis Piir. Kahjuks on ta aga koolmeistriks lühikest aega ja lahkub 1879. aastal. Kuid Valgu lauluhuvilistel on õnne, kuna siia satuvad aastaid pidi selle aja kohta väga tugevad laulu ja muusikamehed nagu Mart Siidermann ja Peeter Vaher. Nende meeste käe all saavutas koorilaul Valgus väga kõrge taseme. Kahjuks aga lahkus viimane neist, P. Vaher Valgust 1893. aastal ja tema järglane Albert Vendah polnud enam nii suur laulumees. Aga Valgus lauldi siiski pidevalt edasi, kuid mitte enam sellise eduga.
Teadagi olid kõik koolide juures tegutsevad laulukoorid otseselt kiriku mõju all ja suurema osa repertuaarist moodustas mitmehäälne kiriku laul. Oli ju kooride peamine esineminegi kirikuteenistuse ajal kirikutes. Kuid olenedes koori juhist, õpiti ka palju eesti koorilaule. Seega võib öelda, et eelmise sajandi lõpul oli koorilaul Velise vallas au sees.
Vahepeal oli tagasivaade nendele aegadele, kui vallas ei tegutsenud veel õieti ühtegi isetegevuslikku seltsi, ega registreeritud organisatsiooni. Edasi pöördume tagasi Velise Rahvaraamatukogu Seltsi loomise ja algusaastate juurde.
Nagu varem mainitud, loetakse seltsi algusaastaks 1891. aastat. Esimesena alustas seltsi juures tööd laulukoor, mida juhatas eelmainitud köster-kooliõpetaja J. Haan. Olgu lisatud, et siit peale tegutses Velisel kaks laulukoori; üks vallakooli juures, kus laulmas käisid luteriusulised ja teine Raamatukogu Seltsi juures, mille “peatuspaik” oli kihelkonna koolimajas ja lauljateks värsked ap. õigeusulised. Raamatukogu Seltsi tegevus võttis aga üha suurema hoo ja selle tegevuse ümber kogus peagi ka palju luterlasi.
Oma mälestusi nendest aegadest on püüdnud tänapäeva tagasi kerida elupõline Sulu metsavaht, teeneline metsakasvataja Jaan Limberg (1885), kelle elukäik lapsepõlvest peale on seotud olnud Velise seltskonna tegevusega. Nüüd on ta küll juba manala teedel, aga mälestused jäänud, ja Nurga talu peretütar Aliide Vaarmann (1905).
"Kihelkonna koolimajas õpiti küll laulud selgeks, aga pidusid siin jumalavallatutel siiski pidada ei lubatud. Olukorraale aga lahendus leiti. Nurga talu küün asus vahetult maantee ääres. Velise alevikust oli sinna maad 1,5 km. Küüni teise otsa ehitati laudadest lava selliselt, et seda võis vajaduse korral koost lahti võtta. Saelauad pandi puu pakkude otsa, nii saadi istepingid ja “seltsimaja” oligi valmis."
A. Vaarmann kuulnud nende aegade meenutusi oma emalt ja mäletab veel noore plikana neid peoõhtuid koduküünis isegi. Jaan Limberg mäletas, et ta oli 8 aastane, kui talle juba näidendi osa anti. Osa õppisin ka ära, aga mäng jäi mängimata, ma ei mäleta mispärast. Näidendi nimi on hästi meelde jäänud, see oli: “Teder mulle, suled sulle”.
Isetegevuse kõrval hakati seltsi juurde otsemaid ka raamatukogu paika panema, mis oli seltsi põhikirjas üks peamisi ülesandeid. Muretseti raamatute paigutamiseks riidekappi meeldetuletav kahe uksega kapi ja esimesed raamatud saadi kogusse annetuste teel, niipalju, kui see neil aegadel võimalik oli, kuna talupoja toas oli tol ajal raamatuid väga vähe. Aga siiski jutustas Kivi talu peremees Jaan Gildemann, et tema isa olevat Velise raamatukogusse annetanud esimesed raamatud.
Suvel õpiti Velisel rahvatantsud selgeks koolimaja esisel väljakul. Sellel õuel peeti kõik näitemüügid (bassaarid). Siin käis suvel ikka tants ja trall igal pühapäeval. Velise arvukas noorus tegutses, oli lõbus ja vallatu.
Rahva huvi seltsi tegevuse vastu on olnud suur, aga peagi puhkes 1905. aasta revolutsioon, mis Velise vallas ja lähemas ümbruses võttis väga sügava ja tõsise ulatuse ja hävitas ka kõik seltsi senised dokumendid ja raamatukogu, nii et mälestused on ainukesed, mis veel kuigivõrd aitavad neid aegu meenutada. Kihelkonna koolimaja oli kohaks, kus asus Velise meeste staap ja kus arenesid 1905. aasta 19 detsembri hommikul väga verised sündmused. Üheks tummaks sündmuste tunnistajaks oli ka raamatukapp ühes klassiruumis, kuhu üks mees oli peitu pugenud ja kus üks mustasajaline läbi ukse teda surmavalt haavas. Kapi oli hiljem edasi raamatute panipaigaks. Täägi auk ja tekkinud pragu ukses olidki parandatud, kuid ikkagi nähtavad. Olid need ikka silme ees, meenutamaks seda traagilist hommikut, veel 30 aastat hiljem, kui olin raamatukogu juhataja.
Peale revolutsiooni 1906. aasta sügisel algas tegevus uue hooga. Seltsi ja kogu seltskonnaelu hingeks oli 1906. aasta sügisel Velisele tulnud uus õpetaja Hans Rõigas. Ta jättis enda tööst Velisele sügavad vaod, mida kündis nii kooli, kui seltskonna põllul. Tema energilisel juhtimisel remonditi koolimaja. Ehitati ka pidude tegemiseks lava. Muretses uued õppevahendid, nii et kool sai peagi tööd alustada. A. Rõigas pani uuesti elama ka Velise kultuurielu. Oli väga hea näidendite lavastaja. A. Rõigas töötas Velisel 6 aastat. Uue lauluhoo sai Velise koor sisse 1909. aastal, kui Velisele tuli uueks preestriks Peeter Laretei. Oli rahva seas lugupeetud nii vaimulikuna, kui ka aktiivse seltskonnategelasena. Juhatas kaua aega Raamatukogu Seltsi segakoori. Lahkus Veliselt 1919. aastal.
J. Limbergi meenutustes nendest aegadest: “Pidusid tegime siis väga sageli. Oli vaja raha koolimaja remondiks. Juba 1906. aasta jõulu teisel pühal mängisime Hans Rõika juhendamisel näidendi “Matsil unes, teistel ilmsi”. Olin ju alles poisike - 11 aastane ja mängisin ka poisikeste osi.
Mustaks värviks oli meil algupäraline värv- tulesüsi. Kõik olime hea kordamineku pärast väga vaimustatud, nii et kevadeks kohe hakkasime uut näidendit õppima. Maikuu alguses mängisimegi J. Mändmetsa “Neli päeva”. Selles mängisin Jüri osa. Juba kuu aega hiljem kandsime ette “Lepiku Linda”, kus mul oli Juku osa. Teist korda mängisime seda Nurtus Saaliste talus. See oli siis 1907. aastal.
Edasi on meelde jäänud näidendite nimed, aga oma mängitud osasid ega mängu aega kõigil ei mäleta. Järgmisena mängisime A. Kitsbergi “Punga Mart ja Uba Kaarel”. Siin olin juba vana Mart. Edasi tulid “Isand Kibe kimbatus”, “Komissari härra”, “Kes teab, mis tarvis see hea on”, O. Lutsu “Kapsapea”, “Kalevi tagasitulek”, “Hullu Antsu abiga, “Seitsmes käsk”.
Rongkäikudel oli esimene ikka Raamatukogu Seltsi lipp
Selleks mänguks tõime Tallinnast Estoniast Madis Ajaotsaga kostüümid ja õppisime V. Karro juures jumestamist. Mängitud sai see tükk 1910. aastal. Edasi oli üks kohapeal kokkupandud lugu J. Liivi ainetel. Edasi “Talulapsed” ja “Roinila talus”.
Kätte oli jõudnud 1917. aasta. Soikunud oli seltsi tegevus juba Maailmasõja algaastast peale. Uuesti alustati kodanliku valitsuse algaastatel.
Vastavalt Ajutise Valitsuse poolt vastu võetud seadusele tulid nii tsaariaegsed vanad seltsid ja ühistud, kui ka uued registreerida igaüks oma piirkonna n. n. Rahukogus. Ka Velisel hakatakse seda asja ajama, aga siin ei lähe millegi pärast kõik nii libedalt. Sellest kõnelevad juba arhiivi dokumendid:
ORKA, f. 14, n. 3. s. 677.
Tallinna - Haapsalu Rahukogule
Velise Raamatukogu Seltsi asutajate
Martin Koobase
Jüri Kamariku ja
Jaan Limbergi
kelle elukoht Velise vallas, Läänemaal
Palve
Palume juurdelisatud meie poolt allakirjutatud Velise Rahvaraamatukogu Seltsi põhikirja registreerida ja üks eksemplar sellekohase pealkirjaga tagasi saata.
Registreerimise asja ajama volitame kod. Martin Koobast, kes Velise vallas elab ja saab kirjad üle Märjamaa.
Lisa Velise Rahvaraamatukogu Seltsi põhikiri kahes eksemplaris ja tempelmaks.
Velisel, 30. sept. 1922. a Allkirjad.
Tallinna-Harju Rahukogu otsus 29. nov. 1922. a.
Registrisse mitte sisse kanda “Velise Rahvaraamatukogu Selts” põhjusel, et asutajate õigus ja teguvõimetus ei ole vastavalt reg. kor. 1. 8 ettekirjutusel tõeks tunnistatud.
Järgmisel aastal proovivad teised mehed uuesti.
Tallinna-Haapsalu Rahukogule.
Läänemaakonnas, Velise vallas elutsevate kodanikkude
1. Hindrek Hindreku p. Hindrovi
2. Ado Hansu p. Kornaki
3. Mihkel Mihkli p. Riise
Palve
“Velise Rahvaraamatukogu Seltsi” registreerimise asjus.
Ajutise Valitsuse poolt 2. märtsil 1919. aastal Seltside, Ühistute ja nende Liitude registreerimise korra kohta vastu võetud seaduse § 8 põhjal palume siia kahes eksemplaris juurde lisatud “Velise Rahvaraamatukogu Seltsi” põhikirja, mis sama seaduse § 11 nõuetele vastab, seltside, ühistute ja nende liitude registrisse sisse kanda, kuna registreerimise asjaajamiseks sama seaduse § 9 põhjal volitame Mihkel Mihkli p. Riiset, kes elab Velise vallas ja saab kirjad Märjamaa postkontori kaudu.
Allkirjad.
Allkirjad tõestatud Tallinna Notariuse poolt
9.apr. 1923. a.
Resolutsioon.
13. apr. 1923. a.
Tallinna-Haapsalu Rahukogu registreerimise osakond.
Registreerimise palve lükatakse tagasi põhjusel, et põhikirja V punktis on ettenähtud korjandused ja võiduloosimised ja selleks peavad olema vastavate ametiasutuste load.
Järgmise aasta 18. juunil lähetavad Rahukogule uue palve koos uue põhikirjaga:
Gustav Tõnise p. Karell
Rudolf Villemi p. Spuul
Teofil Antoni p. Schmidt
Nüüd Selts registreeritakse 5. septembril 1924. aastal. Nr. 573 all. Kuna vahepeal eelmises palvekirjas volitatu Mihkel Riise oli surnud, antakse registreeritud põhikiri välja esimesele allakirjutajale Gustav Karellile 19. septembril 1924. a. Nüüd siis kaheaastase asjaajamise järel sai “Velise Rahvaraamatukogu Selts” jälle eluõiguse, kuid ega seda aega ei oodatud. Elav tegevus käis sellepeale vaatamata.
Marta Jürgenson ja Georg Kusmin “Miljonite tants”
Seltsi tegevuses püüti jälgida ja püüda täita põhikirjas püstitatud ülesandeid ja eesmärke. Põhikirja esimese peatüki § 1. all on kirjas: Seltsi otstarve on rahva keskel haridust laiali laotada ja rahva vaimlist ja kehalist kasvatust edendada, iseäranis aga noorsoo igakülgse kasvatuse eest hoolt kanda. § 2 Oma otstarve kättesaamiseks asutab selts kooli, lasteaedu, väikelaste varjupaiku, teatreid, mänguplatse, uisuteid j. m. ja hoolitseb kasvava noorsoo ainelise ja kõlblise toetuse eest. Paneb toime koosolekuid, kursusi, loenguid, muusikalisi ja kirjanduslisi õhtuid, õppereise, avab raamatukogusid, lugemistube, õpiringe, annab välja ja laotab laiali raamatuid, ajakirju j.n.e. selline oli põhikirjas kirja pandud seltsi otstarve.
Esimeste kodanliku aja aastate tegevuse kohta puuduvad samuti andmed. Ka siin aitavad käidud teed meenutada mälestused. Üks omaaegseid aktiivseid liikmeid oli Antonina Tammesson (neiuna Riise), kes meenutab: “Seltsi tegevus oli väga elav. Igal pühapäeval käisid koolimajas laulu-rahvatantsu- ja näidendi harjutused. Sageli kippus ruumidest puudu tulema. Aastas pidasime ikka 4 - 5 pidu. Pealeselle kirjanduse- kõne- ja perekonnaõhtuid. Võibolla tundub tänapäeval uskumatuna, aga nii see oli, kuna tegin ise kaasa ja tantsisime Tuljakut, kus korraga oli põrandal 25 segapaari! Noori oli palju. Palju oli ka pealtvaatajaid-peolisi. Saal oli alati “kuhjaga” täis. Peol käisid nii noored, kui vanad.
Saadud raha eest ostsime kogusse uusi raamatuid. Kogu oli siis juba ümbruskonna suuremaid ja seal oli häid ja haruldasi teoseid. Raamatuid laenutasid siis juhatuse liikmed igal pühapäeval kuu aja järgi kordamööda. Hiljem võeti palgaline kogujuhataja. Esimeseks oli Mihkel Abro. Siis anti raamatuid välja ka nädala sees kolmapäeva õhtul, kuna siis oli ka õpilastel võimalus raamatuid laenutada.
H. Rausepa näidendi “Mikumärdi” tegelased
Ees: Georg Kusmin, Marie Alt, ... Jürgenson, Hilda Abro, Jaan Limberg, Maria Saimre.
Taga: Anastasia Karlson, Oskar Tõldmaker, Valodja Kusmin, Ants Allipere, Mihkel Abro, Eliise Alt, Eduard Kildemann
Kui mina veel seltsi juures töötasin, olid seal juhatuse liikmeteks ja aktiivsemateks: Jaan Limberg, Rudolf Spuul (Selvet), Mihkel Abro, Hans Allipere, Theofil Schmidt (Saimre) oma abikaasaga jt. Alates 1929 aastast aitavad seltsi tegevust meelde tuletada arhiivi materjalid.
ORKA, f. 324. n. 1. s. 141.
Velise Rahvaraamatukogu Seltsi 1929 aasta aruanne:
Liikmeid 1. jaan. 1929. a. 39 meest 23 naist, kokku 163. Aastajooksul tuli juurde 8 meest ja 6 naist, kokku 14. Aasta jooksul lahkus 5 meest ja 5 naist, kokku 10.. Liikmemaks aastas 1. kr. Selts peab üleval raamatukogu, mis asub kooli ruumes. Seltsi näiteseltskond: 10 meest ja 8 naist. Seltsi laulukoor 11 meest ja 12 naist. Seltsi perenaiste ring 18 naist. Aasta jooksul peetud 1 üldkoosolek, 5 juhatuse koosolekut, 7 kirjanduse ja kõneõhtut, 4 segaeeskavaga pidu, 3 perekonnaõhtut ja 1 ekskursioon. Seltsi energilise tegelase J. Limbergi austamise õhtu. Õpitud ja mängitud näidendid:
1. A. Kitzberg: “Neetud talu” 120 vaatajat
2. H. Anto: “Kui Torm vaikib” 150 vaatajat
3. A. Kitzberg: “Noor noorega, vana vanaga” 100 vaatajat.
4. R. Voss: “Süüdi” 140 vaatajat.
Kassa
| Tulud: | Kulud: |
| Sisseastumise liikmemaks 28.50 | Palgad 5.50 |
| Pidudest 92.50 | Inventari ostmine 46.92 |
| Toetused 156.- | Laulukoori ja muusikakoori peale 31.30 |
| Raamatute ostmine 133.75 | |
| Haridusliidu liikmemaks 4.- | |
| Muud kulud 52.- | |
| Kokku 277.- |
Kokku 272 kr. |
1929 aasta juhatus: esimees Jaan Limberg
kirjatoimetaja. Ed. Gildemann
laekur. Hans Allipere
raamatukogu juh. Mihkel Abro
Laulukoori juhatajad: Oskar Tõldmaaker, Theofil Schmidt.
1930. aastal on vahetunud kirjatoimetaja. Uueks kirjatoimetajaks on valitud Rudolf Spuul. Muud andmed puuduvad. Jaan Limberg on esimeheks ka järgnevatel aastatel, kuni 24. nov. 1935. a. Siis peetud üldkoosolekul valitakse uueks esimeheks Johannes Jõe, kirjatoimetajaks Toots Elmar, laekuriks Parnabas Aleksei. Juhatuse liikmeteks: Piisang Arseni, Ilveier Leida ja Anny Uuesson.
Jõeaasal Rudolf Spuul, Härta Jürgenson ja Ants Allipere
1934. a. on seltsil 71 liiget, mehi 39 ja naisi31. Seltsi tegevuses on aga mõõnaperiood. Pidusid on peetud vaid 2. Õpitud ja mängitud ka vaid 2 näidendit.
1. “Armu väiksed vääratused” 150 vaatajat
2. A. Mälk “Neitsid lampidega” 150 vaatajat
Rahaline käive 105 kr. 98 s. Haiguse tõttu lahkus senine raamatukogu juhataja Mihkel Abro ja uueks saab Agda Jeerik. Palgaks on 50.- kr. aastas. Järgmisel aastal seltsi tegevus veelgi soikub. 31. dets. 1935 on liikmemaksu maksnud vaid 16 (!) liiget. Muu tegevuse kohta puuduvad andmed.
15. dets. 1935. a. on ka jällegi raamatukogu juhatajate vahetus. Ameti võtab üle Aleksei Parnabas. Kuna seltsil rahalised sissetulekud on kokku kuivanud, on raamatukogu juhataja töötasu vähendatud 30.- kr. aastas. Raamatukogu juhataja hoole all on ka seltsi varad. Üleandmise akt on koostatud 15. dets. 1935. a. Varasid on seltsil väga napilt. Enamus neist on soetatud enne kolmekümnendaid aastaid, kus nagu A. Tammesson mainib, oli tegevus väga hoogne. Üleandmise aktis on kirjas:
| Jrk. nr. | Eseme nimetus | Väärtus | Soetamise aeg |
| 1. | Raamatu kapp (uus) |
65.-
|
1925. a. |
| 2. | Raamatu kapp (vana) |
20.-
|
teadmata |
| 3. | Koroona laud |
8.-
|
1929. a. |
| 4. | Raadioaparaat 5 lamb. standard Electric |
210.-
|
1926. a. |
| 5. | Volley (võrk) pall |
10. 93
|
1930. a. |
| 6. | Kaks laudlina |
24. 40
|
1925. a. |
| 7. | Neli käterätikut |
5. 68
|
1925. a. |
| 8. | Neli istepinki |
8. -
|
1930. a. |
| 9. | Seltsi lipp vardata |
5. -
|
1925. a. |
| 10. | Akna eesriided |
2. -
|
1925. a. |
| 11. | Kaartite karp |
2. -
|
1930. a. |
| 12. | Seltsi pitsatid ja värvipadi |
7. -
|
1924. a. |
|
Kogu väärtus:
|
363. 01 kr.
|
Kui palju selts kulutas oma sissetulekutest uute raamatute muretsemiseks kogusse, selle kohta andmed puuduvad. Kaasaegsete mälestuste järgi, kulutati selleks kõik, sest muidu poleks kogu olnud nii suur ega väärtuslik. Omavalitsuse toetussummad olid väga väikesed.
Velise laul- ja mängumehi. Istuvad: Aadam Kirsbaum, Valodja Kusmin, Mihkel Abro. Seisavad: Jaan Haak, Otto Tiits, Georg Kusmin.
1936. aasta on seltsi elus jälle üle mitme aasta vägagi sündmuste ja tegevusrohke. Kuna möödub 30 aastat 1905. aasta traagilistest revolutsiooni päevadest, otsustatakse seltsi algatusel püstitada Velisel langenutele mälestussammas. Ettevõtmine vajas tõsist tööd ja organiseerimist. Viiakse elanikkonna seas läbi korjandus. Üleskutsega pöördutakse kõigi valla teiste seltside poole, materiaalse abi saamiseks. Kuna käesolevate ridade kirjapanija oli ise tol ajal seltsi juhatuse koosseisus kassapidaja ametis, siis pean tunnistama, et vastukaja oli rohkem kui tagasihoidlik. Valla seltsidelt ja ühingutelt laekus toetust: Velise valla kinnitusselts (vastastikuse abistamiskassa) 20. - kr., Velise Vabat. Tulet. Ühingu Naisrühm 20.- kr, Velise Põllumeeste Selts 10. - kr., Velise Vabatahtlik Tulet. Ühing 10.- kr., Velise Algkooli hoolekogu 10.- kr. Kokku: 70.- kr.
Tänuväärse töö tegid aga ära korjanduseraamatutega elanikkonnalt annetuste korjajad. Tõsi, siingi tegid suurema töö ainult kaks korjajat; Aadu Jõesaar ja Jaan Palm, kellede raamatule laekus kokku 96,75 kr. Sellest A. Jõesaarel 61,41 kr.. Muidugi olid neil selleks ka eelised, sest A. Jõesaar oli alevikus kaupmees ja J. Palm rätsep. On huvitav see, et annetussummad olid ikka väga väikesed. A. Jõesaar korjas oma summa kokku 196 inimeselt, kusjuures ühe krooni ohverdajaid on vaid 6 inimest. Ühelt on saadud kolm, ühelt 5 kr. (mehe isa lasti 1905. aastal maha). Oli kohtakt saadud ka omaaegse riigitegelase Jaan Teemandiga, kellelt oli saadud 10. kr. Ülejäänud summad olid kõik 5 - 25 sendini. Veel rohkem vaeva on näinud korjamisega J. Palm. Et kokku saada 35,34 krooni, oli vaja kontakti saada 259 inimesega. Sellist kannatlikust ja endaohverdamist oli neil aegadel vaja, kui taheti ühiskonna abiga midagi korda saata.
Istuvad: Anni Parnabas, Marie Jammer. Seisavad: Mihkel Abro, Aadu Parnabas, Hilda Abro, Jaan Tammesson, Marie Abro, August Ennikov.
Kõige solvavam oli aga Vigala vallavalitsuse suhtumine. Ka neile saadeti üks korjandusraamat, aga sellele laekus ainult 2,75 kr. Ometi oli Vigala 1905. aasta sündmustest samavõrd haaratud. Tõsi, sambale küll langenud Vigala meeste nimesid ei raiutud, mis oli tookord tõesti viga, aga naabrimeestele abikätt oleks võinud pakkuda.
Kõigile raskustele vaatamata suudeti ettevõtmine viia niikaugele, et 23. juunil 1936. a. mälestussammas avati. Muidugi pidi selts oma napivõitu summasid siin kõige rohkem ohverdama ja võlgasi tuli maksta veel 1937. aastal, aga üritus oli seda väärt.
1936. aasta jooksul õpiti ja mängiti neli näidendit: M. Aitsam - “Salmistu”, “Tantsuprofessor”, D. Kangermanni - “Kiki ja Mall” ja T. Braks - “Võsavennad”. Tansuprofessorit mängiti kaks korda. Uut hoogu oli saanud laulukoor, mille juhatajaks oli nüüd õpetaja Alma Maimets (end. Mihkelson). Koor pidas aasta jooksul tervelt 34 harjutust ja õppis ära 10 uut laulu. Seltsi liikmete arv oli aasta lõpuks 42 (eelm.aasta 16). Pidudest laekus raha 78,40 kr.
Mihkel Abro, Valodja Kusmin, Jaan Limberg, Georg Kusmin, Jüri Põikpuu
1937. aasta keskpaiku on jälle raamatukogu juhatajate vahetus. A. Parnabas lahkub ametist ja asemele tuleb Oskar Kask. Aasta on üldse väga vaikne. Kas oli põhjuseks väsimus eelmise aasta tööst, või millegis muus, ei tea. Juba jaanuari kuul hakati taotlema luba loterii-allegrii korraldamiseks. See luba ka politseivalitsusest saadakse, aga terve aasta jooksul ei suudeta küsimust ära korraldada.
1937. aasta aruandest:
Aasta lõpul 27 liiget. Liikmemaks 50 senti.
Juhatuse esimees: Arseeni Piisang
kirjat. Elmar Toots
laekur Anton Saulep
liikmed Aleksei Parnabas ja
Gustav Karell
Juhatus pidas aastas 8 koosolekut.
Raamatukogu juhataja Oskar Kask. Kogus raamatuid 1170 köidet. Aasta jooksul tuli juurde 35 köidet. Lugejaid 27 (aasta varem 40). Laenutati 41 korda (aasta varem 50 korda)
Näidenditest õpiti ja mängiti:
“Õitsev meri” tehti 13 proovi mängiti 2 korda
“Muretute ülemlaul” tehti 11 proovi mängiti 1 korda
“Vaikne kena kohakene” tehti 13 proovi mängiti 2 korda
Keskmine osavõtt pidudest 120 inimest.
Rahaline sissetulek 166,45 kr ja väljaminek 86,17 kr.
1938. aastal 3. juulil valitakse uus juhatus. Esimeheks saab Velise 6. kl. algkooli juhataja Th. Saimre (Schmidt), sekretäriks Jaan Virma, laekuriks Arseeni Piisang. Aasta on eelmisest edukam. Õpitakse kaks näidendit: “Kes teab, mis jaoks see hea on” ja E. Vaigur “Vallaslaps”. Korraldatakse ka kaks pidu ja eelmisel aastal teostamata jäänud loterii-allegrii. Pidudest saadi üldtulu 114,50 kr., millest kulusid 56,13 kr,Vahetub ka raamatukogu juhataja. Uueks juhatajaks saab Antonina Kusmin.
Velise laulukoori liikmed Kilgi sillal
1939. a. 4. märtsil koostatud aruandes Haridusliidule on kirja pandud valus tõde ja see kõlab: Märkeks on: et seltse on palju ja igaüks omab kümmekond liiget, mispärast kõik seltsid on elujõuetud, ning ühtlasi puuduvad head teovõimsad juhid. Kirja on siin pandud selge tõde. Elujõuetus oli tõesti maad võtnud igas seltsis ja ühingus. Rahulik meeleolu valitses seltsitegevuses ka 1939. aastal. Eelmise aasta lõpul hakati õppima Agapetuse Patuoinast, mis sai lavaküpseks 24. veebruariks ja mängiti suure eduga. Rohkemat aasta jooksul ei suudetud teha. Soikunud oli ka laulukoori tegevus.
1940. aasta algul 24. veebruaril peeti veel üks suurem pidu. Uuesti oli elu sees laulukooril. Isegi õpiti rahvatantse, mida polnud ammu tehtud. Mängiti Antsoni näid. ”Orduaja lõpp”. Pidu oli rahvarohke ja jäi ka ühtlasi lõpuõhtuks pea pool sajandit tegutsenud ühele esimesele Velise valla seltsile.
Kuigi seltsi tegevuses oli tõuse ja mõõna momente, ta siiski andis palju Velise kultuuriellu. Säilinud andmed seltsi tegevuse kohta on väga napid. Lõpuks olgu ära toodud veel vana seltskonnatöö veterani, kauaaegse seltsi esimehe Jaan Limbergi väga põgusat meenutust mängitud näidenditest. Kuigi ei ole meeles olnud mängimise aega, ei kuupäeva ega aastat, on need kõik Velise koolimaja lavalaudadel ära mängitud, kus J. Limberg ise oli alati nimirollis, või mõnes karakter osas.
Velise segakoor Vigalasse laulu- ja muusika päeva proovile sõitmas 1929. a
Kõik need nii erineva ainekäsitusega tõsiseid eluprobleeme lahkavad, samas naerunärvi kõditavad, jätsid midagi vaatajasse, panid mõtlema, arutlema. Igal võimalikul juhul püüti peoõhtul esinema panna ka laulukoor ja ega Velise Raamatukogu Seltsi segakoor ei olnud kehvade killast. Kooril oli väärt häälematerjal. Varem kuulusid peoõhtu kavasse veel särtsakad rahvatantsud jne. Kõike seda rahvas vajas. Vajas väga. See töö ei olnud asjata tehtud. Rahuldust tundsid tegijad, tänulikud olid vaatajad.
Kui eeltoodule liidame seltsi hoole all olnud raamatukogu, kust kõik kes soovisid end nii ühel või teisel teemal või ainel trükisõnaga kokku viia, leidsid siit alati, mida soovisid, siis võib kokkuvõtteks öelda, et Velise Rahvaraamatukogu Seltsi töö oli oma ajastu kohta tõeline kultuuri töö, oli kultuurikolle.
Arvult 15. näidend, mida J. Limberg meenutab, oli: “Murdvargus”, kus ta on mänginud Hopolaise osa.
16. “Hävitatud isatalu” Läti kirjaniku kirjutatud.
17. E. Vilde “Pisuhänd”. Selles mängisin Vestmani osa. Sellega käisime ka Raikkülas.
18. “Demobiliseeritud perekonna isa”. Selle näidendiga käisime Päärdus.
19. “Ihnus”
20. “Juta” See oli laulumäng.
21. “Abielu väikesed vääratused”
22. “Miljoni tõbi”. Siin mängis kaasa konstaabel Nagelson (Naglas)
23. “Vaeslapse jaaniöö”
24. Rutoff “Vastu vett”. Seda näidendit mängisime veel Nurtus Kase talu küünis.
25. “Kõrgemäe noored”
26. August Mälk “Neitsid lampidega”
27. “Vaesemehe ututall”
28. “Vana vanaga, noor noorega”
29. “Anna-Liisa”
30. “Kroonu onu”
31. “Kahe ilma vahel”
32. H. Anto “Merepojad”
33. “Kivi”. Seda näidendit mängisime ka Vigalas. Mängisin Karin Koobasega Augusti osas.
34. H. Raudsepp “Põrunud aru õnnistus”. Mängisin põrunud aru vastamisi pr. Nagelsoniga (Oli Velise õpetaja. Neiuna Jürgenson. A. P.). See mäng kukus imetoredasti välja.
35. A. Kitsbergi “Enne kukke ja koitu”. Mängisin mõisavalitseja osa.
36. A. Kitsbergi “Rätsep Õhk ja tema õnneloos”.
37. A. Kitsberg “Neetud talu”
38. A. Kitsberg “Libahunt”. Olin Marguse osas.
39. A. Kitsberg “Tuulte pöörises”. Selles mängis kaasa ka üks Valgu mõisa valitseja. Aga siis olid ka kõik ümbruskonna mõisate “antvärgid Velisel peol /Tõenäoliselt pidi see toimuma enne 1905. aastat A. P.)
40. A. Kitsberg “Kauka jumal”. Mängisin vana kaukat. oli väga palju inimesi, ka väljaspoolt Veliset.
41. “Kolmat aega vallavanem”
42. “Pilved”
43. A. Kitberg “Kosjasõit”
44. R. Voss “Süüdi”
45. M. Aitsam “Salmistu”
46. “Koidikul”. Selles mängisin paruni osa.
47. H. Raudsepp “Mikumärdi”. See mäng ja pidu korraldati minu lavategevuse 20 aasta juubeliks. See oli 23. veebruar 1927. a. Tema juubeli etendusele saatis A. Lauter telegrammi.
48. A. Kitsberg “Püve talus”. Mängisin vana Peetrit. Jalaka Jaani mängis Ants Allipere.
Velise tantsunaised. Härta Jürgenson, Karin Koobas, Anna Siimann, Alma Luuri, Aila Jürisson, Minni Abro, Netti Lillefelt, Anastassia Karlson, Marie Schmidt, Hilda Abro, Liine...
Velise mängud läksid suuremalt osalt kõik raamatukogu ja kooli heaks. Pärast mõned ka Tuletõrjele. Esimestest pioneeritest näitealalt tahaks esile tõsta: Maria Rõigas (Saimre). Temal oli ülevoolavat energiat ka teiste jaoks. Hea näitleja oli Liisa Jürisson (Mägi), Irina Siimann (Laretei), Elisabet Vabrit, Karin Koobas, Minna Tamberg. Pärast poole Herta Jürgenson (Pärastine Naglas), Anastasia Karlson (Parnabas), Maria Kusmin ja paljud teised.
Niipalju vana veterani mälestustest. Need on aastaid hiljem kirja pandud ja seetõttu võib olla väikesi mälu vääratusi, aga et Velise rahvalae meeldis näidendeid õppida ja mängida, seda mäletatakse ikka, nii oma kandis, kui kaugemal.
Näidendi “Vaese mehe utuall” seltskond. Ees: Sinaida Livek ja Jaan Limberg. Seisavad: Valentina Neidre, Ants Allipere, Eduard Gildemann, Anastassia Karlson, Jüri Palk, Lydia Kellmann, Sergei Kusmin.
Pikemalt peab aga meenutama veel praeguse Rapla rajooni esimese raamatukogu elu ja tegevust. Eespool oli põgusalt juttu, et 1891. a. tegevust alustanud Velise Rahvaraamatukogu Selts alustas ka kohe raamatukogusse esimeste raamatute muretsemist. Mitteametlikel andmetel on esimese paari aasta jooksul suudetud kogusse raamatuid koguda 200 ringis ja 1899. aasta lõpul on kogus olnud juba 400 köidet. Selle aja kohta, kus raamatuid ilmus suhteliselt väga vähe. Need olid küllalt kallid, mistõttu sellise arvu raamatute saamine mõne aastaga oli suur saavutus.
Kui palju oli raamatuid 1905. aasta lõpuks pole teada. Arvata aga võib, et neid oli juba tublisti rohkem. Kas neist midagi järgi jäi, ka selle kohta puuduvad andmed. Võib aga päris kindlalt arvata, et mitte midagi, arvestades kõige sellega, mis neil päevadel selles majas toimus. Kahjuks järgneb paarikümne aastane periood, kus otse raamatukogu tegevuse kohta ühtegi kirjatähte säilinud ei ole. Ei tea keegi midagi rohkem lisada eespool toodud A. Tammessoni meenutustele.
Näidendi “Neitsid lampidega” seltskond. Ees: Herta Jürgenson, Jaan Limberg, Ants Allipere. Seisavad: Anastassia Karlson, August Normus, Valodja Kusmin, Agda Jeerik, Elmar Toots, Gustav Karell, Sinaida Livek, Sergei Kusmin, Maria Saimre.
6. juunil, 1924. aastal võttis kodanliku valitsuse Riigikogu vastu Avalikkude raamatukogude seaduse. Seadus koosnes 24 paragrahvist, milledes oli siis määratletud Avalikkude raamatukogude eesmärgid, ülesanded, alluvuse vahekorrad ja kasutamise kord. Seadus hakkas kehtima 1. jaanuarist, 1925. a. Nimetatud seaduse rakendamiseks andis Haridusministeerium selle 22 § põhjal välja määruse seaduse rakendamise kohta. Määrus ilmus 18. mail, 1925. a.
Nagu hilisemad aruanded näitavad, oli Velise Rahvaraamatukogu Seltsi raamatukogu Avalikkude raamatukogude võrku arvatud juba seaduse ilmumise aastast alates. Avalikkude raamatukogude võrgus olevatel raamatukogudel oli võimalus saada riiklikku ja omavalitsuste toetust.
Esimene säilinud aruanne Velise raamatukogu kohta on säilinud aastast 1928 (ORKA, f. 324. n. 1. s. 141) Aruandest nähtub, et aasta algul oli kogus 806 köidet. Neist = liigis (ilukirjandus) 461 köidet ja liigid 1-8 345 köidet. Aasta jooksul soetati juurde 36 raamatud, nii oli siis1928. aasta lõpul kogus 842 köidet. Aasta jooksul laenutati kokku 724 raamatut, neist 0 liigist 621 ja 1-8 103 raamatut. Vahemärkusena olgu lisatud, et tol ajal (kuni 1940. aastani) kehtis vastavalt haridusministeeriumi määrusele raamatukogudes kümnendliigitussüsteem, milline oma sisult oli:
0 liik - ilukirjandus.
1 liik - üldteadused (teaduste ajalugu, sõnaraamatud, bibliograafia, raamatukogu teadus, ajalehed, ajakirjad jne.)
2 liik - usu- mõtte- ja kasvatusteadus.
3 liik - ühiskonna ja õigusteadus.
4 liik - keele- ning kirjandusteadus.
5 liik - matemaatika, loodus- ja arstiteadus.
6 liik - rakendusteadus (põllumajandus, aiandus, metsandus, käsitöö jne.
7 liik - maade ja rahvaste teadus.
8 liik - ajalugu.
9 liik - lastekirjandus.
Raamatukogu kasutajate arv aasta jooksul oli 64 ja külastasid raamatukogu 234 korda. Korraga laenutati 3 raamatut ja neid võis lugeda 3 nädalat.
On kirja pandud ka 11 kõige loetavamat raamatut. Need oli:
| Autor | Pealkiri | Laenutuste arv | |
| 1. | Jakobson, Aug. | Vaeste patuste alev I ja II laen | 30 |
| 2. | Metsanurk, Mait | Punane tuul | 28 |
| 3. | Tammsaare, A. H. | Tõde ja õigus | 25 |
| 4. | Mõtslane, Mats | Liblika lend | 25 |
| 5. | Mõtslane, Mats | Mu kodu | 24 |
| 6. | Jokai, Mamus | Kuldaväärt mees | 23 |
| 7. | Vuolikoki, H | Udutagused | 22 |
| 8. | Gailit, August | Toomas Nipernaadi | 15 |
| 9. | Kirsimägi, Aug. | Puhastustuli | 10 |
| 10. | Janno, Richard | Metsmees | 10 |
| 11. | Jakobson, Aug. | Tuhkur hobune | 10 |
Raamatukogu rahaline läbikäik:
| Tulud: | Kulud: | ||
| Eelmisest aastast |
58.61
|
Uued raamatud |
70.-
|
| Haridusministeeriumi toetus |
90.-
|
Ajalehed, ajakirjad |
10.-
|
| Vallavalitsuse toetus |
66.-
|
Raamatute köitmine |
32.-
|
| Rikutud raamatute eest |
4.50
|
Palgad |
60.-
|
|
Kokku:
|
218.11
|
Kokku:
|
218.11
|
Raamatukogu oli nagu eelpool mainitud, raamatute laenutamiseks avatud kaks korda nädalas, kokku 5 tundi. Seltsi liikmetel oli raamatukogu kasutamine tasuta. Mitteliikmetelt nõuti sisse tagatist 2 kr. Tavaliselt, kes soovisid kogust raamatuid laenutada, hakkasid seltsi liikmeteks. Kogul oli ka juba juhataja, kes sai 60 kr. kuus palka. 1930. aasta lõpuks oli kogus juba 903 köidet. Laenutati 1083 raamatut. Aasta jooksul külastas kogu 52 lugejat 381 korral.
Loetavamate raamatute nimistusse on tulnud uued nimed:
| Autor | Pealkiri | Laenutuste arv | |
| 1. | Kirsimägi, Aug. | Puhastustuli | 35 |
| 2. | Roht, Richard | Elu on ilus | 32 |
| 3. | Saks, Edgar | Kodutu | 29 |
| 4. | Mõtslane, Mats | Mõrane hing | 24 |
| 5. | Mõtslane, Mats | Liblika lend | 22 |
| 6. | Mõtslane, Mats | Mu kodu | 21 |
| 7. | Ranna, Helene | Keha ja valu | 18 |
| 8. | Valtonen, Hilja | Noore naisõpetaja abiventiil | 12 |
| 9. | Dresberry, H. | Elektritooli varjus | 11 |
| 10. | Mälk, Aug. | Hukkumine | 11 |
Haridusministeeriumilt on toetust saadud 104. - kr. Vallavalitsuse toetus on eelmise aasta suurune.
Järgmise 1931. aasta lõpuks on kogus raamatuid 970. Kõik muu tegevus (laenutamine) toimus endist viisi. Raamatukogu kasutajaid aasta jooksul 50 ja need külastasid kogu 517 korda. Haridusministeeriumi toetus on korraga langenud 42. - kr. Allavalitsuselt on saadud 74. - kr. Uusi raamatuid on ostetud 30,57 kr. eest. Kogu juhataja töötasu on vähendatud 50. - kr. peale.
Pühapäeval purdel. Rudolf Spuul, Ants Allipere, Herta Jürgenson, August Nagelson.
Järgmine aruanne 1933. aasta kohta näitab, et raamatute arv on kahes kapis kasvanud 1018-le. Uute raamatute muretsemisel ei ole mõeldud ainult ilukirjandusele, seda näitab raamatute liigiline vahekord. 0 liigi raamatuid on 596 ja teisi 419. Kui päevaraamatu järgi 1932. aastal laenutati välja 1166 raamatut, siis 1933. aastal on need näitajad märgatavalt tõusnud. Laenutusi 1612 köidet. Raamatukogu külastas 75 inimest 588 korral. Eelmisel aastal oli see arv 409. Haridusministeeriumilt saadi 1933. aastal toetust 80. - kr. Vallavalitsuse toetus on kuivanud aga vaid 21. - kr-le.
Kuna raamatukogusse muretseti juurde uusi raamatuid, siis sellest tulenevalt on ka loetavamate teoste nimekirjas uued nimed. 1933. aastal olid nendeks:
| Autor | Pealkiri | Laenutuste arv | |
| 1. | Lapp, Johannes | Vabaduse eest | 25 |
| 2. | Sarapik, Villem | Tuulte teedel | 23 |
| 3. | Vilde, Eduard | Kogutud teosed | 23 |
| 4. | Mälk, Aug. | Kivine pesa | 22 |
| 5. | Voulijoki, Hella | Udutaguse Leeni | 21 |
| 6. | Ranna, Helene | Keha ja vaim | 20 |
| 7. | Valtonen, Hilja | Ära hõiska enne õhtut | 18 |
| 8. | Kirsimägi, Aug. | Puhastustuli | 17 |
| 9. | Mõtslane, Mats | Kevadised vood | 15 |
| 10. | Roht, Richard | Elu on ilus | 10 |
1934. aastaks on raamatute arv jällegi mõnekümne võrra kasvanud, ulatutes 1057-ni. Aruande aastal on aga millegi pärast langenud lugejate arv. Kuigi raamatukogu oli kaks kuud (mai, juuni) kogu juhataja puudumise tõttu suletud, ei oleks need kaks suvekuud võinud sellist tagasilööki anda. Kogu külastati 275 korda ja laenutati ainult 704 köidet. Nagu aruandest nähtub, ei muretsetud aasta jooksul ühtegi uut raamatut, ometi olid toetussummad endised: Haridusministeeriumilt 81.- kr. Velise vallavalitsuselt 21.- kr. ja lisaks eelmistele aastatele veel riiklik toetus 23. - kr.
Velise seltskonnategelasi. Hilda Abro, Oskar Tõldmaker, Jaan Limberg, Antoniina Riise, Georg Kusmin, Valodja Kusmin.
1935. aastal on olukord hoopiski paha. 11 kuu jooksul ( dets. asus tööle uus raamatukogu juhataja) oli raamatukogu avatud vaid 14 korda. Aasta jooksul siis üldse 18 korda. Aasta jooksul laenutati vaid 80 raamatut ja kogu külastati vaid 48 korral. Lugejate arv oli kahanenud 10-le.
Nagu eespool juttu oli, oli 1936. aasta seltsi elus üks meeldejäävamaid oma tegemiste poolest. Raamatukogu juhatajana töötas käesolevate ridade kirja panija. Püüdsin ka raamatukogus olukorda parandada. Mõnevõrra see ka õnnestus. Lugejate arv kasvas 35-le. Laenutati 765 raamatut. Raamatukogu külastati 222 korda. Seda oli ikkagi vähe.
1937. aasta aprillis lahkusin kogujuhataja ametikohalt. Algas uuesti tagasikäik. Aasta jooksul oli laenutusi 482 ja külastamisi 216 korda. Järsku vähenesid toetussummad, ega olnud enam nimetamist väärt.
A. Kitzbergi “Neetud talu” 1925. a. Ees: R. Spuul, Hilda Abro, Mihkel Abro, Jaan Limberg, Ants Allipere, Boriss Schmidt
Taga: A. Karlson, Georg Kusmin, H. Jürgenson, Antoniina Riise, Valodja Kusmin, Eduard Gildemann
1938. aastal laenutatakse 387 raamatut ja kogus käidi 163 korda. Raamatuid osteti juurde 104,91 kr. eest. Midagi ei muutu ka 1939. aastal. Riigi toetus on vaid 16,15 krooni. Laenutatakse siiski rohkem- 533 raamatut ja kogus käidi 275 korda. Raamatuid osteti 48,02 kr. eest. Vallavalitsus andis omapoolset toetust 45.- kr. Raamatute üldarv aga ei tõuse, kuna vanu raamatuid on arhiivi kantud. See tagasilöök, mis tabas seltsi, see kandus edasi seltsi hoolealasele-raamatukogule. Midagi äraseletamatut oli toimunud inimeste suhtumises. Kui lehitseda vana raamatukogu päevikut, on siin lausa üllatavad numbrid. Näiteks 1930. aasta 14. dets. on laenutatud 64 raamatut 18 kogu külastaja poolt. 21. dets. 15 lugeja poolt 40 raamatut. 1931. aasta 22. veebruar on 24 lugejat ja kaasa viinud 53, 8. märtsil aga 32 lugejat saanud 65 raamatut jne.
Kõige suuremad numbrid on päevikus 1932. aasta 20. märtsist, kus 22 lugejale on antud 74 raamatut, sama aasta 18 dets., kus need arvud on 23 ja 78 ja veel 24. dets. 1933. a. kus kogu on ühe päeva jooksul külastanud 31 inimest ja aastavahetuseks lugemisvara kaasa võetud tervelt 85 teost. Olgu lisatud, et brosüüre sel ajal ei olnud, väljaarvatud lastekirjandus, mida aga Velise raamatukogus peaaegu ei olnud.
A. Kitzbergi “Neetud talu” 1925. a
Seda tuleb pidada ajaks, kus rahvas otse janunes kirjasõna järele ja oli nende õnn, kes Velise raamatukogu kasutada said, et nad siit ka enamvähem omale vajaliku ja meeldiva leidsid. Korraga aga 1935. aastal külastas kogu lahtioleku päeval vaid 1-2 lugejat, viies kaasa ka 1-2 raamatut.
Kas oli midagi erakordset juhtunud? Või ei midagi rohkemat, kui kusagil 1925. aastal ilmunud väikeses raamatukogude käsiraamatus kirjas. Raamatukogu hing on aga raamatukogu juhataja, sest just temast oleneb raamatukogu elav tegevus, raamatute elav tarvitamine. Kogu juhatajal peab olema oskust oma kogule lugejaid võita ja neid kogu külge köita jne.
Velise näiteseltskond 1925. a. Istuvad: Ants Allipere, Marta Gildemann, Valodja Kusmin, Anastassi Karlson, Maria Schmidt, Jaan Limberg, Alma Luuri. Seisavad: Jüri Põikpuu, Theofil Schmidt, Georg Kusmin, Jaan Haak, Aleksander Priimats, Paul Tiits.
Võibolla oli just sellest heast hingest puudu jäänud. Sel oli omajagu tõde, aga midagi väga olulist torkab silma veel, ja nimelt riiklikud toetussummad. Aasta aastalt jäid riiklikud toetussummad vähemaks. Ja veel. Kui jälgida totusummasid raamatukogude vahel, mida on võimalik teha seetõttu, et on kasutada end. Läänemaa raamatukogudele toetuse määramise nimekiri kahe aasta kohta, ja sealt mõned arvud:
1938/39 aastaks
Velise raamatukogu 24,30 kr.
Valgu raamatukogu 12,44 kr.
Päärdu raamatukogu 12,44 kr.
Nurtu raamatukogu 8,89 kr.
Need olid Velise vallas asuvad raamatukogud. Aga edasi Märjamaa valla raamatukogud:
Märjamaa valla raamatukogu 118,52 kr.
Paeküla raamatukogu 29,63 kr.
Vaimõisa raamatukogu 29,63 kr.
Velise kooliõpetajad ja seltskonnategelased 1928. a. Vasakul: Theofil Schmidt, Karin Koobas, Maria Schmidt, Marie Karell, Mihkel Abro, Herta Jürgenson, Gustav Karell (salliga), Jaan Limberg (torumütsiga), Eduard Gildemann (sonimütsiga), Rudaolf Spuul (ees all), Ants Allipere.
Üldse jagati sel aastal riiklikku toetust maakonnas 51 raamatukogule kokku 1935 kr.
Mida oli võimalik osta koguse 8 - 12 kr. eest. Raamat maksis 4 - 5 kr. Siis oli teda veel vaja köita. 1939/40 aasta summad on veelgi väiksemad:
1939/40 aastaks
Velise raamatukogu 16,15 kr.
Valgu raamatukogu 8,50 kr.
Päärdu raamatukogu 8,50 kr.
Nurtu raamatukogu 6,10 kr.
Märjamaa raamatukogu 82,60 kr.
Paeküla raamatukogu 14,50 kr.
Vaimõisa raamatukogu 16,65 kr.
Muidugi olid toetuste määramisel omad eeskirjad, kus paragrahve ja punkte terve rida. Käesoleva ülesanne pole nendesse süveneda. Aga paistab, et edasiminekuks võimalusi polnud. Üldaluseks toetuse määramisel oli Avalikkude Raamatukogude seaduse alusel kaks senti iga valla või aleviku elaniku kohta aastas. Siis oli viga, et Velise vallas taheti raamat kogude kaudu tuua lugejale lähemale. Ja toodigi, vaatamata, et see polnud kerge.
Keedukursusest osavõtjad, märtsis 1931. a.
Velise Rahvaraamatukogu Seltsi algatusel 1905-1907 aastal Velisel langenute mälestuseks püstitatud monument, mis avati 23. juunil, 1936. aastal.
