Sajandeid oli Eesti halduslikuks üksuseks kihelkond. Viimased tekkisid algselt võimuprintsiibil. Arvatakse, et enne 13. sajandit, enne anastajate maaletulekut, oli Eesti aladel 45 kihelkonda. Peale maa vallutamist kasutas katoliku kirik kihelkondi maakoguduste loomisel ja organiseerimisel. Vanad kihelkonna piirid jäid enam-vähem muutmata. Iga kihelkonna keskele ehitati kirik. Kihelkonnad olid oma suuruselt ja elanike arvult väga ebaühtlased.
Esialgselt haaras Rapla rajoon endise Harju maakonna südamiku: Rapla, Juuru ja Hageri kihelkonnad. Mitmete hilisemate administratiivsete ümberkorraldustega liideti siia Märjamaa ja Vigala piirkonnad (end kihelkonnad).
Rapla raj. hõlmava piirkonna külge liideti veel väikese muistse Alempoisi põhjapoolsed alad: Vahastu ja Käru ümbrus, Nissi kihelkonnast Russalu ümbrus ja Vardi ning lõpuks veel Lelle kant Vändra kihelkonnast. Rajooni pindala on 2 938 km2 ja seega suuruselt 7. vabariigis.
Nagu näha, jagunesid praeguse Rapla raj. alad enne rajoonide organiseerimist (1951. a.) mitmele maakonnale ja vallale. Sellest tulenevalt on mõningased erinevused ka vabatahtlike tuletõrje ühingute arengus ja tegevuses.
VABATAHTLIKE TULETÕRJE ÜHINGUTE EELKÄIJAD – VALDADE VASTASTIKUSED KINDLUSTUSKASSAD (SELTSID)
Eelmise sajandi lõpul alustasid valdades tegevust nn “Tulekahju juhtumistel vastastiku avitamise seltsid”.
“Olevik” nr. 1, 1896. a. kirjutab Raplast:
“Järvakandi valla vastastikku tulekahju korral avitamise põhikiri on kinnitatud. See on siis kolmas niisugune selts meie kihelkonnas. Ennemalt asutatud seltsid on Rapla vallas ja Kodila kogukonnas Rapla vallas. Ka teistes Rapla kihelkonna valdades Raikkülas ja Kehtnas on nimetatud seltside asutamine käsil. Rapla aleviku elanikkude seas on mõte liikumas, siin tulekaitse selts asutada” (Mõeldud on siin tuletõrje seltsi A.P.). 1896. a. alustab “Tulekahju juhtumistel vastastiku avitamise seltsi” tegevust ka Velise vallas. Kaiu valla tulekahju juhtumistel vastastikku abiandmise seltsi asutamise koosolek peeti Kaiu vallamajas 19. aug. 1915. a. Seltsi põhikiri või põhjuskiri, mis trükitud sõjaväe tsensuuri loal on Eestimaa kuberneri poolt kinnitatud 29. okt. 1915. a.”
Kas need seltsid kõigis Raplamaa valdades tegutsesid, ei õnnestunud välja selgitada. Arvata seda aga võib, kuna need kutsuti ellu ja asutati vallavalitsuste algatusel.
Seltsid tegutsesid täiesti ühistegelikul alusel. Palgalist tööjõudu ei olnud ja nagu nimi ütleb oli seltside eesmärgiks vastastikune abistamine tulekahjude korral. Igal seltsil oli peakoosoleku poolt valitud juhatus, mida alguses nimetati ka valitsuseks ja esimees või eesistuja. Liikmeteks olid vallas elunevate hoonete omanikud. Hooned võeti kõik vastavate komisjonide poolt arvele. Mõõdeti ja hinnati. Aja jooksul Seltsi nime ja põhikirja muudeti. Uue põhikirja järgi alustati tööd 1925. a. Uueks nimeks sai “Valla vastastikku kinnitusselts”, ka “valla vastastikku kindlustuskassa”. Seltsi põhitegevust ja eesmärki nime muutmine ja põhikirja vastu võtmine ei mõjutanud.
Esialgu seisnes abiandmine tuleõnnetuse korral vaid natuuras. 1880. aastate keskpaigaks olid kõik seltsid üle läinud raha alusele. Seati sisse kindlad aastamaksud tagavarakapitali loomiseks. Paljud seltsid hakkasid peagi töötama kindla preemia tariifi järgi, kasutades ka edasikindlustust. Selle tulemuseks oli, et õnnetuste korral võidi kindlustussummad välja maksta, ilma liikmetelt lisamaksu korjamata.
Mitmete valdade kindlustusseltsid muretsesid omale isegi tuletõrje käsipritsid (Järvakandi, Vigala). Järvakandi valla kindlustusseltsil oli koguni 3 pritsi. Pritside kasutamine tulekahjude kustutamisel oli aga juhuslik, kuna puudusid maakonnad.
Hiljem, kui alustasid tegevust vabatahtlikud tuletõrje seltsid (ühingud) anti pritsid nende kasutada. Enamus valdade vastastiku kindlustusseltse olid esimesed, valla teiste seltside hulgas, kes igal aastal eraldasid teatud summad toetust tuletõrje ühingutele tulekustutusvahendite muretsemiseks.
Peale kahju hüvitamise rahas, veeti vastastikuse abistamise korras kahjukannatajale uue hoone ehitamiseks kohale ehitusmaterjalid (palgid, kivid, kruus). Veost võtsid osa kõik seltsi liikmed. Valdade vastastiku kindlustuse seltsid tegelesid ka profülaktilise tööga. Koos tolleaegse põllutöökoja spetsialistidega korraldati valdades piksekaitse ülespanemise kursusi.
“Lääne Elu”, nr. 30 1938. a. kirjutab:
“Piksekaitsed kursused Läänemaal. Põllutöökoja ja Velise valla ühistegeliku kindlustuskassa korraldusel peeti 14.06 Velisel Matsi-Uuetoa talus kursused, piksekaitse ülespanemiseks.”
Selliseid, nii hädavajalikke kursusi korraldati vala neljas kogukonnas. Kursusi peeti ka mitmes teises vallas.
VÄLJAVÕTTEID HAIMRE TULEKAHJUDE-KORDADEL VASTASTIKU AVITAMISE SELTSI PÕHJUSKIRJAST
Põhjuskiri koosneb kuuest peatükist ja 47 paragrahvist.
I Seltsi liikmete eesmärk, tema koosseis, õigused ja kohustused
§1
Haimre tulekahju-kordadel Vastastiku Avitamise Seltsi eesmärk on oma liikmetele, nende päralt olevates hoonetes juhtuvatel tulekahju kordadel rahaga ehk ehituse materjaliga vastastiku abiandmine.
Peale selle võib Seltsi Peakoosoleku otsust mööda tulekahju tagajärgedel kannatava liikmele abi anda ärapõlenud hoone uuesti ehitamise materjali vedamise läbi.
§2
Seltsi liikmeteks võivad ainult Haimre valla majaomanikud olla, mille piirides ka Seltsi tegevus on.
Edasi näeb Põhjuskiri ette, et abi antakse kahjukannatajale mitte hiljem kui ühe kuu jooksul tulekahju teadustamise päevast.
Paragrahv 14 ütleb et liikmed annavad endid üleüldise tulega ettevaatlikult ümberkäimise ja tulekahju kustutamise seaduse alla. Nende seaduste rikkumise kordadel heidetakse liige Peakoosoleku otsuse järele Seltsist välja. Põhjuskirja teine peatükk käsitab Seltsi varandust, selle kogumist ja määramist. Kolmas peatükk puudutab Seltsi asjaajamist. Neljandas peatükis määratletakse revisjonikomisjoni tegevus ja seltsi arvepidamine. Viies peatükk käsitab liikuva varanduse kinnitamise määrust (Liikuva vara kindlustamist Rapla rajooni piirkonna Seltsides pole teada). Kuues peatükk oma kolme paragrahviga räägib Seltsi kinni panemisest. Igati huvipakkuv on aga Haimre Tulekahju-kordadel Vastastiku Avitamise Seltsi eeskiri. Eeskirjal on kolm peatükki ja 19 paragrahvi.
§1
Iga seltsi liige, kes hoone ehitust ette võtab, teatab sellest valitsusele, kes ehitamiseks koha näitab.
§2
Laastavate tulekahjude kõrvale pööramiseks tuleb hoonesid ruttu kasvajate puudega ümber istutada ja üksikuid hoonesid võimalikult üksteisest kaugemale ehitada, aga nimelt: elu hooned, laut ja tall - mitte ligemale 20 sülda - rehi sepapada ja saun, mitte ligemale 50 sülda teistest hoonetest.
Tähendus: Rehetoad, sepapajad ja saunad peavad võimalikult sealses maakohas puhuvate tuulte järele teistest hoonetest kõrvale saama ehitatud.
§4
Ahjud tulevad hoonetes telliskivi korstnaga, üks arsin katusest kõrgemale ehitada.
§6
Lagi eluhoonetes ja eeskodades peab tihedaste olema ehitatud ja paksu liiva korraga kaetud.
I Tulekahjude ette hoiatamistest
§7
Taludel, mis jõgedest, kanalidest ja tiikidest kaugel seisavad, peavad kaevud nõnda olema ehitatud, et nendest tulekahjude aegas võiks vett saada.
§8
Maja peremehed on kohustatud, selle järele vaadama, et kõik suitsu korstnad nende majades kõige vähem üks kord kuus saavad puhastatud, et elumajad alati harilikudel tundidel saaksivad köetud, aga mitte öösel ja et kõik kohad, kus päeval tuli oli, õhtul peavad järele saama vaadatud, kus juures leitud tuli veega tuleb ära kustutada.
§9
Rehetoa kütmise ajal peab peremees ehk töötegija ilma äraolemata rehetoa juures olema ja igal juhtumisel peab tõrredes vesi valmis olema.
§10
Ärakeelatakse ruttu leegitseva kütte materjali pruukimist, iseäranis pidude ajal ei pea mitte paberiga, höövlilaastudega ja muude niisuguste asjadega ära olema ehitatud.
§11
Ollused, mis ruttu põlema hakkavad, nii kui püssirohi, veevel, tõrv, tikud, heinad, õled, roguskid, kanepid, linad ja muud sellesarnased asjad ei pea mitte ahjude peal hoitama, ehk nende ligidal pööningutel ja muus kohtades, kus nad tule läbi võivad kardetavaks saada. Vili ei pea mitte rehetubade ligidale rõuku saama pandud.
§12
Keeldakse ära põleva küünla ehk puruga ilma laternata pööningule, talli, toidukambri, keldrisse ja muude maja ehitustesse minna. Kui tulega tarvis keldrisse, ehk muu maja ehitustesse minna, siis on seda tarvis laternas hoida, mis selle tarvituseks plekkist, klaasidega, aga mitte paberist, peab tehtud olema.
§13
Kohtades, kus kergeste põlema hakkavad asjad hoitakse, ehk maja talitustes niisuguste asjade juures, mis ruttu põlema hakkavad, näituseks, rehepeksimine ja muude niisuguste ja tule ülestõmbamine täieste ära. Niisuguste hoonete ligidal ja üleüldse hoonete ligidal lubatakse üksnes kinni kaetud piipudest suitsetada.
§14
Peremees on kohustatud selle järele vaadama et kõiges tema maja ruumides tulega ettevaatlikult ümber käidakse, tema peab teravaste väikeste laste, vanade ja nõdrameeleliste järele vaatama.
§15
Iga seltsi liikmel peab pang ja raudhaak olema, millega võimalik on põlevaid majasid lõhkuda. Tulekahju juurde, mis mitte kaugemal kui 3 versta on, peavad kõik inimesed, kellel tulekustutamiseks jõudu on, ülemal nimetatud haakide ja muude sellesarnaste abinõudega ruttama.
Ülejäänud paragrahvides leiab käsitamist seltsi liikmete hoonetes kontrolli läbiviimist ja tulekahjude põhjuste väljaselgitamist samuti trahvi määramist. Niipalju õpetlikku oli Haimre Tulekahju-kordadel Vastastiku Avitamise Seltsi eeskirjades.
Haimre valla Tulekahju Vastastiku Avitamise Selts oli üks piirkonna vanimaid
Igal aastal inventeeriti kindlustuskassades vallaelanike hooned, Velise valla kindlustusseltsi nn “Aru-lehe” esikülg 1899. a.
Velise valla vastastikuse abiandmise seltsi hoonete hindamise leht aastal 1917
Edukalt töötas ka Velise valla kindlustuskassa
Hiljem nimetati hoonete hindamise lehed ümber poliisideks. Üks selline Velise valla vast. kinnitatud seltsi Poliis 1923. a.