Nagu eespool mainitud, võib väga nappide allikate najal uskuda, et Velise oli esimene paik, kus anastajad paikkonnas kanda kinnitasid. Majandusharude poolest ei kujunenud Velise mõis selliseks nagu Valgu. Ajaloolisest küljest on aga Velise vasalllinnusel ja mõisal paikkonna minevikus kindel koht.
1973. aastal teostas vasalllinnuse ala mõõdistamist, selle kaitse alla võtmiseks geodeet Uno Hermann, kes kirjutab:
Tänapäeval leiame endise Velise linnuse asupaiga Velise pargis, Aravere ehk Kilgi oja kaldal. Päärdu-Valgu teest 60 meetrit lõunas. Kuna sellel kohal asus hiljem mõisa härrastemaja (põletati 1905. aastal), on linnusest säilinud võrdlemisi vähe.
Aravere oja
Härrastemaja varemed on aja jooksul kivipuudusel laiali veetud (Hoone oli ehitatud telliskivist. Kive hakati sealt viima kahekümnendate algul kui asunikud hakkasid omale maju ehitama. Peamiselt läks parem tellis ahjude tegemiseks. Purunenud kivid ja praht veeti Valgu-Päärdu maantee Alama metsa vahelisele lõigule, mis oli põhjatu. A. P.) nii et 1938. aastal oli maapinnas vaevalt märgata müüri jälgi. Samal ajal võis vundamendis märgata paemüüritise jälgi, mis võisid kuuluda linnusele. Veel enne seda õnnestus kunstiajaloolasel A. Tuulsel pildistada mingit pooleldi sissevarisenud tünnivõlvi fragmenti, millest tänapäeval enam jälgegi ei ole. Mõõdistamise ajal õnnestus kivises pinnases välja puhastada härrastemaja keskosas umbes nelja meetri pikkuselt edelast kirdesse suunduvat mingit vanema osa pae- ja põllukividest laotud müüriosa, mis suundus kirdeosas leiduva täidetud valli poole. Viimane vall on pärit mõisa härrastemaja esisest täidisest.
Linnus asus küllaltki hästi valitud kohal, viie meetri kõrgusel kaldaplatool, mis oli lõunast piiratud järsupervelise oruga ja ojaga. Läänest piiras linnust kuni 42-meetrine org, mille põhjas voolas kagu-loode suunas nimetatud Aravere oja, suubudes mõnesaja meetri kaugusel Päärdu (Velise) jõkke. Oja paisutamisega võidi saada linnusele kolmest küljest tõhus vesikaitse. Võib arvata, et kunagine veskihoone pärineb juba keskajast.
Kogu org oli veega üle ujutatud. Ainuke juurdepääs linnusele oli kirdest, kus praegu laiub pargivaheline tasane muruplats. Ka siin võis Velise linnuse päevil leiduda kaitse-ehitisi. Mõisa pargi planeerimisel on kõik endised kraavid tasandatud. On säilinud ainult linnuse põhjaosas leiduv sügavam org, kus praegu Päärdu-Valgu vaheline maantee kulgeb (Säilinud on ka linnuse edela piiril olev kaitsekraav A. P.). Linnuse asemest umbes 100 meetrit kirdes asuv väikene tiik, mis mõisapäevil oli arvatavasti ainuke seisva veega veekogu. Kahtlane on selle kuuluvus linnuse väliskaitse hulka, asub ta liialt kaugel. Julgete oletuste põhjal võis linnus paikneda ainult kaldaperve väljaulatuval osal. Praegu on see tasandatud platoo mõõtmetega loodest kagusse 62 meetrit ja edelast kirdesse 26 meetrit. selle ala võttis täiesti enda alla mõisa härrastemaja. Raske on tänapäeval oletada linnuse kuju. Seda võiks selgitada mõningal määral väljakaevamised, segavad aga härrastemaja vundamendi jäänused.
Linnuse asupaika on tähistamas mälestuskivi
Mihkel Aitsam oma Vigala kihelkonna ajaloos leheküljel 38 mainib Velise linnuse kohta:
Velise loss omas Vigala kõrval teisejärgulise tähtsuse, asetsedes strateegilistest teedest kõrval ja jäädes 1560. aastas saadik varemetesse. Velise lossi ja mõisa nime kirjutati saksa keeles: Velicks, Pheliks, Felix, Velse. Lõpuks on jäädud Felcks juurde. M. Aitsam kaldub arvama, et Velise loss ehitati ennem ja selle järel püstitati ka Vigala, sest Riia muuseumis säilinud jooniste järgi on Velise ja Vigala lossid ühise plaani järgi ehitatud. Joonisele on alla kirjutatud Felix ja Fickel.
A. Tuulse aga julgeb väita, et Velise linnust on kahel korral põletatud. 1663. aasta kaardil siiski enam Velise linnust ei esine. Vast ei ole õige väita, et Velise linnus oli teisejärgulise tähtsusega. Ajaloo allikatest leiame, et Päärdu-Velise-Valgu-Kasti-Märjamaa tee oli just sõjavägede liikumise teeks Uexküllide kindlustuste vahel. Nii võib kindlalt oletada, et Velise aladele jätsid sõjakäigud oma jäljed.
M. Aitsam mainib, et mõisahoone ehitati lossi varemetele, kusjuures mõisakeldrina on kasutatud üht lossi võlvialust.
Mõnede uurjate andmetel on Velise mõisahoone ehitamiseks kive veetud kümne kilomeetri kauguselt Vigala vasalllinnuse varemetelt. Järelikult ehitati Velisele linnus siis, kui Vigala oma oli juba varemeis.
1. Häärber. oli ehitatud endise vasalllinnuse varemetele. linnust kaitses kolmest küljest vesi – paisutatud Aravere oja. Vallikraav oli ka praeguse maantee kohal ja üks vallikraavi osa jookseb veel praegugi läbi pargi. Hävinud.
2. Mõisa valitseja maja
3. Mõisa ait
4. Mõisa tall
5. Karjalaudad. Hoone on ehitatud sajandivahetusel telliskivist. Kari asus hoone kahes külgmises tiivas. Külgtiibade vaheilne esiosa oli tööriistade kuuriks. Esiosa keskelt viis võlvialune suurde nelinurksesse hoovi. Võlvi kohal oli väike torn, kus oli kell, ja torni tipus tuulelipp.
6. Kelder
7. Kohtumaja, hilisem meiereihoone
8. Pesuköök
9. Mõisa kuivati. Selle lähedal oli oja kaldal vesiveski.
10. Mõisaküün
11. Mõisaküün
12. Kilgi karjamõisa keskus (Johhanneshof)
13. Parun Rosenthali kabel-matusepaik. Kabel on varemeis.
14. Parun Maydelli matusepaik
15. Alama suvepark
16. Alama kõrts ja potivabrik. Hävinud
Velise mõisa häärber asetses looduslikult väga ilusas kohas ja lisaks asjalikule ja hoolsale ümbruse kujundamisele, olnud mõis kaunimaid ümbruskonnas. Suur osa ümbruse kujundamisel oli veel. Eeldused olid selleks ju loodud juba linnuse ehitamise ajal. Siis küll teistel eesmärkidel. Aravere oja oli paisutatud ka siis kui Päärdu-Velise maantee kulges juba oma praegust rada pidi, kunagise linnuseaegse kaitsekraavi põhja mööda. Linnuse ajal on tee käinud kaarega linnusest mööda lõuna poolt. Selle tee kohalt on aastakümneid hiljem veel põlluharimisel välja tulnud kive, milliseid muidu siinmail üldse ei leidunud.
Oja mõisahoone esisel oli paisutatud oja ületava maanteesilla taha. Maantee ja silla kaitseks oli ehitatud kaitsetamm. Paisutatud veekogul ujusid luiged ja isegi paadisõiduks olnud vett piisavalt.
3. märtsil 1888. aastal põles mõisahoone teadmata põhjustel maha. Ehitati aga kiiresti juba järgmisel aastal uuesti üles. Mõisahoone vastas, oja lõunapoolsel kaldal, kasvas ka põlispuudega (peamiselt lehised, pärnad, kuused) hektarine park. 18. sajandi lõpul ehitas adrakohtunik Rosenthal pargi keskele väikese torniga maja kus peeti kohut.
Velise mõisa meierei
Peale kauni mõisahoonet ümbritseva pargi, mille suuruseks oli neli hektarit, oli mõisal veel Päärdu jõe lõunakaldal, mõisast pool kilomeetrit läänes samuti hästi korrastatud looduslik Alama park. Parki läbis looklev, sügavate kaldanõlvadega Allika oja. Pargis ristusid mitmed liivatatud teed, mis olid veel kolmekümnendate aastate algul hästi märgatavad. Pargis oli ka suur kivipostidele rajatud suvemaja. Ojast viisid üle mitu jalgsilda. Oja kallastes oli mitu allikat ja nendest ka oja nimetus. Üks suurim oli ehitatud katuse all, kust sai siis puhast karastavat vett.
Pargi läänenurgas jõe kaldanõlvale oli üks mõisaomanikest, Johann Adolf von Rosenthal, rajanud oma perekonna matmispaiga. Surnud maeti kabeli alla keldrisse. Alama pargi kohal üle jõe, metsaservas, on Velise mõisa viimase omaniku, Maydellide, suguvõsa (perekonna) matmispaik koos kabeliga. Matmispaigast mõnisada meetrit lääne poole oli jõekaldal põlispuude keskel kaunis suveloss. Paiga nimeks oli Villa-Sepa. Siin olevat oma vanaduspäevi veetnud leskproua, paruness Maydell. Ehitanud olevat selle suvila aga varem mainitud parun J. A. von Rosenthal. Sajandi esimestel aastatel, kui kord teenijad omaette majas olnud, pääsenud nende käest tuli valla ja suvemaja põles maha. Samas paigas oli ka rehielamu ja tallid, kus peeti Paeküla postijaama hobuseid. Kuna suvila asetses muistse Eesti linnuse kohal, kutsuti talu Linnusteks, olgugi, et ametlik nimi oli talul nagu suvilalgi Villa-Sepa. Arheoloogid on linnuse osas eitaval seisukohal. Seda pole ka uuritud. Olgugi, et aeg on teinud oma hävitustöö, on linnusele omased piirjooned veel praeguseni märgata. Pikemalt on linnusest juttu M. Aitsami romaanis “Hiislari tütar”. Elamust saja meetri kaugusel metsas on kraaviga piiratud kandiline ala, mida rahvasuus teatakse Rootsi sõjaülikute matmispaigana, veidi edasi on väike metsalagendik liivaseljandikuga, mis kohapeal kannab kalme nime ja luid on siit liivakaevamisel sageli leitud. Sellest kalmest on juttu ka J. Jungi raamatus “Muinasajateadus eestlaste maalt III”:
...Kalme mägi Päärdu mõisa maa sees, pool versta Konuvere poole, kust palju luid leitud. Seda kohta kutsutakse Linnuste kalmeks....
Velise mõisal oli Alamal, mõisast kilomeeter Päärdu poole, maantee ääres glasuurahjupottide vabrik. Millal see tegevust alustas, pole teada, kuid sada aastat tagasi seal veel potte toodeti, kuna Velise kihelkonna koolihoone ahjud olid tehtud neist pottidest. Seda kinnitab igasse potti löödud tempel Felx. Kõrvaltootena on selles vabrikus valmistatud veel savist glasuuritud mitmesuguse suuruse ja kujuga veini- ja viinapudeleid. Allakirjutanul on õnnestunud neid piirkonna taludest leida. Pudelite põhjas on sama “pitsat” mis oli ahjupottidel. Potivabrikus on meistriteks ja töödejuhatajateks olnud sakslased. Mis aga selle potivabriku juures iseloomulik oli, et härrastemaja ja vabriku vahel oli telefoniühendus. Kahjuks ei ole õnnestunud leida materjale vabriku asutamise aja kohta, sest äkki oli see kilomeetri pikkune telefoniliin esimene Eestimaal.
Mõned näited potivabriku töödest
Velise mõisa potivabrikus tehtud pudelid ja suurendatult vabriku "kaubamärk"
Tehti ka ahjupotte, terasemal silmitsemisel leiab siitki tootja märgi
Potivabriku kahekorruseline tööliste elamu oli hiljem Velise valla vanadekoduks, mida rahvas nimetas Alama seegiks. 1936. aastal maja hävis kahjutules. Vabriku kontorihoone, kus olevat elanud ka vabriku juhtkond, oli kasutusel Velise metskonna eesimese jaoskonna metsniku kontoriks ja tema pere eluruumiks. Alles viiekümnendail ehitati selle asemele uus hoone. Maja oli madal ümarpalkidest ehitus.
1887. aastal muudeti mõis parun Maydelli majoraadiks ja jäi kandma “Schloss Velks” nime.
Alguses oli mõisa areng olnud väga aeglane. Nagu varem mainitud ja arvata võib, oli selle põhjuseks sõjad, milledest ka Velise puutumata ei jäänud. Näiteks oli 1650. aastal mõisal vaid kaks adramaad maad. 1669. aastal on juba 12,5 adramaad. Põhjasõja, ja sellele järgnenud katkuaastate alal on mõisapõllud sööti jäänud ja sellele mets peale kasvanud. 1723. aastal on mõisa suuruseks 13 adramaad, aga siit edasi on mõisa edasiminek kiire. 1782. aastal 24,75 adramaad. Vähem kui kuuekümne aasta pärast (1840) on mõisal maad 4050 dessatiinu, sellest kasutuses mõisa majapidamises 1980 tessatiinu.
Mõisamaad laienesid küll kiiresti, aga kadusid maa põliselanike asupaigad, nad aeti oma senistest elupaikadest minema. Velise mõisas oli selline teguviis kõige massilisem. Rahvamälestustes on teada suur ja jõukas Rakaste küla, mis asus mõisa keskuse ja Päärdu jõe vahelisel alal ja mõisapõldude laiendamise eesmärgil aeti kogu küla elanikud sealt minema. Selline oli kogu mõisaümbruse külade saatus.
Velise mõisa häärber 19. sajandi lõpul
Mälestusi Velise mõisast
Alama parki teomehi ega lihtsurelikke ei lubatud. Muul ajal kui pühapäeval ei olnud sinna aegagi kellelgi minna. Siis aga oli valvur pargis ja kui keegi sealt tabati, tuli maksta viisteist kopikat trahvi.
Pargis korraldati põllumajandusnäitusi, peamiselt olid näitusel kariloomad, hobused jne. sel ajal oli lubatud kõigil seal käia.Alama kivi- ja potivabriku juures oli olnud ka pood. Sakslased olid vabrikus meistriteks.
Liiv võeti samast vabriku ümbrusest. Üks suur saviauk on maantee ääres, Päärdu poole minnes vasakul. Talumehed leotasid seal hiljem linu. Kord leiti sealt vastsündinud lapse laip ja tiik kannab sellest ajast peale Titetiigi nime. Tiik olevat nii sügav, kui Velise kiriku väike torn kõrge. Augu põhjas olevat haruldaselt hea savi. Kunagi olnud seal Lammika kõrts. Hiljuti kasvas seal veel suur kask, mida Kõrtsu kaseks kutsuti. Nikolai Reena isa oli mõisas möldriks ja sai veskis õnnetult surma. Naine tahtis parun Maydellilt laste kasvatamiseks toetust. Lesk kaebas paruni kohtusse, aga parun oli ise üks kohtunikest ja nii ei saadud paruni käest midagi. Pere vanem poeg läks pahameelega mõisast minema. Leidis omale Valtu tellisevabrikus töökoha ja teenis head palka. Ostis omale valge vesti, kuldse uuriketi ja jalgratta. Tuli Velisele jalgrattaga sõitma ja parunit narrima. Ühel pühapäeval sattusid Alama metsa vahel kokku. Parun tulnud tõllaga Päärdu poolt, noormees läinud talle jalgrattaga vastu. Jalgratas oli siis alles haruldane sõiduriist, hobused hakkasid kartma ja hüppasid kraavi. Parun kukkunud Andreiga, nii oli noormehe nimi, riidlema: “Sina ära nikerda siin, kui mina sõidan.” Andrei jälle vastu: “Sina ära sõida siis, kui mina nikerdan.” Andrei ei teretanud kunagi parunit, ega võtnud mütsi peast.
Maantee ääres, Teremalt kuni Allika ojani, kasvas kuusehekk. Peale parun Budbergi tapmist lasti see hekk maha raiuda ja maantee äär tehti mõlemalt poolt kümne sülla laiuselt lagedaks.
Velise mõisahoone ja selle ümbrus olid väga kaunid. Hoonel oli 14 korstent. Maydell oli lasknud tubade põrandaid puhastada viinaga. Tühjad piirituse vaadid olid seisnud talvel tiigijääl. Teomehed olid käinud siis sealt öösel viina lakkumas.
Maamõõtjatel olid mõisamaade jagamisel suured võimupiirid ja kes siis rohkem jõudis maksta, sai omale parema talu. Kui maamõõtja Veliselt ära hakkas minema, oli tal olnud niipalju villaseid ja linaseid kangaid, et pole ühele vankrile ära mahtunud. Isegi vanade talude peremehed kasutasid võimalust oma talude kõlvikute piiride parandamiseks. Võeva talu peremees laskis oma heinamaa “räätsiku” ära vahetada Nisumaa talu hea heinamaa vastu.
Velise mõisa südame sai omale Johnson. Enne maade jagamist oli ta käes rendil kaks mõisa, Velise ja Kivi-Vigala. Viimases ta elas, aga see võeti tal käest ära, kolis siis Velisele.
Äksi kõrtsus oli rentnikuks Viljandimaalt pärit mees. Palju räägiti mulgi kavalusest, kui ta renti maksmas käinud. Läinud paruni juurde, Maydell istunud kirjutuslaua taga, jalad välja sirutatud. Mulk laskunud põlvili ja suudelnud paruni jalgu. Tõusnud üles, pannud viierublase raha lauale ja öelnud: “Kulla parunihärra, tehke minuga mis Te tahate, aga rohkem mul raha ei ole.” Parun vastu: ”Sina, Äksi mulk oled nii aus mees ja suudlesid minu jalgu. Mina kingip sinule see rent.” ja lükanud viierublase mulgile tagasi. Teise aasta kordunud sama lugu. Ka siis jätnud parun rendiraha võtmata. Käskinud aga teha maantee äärde ilusad lattaiad.
Terema pood asus samas majas, kus elas Sinikas Jüri. Seal pidas kaupmehe ametit Georg Lurichi onupoeg Ants Luuri. Varem oli samas Terema kõrts.
Rätsepa vanaisa oli rääkinud, et mõisast käinud maa-alune käik kohtumajja. Parun lasknud temal selle käigu avad kinni müürida.
1905. aasta 15. detsembril põletati koos häärberiga maha ka valitseja maja. Rentnik Reinberg laskis aga selle kohe üles ehitada. Ehitajaks oli Tõldmaker Tõnis.
Velise mõisa valitseja maja
Eeltoodud mälestusi jutustas põline Velise elanik Nikolai Reesna (Reeder), sündinud 1897.
Hendrik Palm, kes elas mõisast paari kilomeetri kaugusel, mäletab:
Velise mõisahoone oli hästi valge. Hoone oli oja poolt kahekorruseline. Ojal oli kõrge pais kake sillaga. Esimese silla ääres oli jahuveski. Seal jahvatati vilja, aga talurahval veskisse minna ei lubatud. Mõisa suurde Allika parki ei tohtinud samuti minna. Seal olid allikad, ühele kõige suuremale oli tehtud katus peale. Salved olid lukus ja talurahvale sealt vett ei antud. Alles 1910. aastal õnnestus mul sellest allikast juua. Oli väga hea maitsega vesi. Hiljem käisin seal mitmel korral joomas. Mõisa õue ei tohtinud ükski taluinimene minna. Minu isa, Mihkel Palm, sai kolm rubla trahvi, et läks pargi iluteedelt üle. Parkide järgi valvasid kubjas ja metsavahid.
Sain ka ise kord hirmsasti riielda, kui vaatasin koolist tulles magasiaita sisse, mis oli momendil tühi ja uksed lahti.
Velise mõis peale põletamist 1905. aastal. Tähelepanelik lugeja märkab, et mõisahoone oli eestpoolt ühekordne, Aravere oja poolne külg oli aga kahekordne.
Mõisahoone oli põlenud ja varemeis, aga vana vaim elas Velise mõisa õuedel ja majade vahel edasi. Elene Rubin (Ristsalu) sündinud 1885. aastal mäletab lapsepõlvest neid aegu, kui naised käisid Velise mõisas talviti ketramas. Ka tema ema oli üks neist. Kedrati villu, linu ja takku. Lõng pidi olema ilus, sile ja peenike. Lina ketramise ajal käinud mõisaproua sageli ise tööd kontrollimas. Tõmmanud oma peast juuksekarva ja võrrelnud sellega lõnga. Ketrajaile antud ka lõuna mõisas süüa, enamjagu olnud toiduks jahukört.
Elene Rubin mäletab hästi oma noorepõlve aegu ja seda kui Alama pargis käimine talurahvale keelatud oli. Aga noored on ju uljaspead. Öösel valvurid magasid ja nii käisimegi valgetel suveöödel laupäeviti pargis, kus vaikse laulu saatel sai tantsudki ära tantsitud.
Oma vanavanaema mõisas ketramise aegu teab jutustada ka Kristiina Orutamm, kes tänavu sügisel (1984) pühitses oma üheksakümnendat juubelit. Palgaks oli ketrajatele antud rukist ja saepuru pooleks, mis tuli siis koos ära jahvatada. Vaarema palunud, et antaks eraldi.
Samuti nagu Valgu mõisa ehitamisele käsutati naisi, nii oli see olnud ka Velisel. Kristiine Orutamme vanaema on olnud üks neist, kes mõisahoonet ehitamas käis. See oli siis kui mõisahoone maha põles. Vanaemal oli kodus üheksa last ja üks kasulaps.Velise mõisas söönud mõisatöölised perelauas. Toit olnud vilets. Ühe lõuna ajal olnud jälle hernesupp, aga herneid nii vähe sees. Mehed hakanud karjuma: “Võta kinni, võta kinni!” Paruniproua juhtunud meeste kisa kuulma ja tulnud vaatama, et keda nad taga ajavad. Mehed öelnud: “Ei kedagi, üks hernes olnud supi sees.” Sellest ajast läinud supp paksemaks.
Kristiine Orutamme vanaisa olnud esimene, kes Velise mõisas läks moonapalga peale. Siitpeale pandi talle nimeks moonakas Kustas. Järgmisel aastal olevat kõik mõisa töölised võtnud moona palga.Velise vallakool, samuti kihelkonnakool olid olemas, arusaamine õppimisest ei olnud maarahvale kaugeltki selge. Kristiine Orutamme isa saatnud oma poja vallakooli. Poiss läinud aga kohe esimesel päeval Jaani Tõnisega kaklema. Järgmisel hommikul öelnud isa: “Kaklema õpid sa igal pool, tuled metsa puid tegema.” Nii saigi poiss vaid ühe päeva koolis käia.
Velise mõisa elu-olu käsitamisel ei saa mööda minna üle saja aasta tagasi toimunud sündmustest, mis oli omamoodi ülestõus ja julge vastuhakkamine mõisnike omavolile.
Kuigi ei ole õnnestunud arhiividest leida kohtumaterjale sündmuse kohta, kuna pole teada, millises kohtus asi arutamisel oli. Ometi pole sündmuse tõepärasuses kahtlust, kuna üks osaleja oli allakirjutanu vanaonu ja sündmus on ikka ja jälle nooremate sugupõlvede vahel kõneaineks olnud.
Sündmus sai teoks 1888. aastal. Äksi kõrtsus oli rentnikuks Kalpuste pere. Teatavasti oli see vene usku mineku kõrgseisu aeg. Neile, kes usku vahetasid, lubati maad, polnud vaja renti maksta ja mitmeid teisi soovitusi. Ka Kalpuste pere uskus, et keisri usk aitab paruni võimu alt pääseda ja laskis end salvida. Pereisast Kustasest sai päevapealt Konstantin. Mõisarendi tähtajad jäeti tähele panemata. Mõisahärra ajas aga asju vana korra järgi, ega pidanud usku vahetanud talupoegadele lubatud õigusi miskiks.
Kuna rendimaksu tähtaeg oli ammugi möödas ja parunil teada, miks vana Kustas seda maksta ei taha, saatis ta mõisaametnikud Kalpuste peret Äksilt välja tõstma. Päris ootamata polnud see päev ka Kalpuste perele, pereisal oli julgust, haaras malaka ja hakkas mõisamehi õuest välja ajama. Vana Kalpus võeti kinni. Seoti köiega käed ja jalad ning pandi lumele istuma. Majast hakati välja kandma vara ja esemeid.
Äksi kõrtsihoone asus kõrgel jõe kaldal (hoone on veel alles). Sündmusi jälgis üle jõe asuva Allivere (Allipere) perepoeg Aadu Parnabas (sündinud 1858), kes polnud Kalpuste peres võõras, noormees oli tuttav pere vanema tütre Miinaga. Vaatamata ema keelule haaras Aadu seinalt pussnoa ja pani jooksu. Hiilis kõrtsihoone varju ja kasutades parajat momenti, kui mõisamehed parajasti tuppa läksid, hüppas vana Kustase juurde ja lõikas kiiresti köied käte-jalgade ümbert lahti. Ise pani aga metsa poole jooksma, heas usus, et teda keegi ei näinud. Köidikuist pääsnud pereisal õnnestus õuest saada reeais ja nüüd pidid mõisamehed taganema. Sel korral jäi Äksi pere siiski välja tõstmata.
Kui väimeespoeg arvas, et ta jääb tundmatuks, siis ta eksis. Nii temal, kui ka vanal Kalpusel tuli astuda kohtu ette. Kustas (Konstantin) Kalpusele määrati poolteist ja Aadu Parnabasile üks aasta Patarei vanglat.
Kalpuste pere tõsteti hiljem ikkagi Äksilt välja. Mõlemad mehed istusid ära oma karistusaja ja Allivere Aadu oli veel tagantjärele tänulik – tal õnnestus vanglas lugemine ja kirjutamine ära õppida. Kodused vennad ei saanudki kirjutamist selgeks.
Tolleaegne Velise preester Savva Sepp, kes väga julgelt astus välja Velise ja Vigala rahva õiguste kaitseks mõisnike omavoli vastu, ei jätnud ka seda sündmust niisama, vaid kandis sellest ette kubernerile. Kalpuste perele määrati tsaarivalitsuse poolt sada rubla kahjutasu, see oli tolle aja kohta suur summa.
Noored aga läksid siiski kumbki oma teed. Miinast sai Veski küla Tahka talu perenaine ja Aadu läks Kirna külla Oldi tallu koduväiks.
Velise piirkonna muinaspaiku ja legende J. Jungi “Muinasaja teadus eestlaste maal III”
Mulla- ja katkukalmed
11. Kalme Velise Tahka silla lähedal Kõhi talu maa sees järsu jõekalda peal. Sinna olla ka kolm Poola röövlit maetud, keda Kõhi perenaine keeva õlleveega ära kupatanud.
Vaade Velise alevile Kõhi talu õuest
Mainitud paik asub tõesti Velise (varem mainitud ka Tahka) silla lähedal. See on vahetult jõe kaldalt tõusev 6-7 meetri kõrgune küngas, mille harjalt kasvas seitse võimsat kuuske. Aastakümneid tagasi oli see paik rahva kogunemise kohaks. Siin, Kõhi mäe (nimi tuli samas asuvast kõhi talust) jalamil, puudesalus, laulis kaunitel suveõhtutel sageli Velise segakoor, asutaja köster-kooliõpetaja J. Haani juhatusel. See oli sajandivahetusel. Kalase talu peremees Georg Lurichi onupoeg Hans Luuri organiseeris siin ümbruskonna rahvale jaaniõhtuid. Paik oli ka koolilaste mängumaaks.
Rahvasuus on säilinud “mäe” kohta kaks legendi:
Künka alla olevat maetud seitse Rootsi sõjaülikut ja nende mälestusteks olevat istutatud seitse kuuske.
Kord suurte sõdade ajal tulnud võõrais mundris mehed Kõhi tallu röövima. Peres olnud käsil õlle tegemine. Lubatud seda ka meestele anda. Mehed istunud pingile õlut ootama. Samas aga võtnud perenaine katlast ämbritäie keeva vett ja visanud istujaile vastu silmi. Mehed maetud sellesse “mäkke”.
19. jaanuari hommikul 1905. aastal oli see paik paljudele elupäästjaks. Mustsajalised piirasid kolmest küljest koolimaja sisse, aga just siitkaudu pääsesid mehed kõrgete kallaste varjus põgenema. Paeküla parun Rennenkampf, kes oli mustsajaliste hulgas, oli pärast kahjatsenud, et ei osanud sinna sõjaväge ette tõmmata.
Praeguseks on paik võrreldes nende aegadega tundmatuseni muutunud, kuid mägi on alles. 1967. aaste tormile järgnenud putukkahjurite läbi hävisid künkalt kuus kuuske, üks on alles tänaseni.
Senikaua, kui Allika oja kallastel ei olnud veel Velise parunite suveparki, käidud oja suuremal allikal haigusi arstimas. Vetevaimule on allikasse pillutud ande, peamiselt raha. Ühel ööl võtnud kaks meest nõuks Vetevaimult tema annid ära röövida. Tõstnud siis allika veest tühjaks. See töö olnud väga vaevarikas, kuna allikas olnud tugeva väljavooluga. Raha olevat saadud vaid paarkümmend kopikat.
Rahvajutud räägivad, et veel siis, kui kohast sai parunite meelispaik, olevat olnud julgeid mehi, kes tõstnud allika pealt rakked (parun ehitas allikale rakked ja pani need lukku) ja üritanud leida selle põhjast Vetevaimu vara.
Kunagise Velise vallakooli hoone lähistel, Päärdu jõe kõrgel lõunakaldal, kasvab männimets. Rahvasuus kutsutakse seda Kalmumännikuks. Jõe kaldal oli minevikus Kalmu saun ja selle lähedal olevat muinaskalme.
Suured kivikeldrid asuvad Velise aleviku piiril asuva Kalase talu rehielamu all. Hoone põletati 1906. aasta 12. jaanuaril Bezobrasovi karistussalga poolt maha. 1937. aastal ehitati vundamendile uus hoone. Lähemalt nende keldrite kohta pole midagi teada, aga ühegi teise eluhoone all polnud tol ajal kusagil selliseid keldreid.