“...Ojapere kolmepäeva koha maha jättes asus elama Uhja karjamõisa karjalauta umbes 1870. aastal (Madis Gildemann vanem on sündinud 3. september 1841). Esimesel aastal ehitas karjalauda elumajaks. Seal elas ta viis-kuusaastat. See renditalu ei meeldinud ega vastanud edasipüüdvale talupidajale. Puudus kindlus, sest järgmisel aastal võidakse mõisnike poolt rendimäära tõsta. Et elu oleks kindlam, ostis minu isa 1881. aastal Nurme mõisast ära lahutatud 68 tiinu suure Hendriku talu hinnaga kolm tuhat rubla, tasudes ostu juures 1830 rubla. Talust müüs heinamaatüki Hans Hallistele Arumaa nimetusega (dokumentides Aru talu). 1903. aastal kinkis poeg Jaanile 13 tiinu. Nii jäi Hendriku talu põhisuuruseks 45 ha...
...sõjaväest koju jõudes asusin jälle koju isale abiks põllutööle. Tol ajal olid laste vahel vanemate varanduse pärimise tülid harilikuks nähtuseks, mida aastate viisi kohtutes arutati ja mis suuri kohtukulusid nõudsid. See andis advokaatidele head teenistust. Egas muidu liikunud rahva seas kõnekäänd: kui tahad varast lahti saada, tee tegemist advokaatide ja arstide abiga, nende honorarid olid kõrged. Isa oli harjunud vanast kinni pidama, nimetas mind edasipüüdlikkuse pärast tulipeaks. Ette nähes, et isaga suhted halveneda võivad, nõudsin temalt talu minu nimele kirjutamist. Isa nõustus sellega. Ligi seitsmekümnesel mehel oleks võimatuks muutunud talupidamist edasi viia. Talu kirjutas mulle kergetel tingimustel, esimese abielu lastele ei pärandanud midagi, sest oli neile eluaja jooksul piisavalt abi andnud elujärje alustamiseks. Õde Annile kohustas mind maksma 500 rubla, isale ja võõrasemale ülalpidamine kuni surmani. Lisaks aitan temal ühe aasta talutööd teha, talu sissetulek kuulub temale kuni õde Anni mehele saab. 1912. aastal abiellus Anni Jaagup Hantsuga Salu külast ja sel kevadel sain talupidamise enda kätte. Isa andis viljaseemne ja ühe hobuse, kariloomad ja teised tööhobused sain laenuks kasutada seni, kuni omale ise soetan. Selline olukord talupidamiseks soodus ei olnud. Väljapääsuks oli rikka perenaise majja kosimine, kuid see ei mahtunud minu hingeeluga kokku. Algus oli raske, oma naist-perenaist polnud. Perenaise kohuseid täitis võõrasema teenijatüdrukute abiga. Isal põllumajanduses oli ainult rehepeksumasin tarvitusel. Talupidamise teisel aastal ostsin viljalõikuse masina ja riisumise reha, aasta hiljem reaskülvaja ja juurvilja vaheltharija.
Hobupeksumasin ei võimaldanud küllalt otstarbekalt ja kiiresti sügisel viljapeksu töid lõpetada, ostsime ühiselt külameestega mootoriga käitatava rehepeksumasina...
...Peale sõda algasin maaparandustöödega. Algul valmistas Eesti Põllumeeste Keskseltsi maaparandusbüroo töötaja agronoom Juhan Kalm tööde läbiviimise eelplaani, mille järgi algasin plaanikohaseid maaparanduse töid. Seadsin ülesande või plaani, igal aastal üles harida üks hektar uudismaad, mis hiljem osutus küll mitte otstarbekaks. Metsamaterjali kogus rohkem, kui majapidamine seda vajas. Nii vähendasin seda plaani vastavalt puude tarvidusele majapidamises.
Üles harisin heinamaad kaheksa hektarit, puude juurimise, pinna tasandamise ja lahtise kraavitusega. Väetiseks andsin laudasõnnikut, segafosvaati ja kaalisoola. Kamara parandamiseks külvasin roosa ja valge ristiku ning kõrreliste seemneid. Tulemused olid suurepärased. Saagid ei jäänud taha parematest. Suureks abiks oli laudasõnnik. Nii kujunes väetamise kord, et iga kolme aasta järel sai väetatud sõnnikuga pealelaotamisega augusti kuus. kevadine pealelaotus ei andnud häid tulemusi, kuivus, päikesekiired ja tuuled pidurdasid bakterite arengut mulla pealispinnas. Söödi üleskündi ei pidanud mina kohaseks.
Karjamaad parandasin lihtsamalt. Võtsin puud maha, raiusin võsa, rajasin drenaazi, lahtine kraavitus sõtkutakse karja poolt umme. Mõne aasta pärast kui kännud mädanenud, said need kõrvaldatud ja pind tasandatud. Rammutus ja taimed samad mis heinamaale said külvatud. Saak oli kolm tuhat söötühikut hektarilt. Nii harisin uudismaana heina- ja karjamaana 15 ja põldu 4 hektarit...
...Põllumaa külvikord oli kaheksa väljaline:
- must kesa (laudasõnnikuga väetus)
- talivili (nisu ja rukis)
- ristikhein
- ristikhein
- lina, segavili või oder
- juurviljad (laudasõnniku väetusega)
- oder ja segavili
- kaer ja segavili
Hiljem hakkasin mustkesa asemel, kui põlluviljakus lubas, kasutama haljast kesa. Algul kasvatasin segatist; viki, peluski ja kaera segu. Sellega jäid aga põllud umbrohtunuks. Kartuli kasvatamine andis umbrohupuhtamad põllud, sest neid sai suve jooksul mitu korda mullata ja äestada, see hävitas umbrohu. sõnnikut andsin kartulile kahes võttes: esimene võimalus oli sõnnik vagudesse, see oli aga seotud suurema tööjõu kuluga. Teine variant oli sõnnik laotada enne vagude ajamist kultiveeritud põllule, sõnnik künti sisse sahaga ja koos kartuliseemnega nii, et ühte vakku sai pandud kartuli seeme, teine jäi tühjaks. Selle võtte juures oli umbrohu hävitamine enne kartulite ülestõusmist väga soodne. Kui kartuli tõusmed ilmusid, siis võis sahaga muldamist alustada... 
...Sellised olid mul põllukultuuride saagid.
- rukis 22-25 ts/ha, kõrgeim saak 32 ts/ha
- talinisu 25 ts/ha
- suvenisu 15-18 ts/ha
- oder ja segavili 15-18 ts/ha, kõrgeim saak 25 ts/ha
- kartul 150 ts/ha
- juurvili 300 ts/ha
Lina andis 4 ts/ha puhast kiudu. See oli käsitsi harides, hiljem masinaga harides sai kiudu vähem, umbes 3 ts/ha. Heina saak niidult 4-5 tonni/ha. Põldheinal esimene kasutus 5-6 tonni/ha ja teine 400 kg /ha...
...1922. aastal asusin karjaparandamise teele. Ennem meil tõukarja ei olnud. Ostsin Kaisma mõisast punast tõugu pullvasika. Pikema aretuse tagajärjel osutusid selle pulli järeltulijad heade tõuomadustega kariloomadeks, aga mina ei jäänud selle karja soetamise juurde. Valisin Eesti nudi maakarja. Selle tõu üksikud loomad, mis juhtus laatadelt saama, olid vähearenenud, väikese piimaanniga loomad, kuid nende kodulooma armas välimus (puudusid sarved) ei lubanud mul nende aretusest lahti öelda. Hea toitmisega, karjakopli rohi ja kultuurhein, mida loomad sõid parema isuga kui põldheina, kujunesid neist päris korralikud lüpsilehmad. Tõusis lehmade piimaand ja samuti arv.
Toodangu tõus oli 100 hektari tulundusmaa (põld, niit ja karjakoplid) kohta:
1922. aastal 19 600 kg piima
1929. aastal 63 800 kg piima
Karja toodang aga tõusis pidevalt, nagu näha alljärgnevast tabelist:
100 ha põllumajandusmaa kohta
Aasta
|
Piima ts
|
Võirasva ts
|
Karja kogutoodang kg
|
Rasva %
|
Lehmade arv
|
1931
|
591
|
1078
|
26 635
|
4,5
|
10,1
|
1932
|
704
|
1230
|
31 721
|
3,88
|
12,2
|
1933
|
690
|
1250
|
31 078
|
4,02
|
12
|
1934
|
952
|
1191
|
29 340
|
4,06
|
11,7
|
1935
|
744
|
1368
|
33 712
|
4,06
|
11,7
|
1936
|
806
|
1517
|
36 283
|
4,18
|
11,8
|
1937
|
822
|
1569
|
37 020
|
4,24
|
12
|
1938
|
1016
|
1941
|
45 740
|
4,24
|
13,5
|
Need on mõned põgusad meenutused Hendriku talu töödest ja tulemustest. Siin ei olnud juttu sellest, et veisekasvatuse kõrval arenes välja seakasvatus. Iga põllumaa hektari kohta toodeti talus üks peekonsiga, 20-21 peekonit aastas. Hea saavutuse tulemuseks oli, et Hendrikul oli Eesti peekonsigade II järgu sugulava. Ka veisekasvatuses tunnistati kari Eesti Maakarja II järgu tõulavaks.
Siin talus ei ehitatud uhkeid elumaju, olemasolev oli ehitatud 1905. aastal. Siin aga ehitati ainukesena vallas nii lehmadele, kui sigadele puhaslaut.
Oma töö tulemusi tutvustati ka näitustel. Hendriku talu veised ja sead olid esindatud nii piirkondlikel kui ka maakonna põllumajandusnäitustel. Juba 1922. aastast alates on säilinud kümned ja kümned diplomid ja aukirjad. Neilt on näha, et Hendriku talu saavutused maaparanduses, söödajuurviljakasvatuses ja muudel aladel on tunnistatud I ja II koha vääriliseks.