Teadaolevail andmeil oli paikkonna mõisatest üks elujõulisemaid ja tootmise poole pealt paremini välja arenenud Valgu mõis. Areng toimus nagu teisteski mõisates pikkamööda, ometi oli 19. saj lõpukümnendiks väljaarenenud mitme tootmisharuga mõis. 1893/94. aasta Aadressiraamatus on kirjas:
Mõisa suurus 619 dessatiini (see oli nüüd juba koos Valgule alluvate abimõisadega). Omanikuks oli Theodor Baron Pilar von Pilchau. Mõisas olid järgmised tootmisharud ja abikäitised. Viinavabrik, kus meistriks J. Tomberg. Kivitehas (nimetati Lossi kivitöngiks), meistriks Albert Völker. Valmistati siin nelja kõvadusastmega telliseid. Kõvaduse tingis kivi põletamise kestus. Veel toodeti kandilisi põrandatelliseid (15 x 15 cm) ja drenaazitorusid. Edasi oli saeveski, kus meistriks Jakob Oja. Jahuveski, möldriks Tõnis Kornak. Mõlemad veskid töötasid veega, teine teisel pool jõekaldas. Saeveski hoone on veel praegu alles. Oli ka oma meierei, kus rentnikuks Hans Harnak. Mõisal oli Angleri tõukari. Oli isegi kalakasvatus, lamba- ja seafarm. Mõisal oli võrdlemisi suur aiand puukooli ja lillekasvatusega.
Valgu mõisa arengu üheks põhjuseks võib vast pidada seda, et mõisa omanikud enamuses elasid kohapeal ja juhtisid isiklikult majapidamist. Paljud teiste mõisate omanikud elasid ise linnas, mõisad olid rendil ja teadagi ei huvitanud rentnikku mõisamajanduse edasine areng. Valgu mõisa elu-olu ja mõnede hilisemate omanike tegevuse kohta on üht-teist säilinud rahvamälestustes. Muidugi on nendes palju subjektiivset, aga ka mõni tõsielu killuke.
Valgu mõis 19. sajandi lõpul
Mälestusi
Enne praeguse mõisa härrastemaja ehitamist on olnud puust ühekorruseline härrastemaja, milline asus hilisema kasvuhoone kohal (kaheksakümnendail oli sellel kohal Valgu sohvoosi keskusehoone A. P.). Hoone olnud väga kaunis. Katuse katteks tahvlid samast materjalist, millest olid koolitahvlid.
Praeguse härrastemaja kohal olnud väike, vaevalt silma torkav küngas, millel kasvanud sarapuud. Küngast on mulla juurde vedamisega tunduvalt suurendatud. Muld veeti sõiduhobuste talli esiselt, 300-400 meetri kauguselt ehitatavast hoonest ja kaugemat Tiigimänikust. Mõlemas kohas on tiigid säilinud tänaseni. Kaugemal asuvale tiigile istutati männid ühe ha alale ümber ja männikut tuntakse tänaseni Tiigimännikuna.
Uue häärberi ehitamine olevat kestnud kolm aastat. Hoone on ehitatud paekivist, viimast aga kohapeal ei olnud ja see veeti kõik Raikkülast Tõnsu talu juurest härgadega.
Põhjasõda ja katk olid rahva laostanud. Saksamaalt oli siis toodud 80 müüritöölist, kelle käe all töötasid ka kohalikud orjad. Süüa oli mõisaehitajatele antud mõisa perelauas. Lisaks veel kaks põlle ja paar töökindaid. Muust palgast pole teada. Töö olnud raske, iga vähemagi eksimuse eest antud keppi. Ehituse juurde olevat käsutatud kive kätte andma ka rinnalastega emasid. Sellel tööl on olnud ka allakirjutanu vaarema. Esimene katus olnud hoonel kivist. Valgu mõisa projekti järgi olevat ehitatud Lihula loss, või vastupidi. Mõisa lubjapõletamise ahi olnud Tiigimänniku lähistel lasteaia tee otsas üle maantee. Lubjaauk aga veidi edasi, Tiigimänniku taga, praeguse Männiku talu juures. Ahjust võeti kustutamata lubi ja pandi auku, kus ta siis seisis maa sees kolm aastat, enne kui hakati tarvitama. Sellest tehtud lubjamört sidus hästi ja oli vastupidav.
Üheaegselt majaehitusega alustati ka pargi ja õunaaia rajamist. Esimene õunaaed rajati pargi lõunapoolsesse otsa, praeguse kooli spordiväljaku juurest alates (praegu on pargi suuruseks 8 ha). Umbes samal ajal istutati üle jõe, mõisa linnaserehe, hilisema auruveski ja saevabriku juurde ligi poolele hektarile männid. Suurem osa männikust võeti 1930. aastal maha.
1. Mõisa häärber
2. Viinakelder. Keldris hoiti viinaaame. 1905. aasta 14. detsembri hilisõhtul, kui Valgu mõisahoone juba põles, avati ka viinakeldri uksed. Aamide kraanid keerati lahti ja viin jooksnud ojadena maantee poole. Paljud olid siis põlvili viinaoja ääres oma “janu” kustutanud.
3. Kartulikelder
4. Juurviljakelder
5. Sõiduhobuste tall
6. Kutsari maja
7. Aidad (ümberehitatud)
8. Kasvumaja (ümberehitatud hooneks)
9. Tööliste elamu (samal kohal kortermaja)
10. Pesuköök (hoone hävinud)
11. Jahuveski (hoone kohal puukuur)
12. Saeveski
13. Jõe küün (samal kohal praegu kaalumaja)
14. Sepipada
15. Tõrva ja tökati koda (hoonet pole ammugi, vahepeal oli paigas veskiliste hobusekuur)
16. Linnaserehi (1922. aastal ehitati siia veski, mis 1926. maha põles, hiljem oli jälle veski. Hoone alles)
17. Viinavabrik koos kartulikeldriga (hiljem oli hoones meierei, kelder lammutatud)
18. Karjalaudad – lüpsikari, noorkari ja tööhobused (mõned hooned on alles, osa ümberehitatud ja lammutatud)
19. Kupja elumaja
20. Valitseja maja
21. Puutöötuba (hoone hävinud)
22. Tänava küün
23. Masinarehi (hoone ümber ehitatud laoks, katlamaja lammutatud)
24. Ojaküün (hoone kohal asus asuniku Tõnis Halliste Saue talu, rahvasuus Ojaküüne)
25. Magasiait (hiljem oli siin Valgu haridusringi Valgus seltsimaja. 1950. aastal ehitati siia majandi töökoda. Viimast on juurdeehitustega laiendatud)
26. Sassi rehi (rahvasuus ka Satsi rehi). Müüridele ehitati kolhoosi karjalaut. See on maja, kus mõisaajal käis öine rehepeks.
27. Lubjaahi. Siin alles vaid kivivare põõsastega.
28. Kangru moonamajad. Kaks neist on alles.
29. Lauri küün. Hoone lagunenud.
30. Mõisa kapsaaed. Praegu on paigas kauplus ja saun.
31. Kasvumaja esisel, maantee poolt müüriga piiratud alal asusid lavad.
32. Tiigimännik.
33. Palu heinamaal asus veel Koerapaju küün. Seal olnud metsatukk, kuhu maetud kõik lõpnud loomad.
Landrat olnud väga uhke ja toores mõisnik. Pidanud sageli pidusid ja joominguid. Tahtnud alati millegiga silma torgata. Toonud omale välisreisilt teenjateks kaks lilliputti. Kord jälle välisreisile minnes tassinud lilliputid tõlla juurde suure rahakasti, aga tõlda tõsta pole jõudnud, seda teinud parun ise.
Orjade vastu olnud ta väga toores. Vähimagi eksimuse korral peksnud ta orje sageli ise, või lasi seda teha peksupingil, mis oli talli juures (tall praegu alles).
Paruni toorust näitab seegi, et ta käsutas mõisa oma vastsündinud tõukoera kutsikaid imetama vastsünnitanud naisi.
Kord oli keegi ori midagi varastanud ja teda ootas ränk karistus. Paruni toapoiss õpetanud teda parunilt süüd andeks paluma. Toapoiss õpetanud: “Parun läheb igal hommikul paraadukse kõrvale istuma. Siis mine tema jutule, aga hakka juba juurviljakeldri juurest roomates minema.”
Ori teinudki nii nagu kästud ja pihtinud oma süü. Sündis ime mida räägiti kaua – parun andnud orjale andeks.(Kahjuks ei ole mälestustes säilinud paruni nimi, kuid edasiste mälestuste najal võib oletada, et see oli major Peeter Otto von Staal A. P.)
Orjadel oli tükitöö. Enne pärtlipäeva (24. august uue kalendri järgi) tuli sirbiga rukist lõigata üks vakamaa (0,18 ha) päevas, koos kõrre riisumisega. Peale pärtlipäeva kõrt ei riisutud. Heina tuli niita kolm vakamaad (0,5 ha) päevas. Ühe söögivahega tuli loogu üles võtta kaks vakamaad. Kui normi ei suudetud täita ootas talli ees peksukaristus. Rahvas mäletab eriti kurja kubjast, Muri Aadut, kes peksis armutult iga tühise asja pärast. Oma Muri nime saanudki tooruse ja kasimatuse pärast.
Orjade töö oli masendav, päeva tõusust loojanguni nad pidid vedama mulda, kündma mõisa maad, sirbiga rukist lõikama, koodiga rehte peksma ja nii edasi. Üks kord aastas peeti orjadele mõisas söögipidu. See oli sügiseste koristustööde lõpul. Selleks puhuks tapeti härg, keedeti suur katlatäis tanguputru ja pidu peeti laupäeva õhtul peale tööd. Neli korda nädalas peksti öösel rehte. Otse rehelt tuli minna põllule või heinamaale.
Valgu mõisa kasvumaja
Kuri parun surigi välisreisil olles, Roomas. Põrm olevat toodud Eestisse ja maetud Vigala Tamme aeda.
Peale tema surma läks mõis ostu teel Vigala mõisniku Berend Johann von Uexkülli (1762-1827) valdusse, kes olevat mõisa eest maksnud 75 000 kuldrubla. Mõis osteti koos orjade ja varaga. B. J. Uexküll oli mitme mõisa omanik ja peale selle veel mitmes riigiametis. 1806-1808 Eestimaa Rüütelkonna peamees. 1808-1818 tsiviilkuberner. Seetõttu viibis ta mõisas väga harva. Käis mõisas ainult jahil ja joominguid korraldamas. Ühte seika nendelt joomingutelt jutustas kaheksakümnendail 83-aastasena veel Valgu sovhoosis möldrina töötanud Jüri Jeerik:
Peale öise peo lõppu tulnud parun alati häärberi rõdule (hoone on kahekordne). Hakanud ta seal suitsetama, ise unine ja purjus. Sigarid pole aga põlema hakanud ja mis ei süttinud visati üle rõdu ääre alla. Jüri Jeeriku vanaisa (oli mõisas puussepaks) juhtunud seda nägema, hiilinud vaikselt rõdu alla ja korjanud sealt omale peotäie sigareid.
Berend Johannil oli mõis rendil kellelgi Jürgensi nimelisel, kes olevat Valgus olnud kolm aastat. Jürgens elanud ka mõisa hoones ja valitseja majas on olnud mõisa teenijad.
Mõisahäärber oli aga pidevalt korras hoitud: köeti ja koristati iga päev, kuna parun pole oma tulekust kunagi ette teatanud, mispärast kõik pidi alati korras olema.
J. von Uexkülli käest läks Valgu mõis paron Otto Uexkülli kätte: Viimasest on rahva seas säilinud head mälestused. Rahvas kutsunud teda Otto paruniks või ka lihtsalt vana Ottoks. Varem mainitud Jüri Jeerik teab oma vanemate mälestuste kaudu jutustada:
Ümbruskonna mõisades oli maad võtnud koolera. Otto parun aga lasknud igal hommikul, kui teolised kogunesid valitseja maja juurde, anda igale napsiklaasitäis koirohu viina. Kõhuhaigus oligi Valgu mõisast mööda läinud.
Kas oli see saatuse kuri tahe või juhus, aga ikka oli kurje, tigedaid ja õelaid kupjaid mõisates rohkem, kui häid ja mõistvaid. Muri Aadule sarnast mäletatakse Valgu mõisas veel teistki. Selleks oli Tõnis Erlich, keda teised kutsusid Tõmmuks. Sellise nime panid inimesed talle sellepärast, et ta alati, ka suvel kõige kuumema ilmaga, kandnud musta lambavillast kuube. Olnud väga tigeda iseloomuga mees. Sundinud orje tööle minema ka kõige halvema ilmaga. Kord juhtunud tulema äikesevihma hoog. Teolised jooksnud küüni vihmavarju. Kubjas juhtunud seda nägema ja tulnud karjudes, et tulgu ülevalt kasvõi pussnuge alla, aga töö peab edasi käima ja ajanud inimesed küünist välja. Seekord olnud see inimestele õnneks. Niipea, kui inimesed küünist välja saanud, kärgatanud äike ja hoone olnud leekides.
Tänaseks on kunagine kupja elumaja eravalduses ja endale kena välimust saamas. Samas hoones on olnud veel kolhoosi "Võit" kontor, Valgu sohvoosi kontor ja Valgu raamatukogu.
Kubjas olnud väga kuri ka seepeale, et teda Tõmmuks hüüti. Sellest üks mälestuskild allakirjutanu vanaisalt;
Elanud see kubjas Veski külas Aasa talus. Tal olnud ka kaks tütart. Suvel tüdrukud maganud lauda peal. Vahetult lauda tagant tulnud aga üle jõe asuva Luiste talu tee. Vanaisal oli veel kolm venda. Ühel laupäeva õhtul tulnud Luiste poisid lauda tagant läbi ja üks neist küsinud: “Kas lähme vana Tõmmu tütreid ka vaatama?” Sellest oli aga küll. Esmaspäeval oli poistel käsk mõisa kupja sõimamise pärast. Asjast midagi aga välja ei tulnud, kuna Luiste mehed olid mõisas tublid ametimehed. Üks neist kutsar, teine viinameister ja kolmas puussepp. Kubjas sai pika nina.
Samuti nagu Stahli ajal, on ka Uexküllide ajal peetud Valgu mõisas koristuslõpu söögipidusid. Orjadele on peetud ka mitmeid kentsakaid võistlusi nagu näiteks kotis jooks. Parunid olevat neid pidusid ja võistlusi jälginud hoone rõdult, kust siis võitjaile pillutud alla väärtusetuid esemeid.
- aastal ostis Otto von Uexkülli käest Valgu mõisa tsiviilnõunik Theodor Pilar von Pilchau. Rahvasuus lihtsalt Pillart. On säilinud ka teadmine, mõisa eest on Otto von Uexküll saanud 40 000 kuldrubla. Mõisast kahkudes kinkinud ta igale mõisa teenjale viis rubla.
Pilarist kui eelviimasest Valgu mõisa parunist on mälestused vast kõige värskemad ja tõelähedasemad.
Enamuses olid parunid reservohvitserid ja teised, kel puudus põllumajanduslik haridus. Pillar oli aga elukutselt agronoom ja tundis mõisa majapidamise vastu suurt huvi. Ka tema käinud vahel välisreisidel kuid kunagi ei läinud mõisast ära sügisel või kevadel, kui põldudel oli kõige pakilisem. Oma reisid tegi kas suvel või talvel.
Iseloomult olnud ta sama uhke ja üleolev kui enamus paruneid. Kui ta hobusega ringi ratsutanud, pidanud talumehed, kes juhtusid talle vastu tulema, aegsasti üle kraavi minema ja mütsi kaenlasse võtma.
Mäletatakse, et kõigil mõisnike tõllahobustel olnud kuljused kaelas, mille helin inimesed teelt kõrvale ajas.
Pilar oli teinud ka rea ümberkorraldusi mõisa pargis. Ta olevat likvideerinud esimese õunaaia ja rajanud uue mõisahoone ja kasvumaja vahele (viimast mäletab ka allakirjutaja). Ta on igati laiendanud pargis ka puude istutamist. Selle kohta on peetud isegi päevaraamatut. 1927. aastal on ta abikaasa kellelegi öelnud, et lehis, mis kasvab hoone idanurgal, on 105 aastat vana. Nii võib Valgu pargi vanuseks pidada 170-180 aastat.
Valgu mõisa viinavabrik
Pilari abikaasa olevat olnud inetu inimene, aga iseloomult väga lahke ja südamlik. Elukutselt olnud ta arst. Taluinimesi ravitsenud ta ilma rahata. Kord oli ühel teolisel läinud odraokas silma. Paruni abikaasa pole selle silmast välja võtmisega toime tulnud ja saatnud töölise Tallinna oma isa juurde, kes olnud silmaarst Mittsendorf (Middendorf). lähem raudteejaam oli siis Keava, kuhu haige hobustega viidud. Mõisaproua isa arstinud teolise silma terveks.
Eelkooliealistele lastele oli mõisaproua enne jõulupühi õpetanud jõululaule. Jõulude ajal korraldatud pidu koos kuuse ja lauaga. Peole võisid tulla eelkooliealised lapsed koos vanemate ja õdede-vendadega. Laulude õppimise ajal kogutud igalt lapselt jõulupuu ehtimiseks 50 kopikat. Peol aga teinud proua kõigile lastele kingitused. Kes lastest osanud paremini laulda, saanud ka parema kingi.
Täiskasvanutele korraldanud proua pühapäeviti õhtupooliku lugemisi. Ise ta siis lugenud inimestele raamatuid, ta oli armastanud väga lugeda. Oli osanud viite-kuute võõrkeelt. Tema hoole all olid olnud ka mõisa kasvuhooned, kus sel ajal oli kasvatatud sidruneid.
Mõisapõllul maksti siis juba töö eest raha. Sügisel makstud päeva eest 35 ja kevadel 30 kopikat. Kuni 1914. aastani on mõisas kartuleid võetud käsitsi, siis toodi esimene kartulivõtmise masin. Igal õhtul anti töölisle pilet, mis pidi tõestama tööl olemist. Kui teoline oli tööl terve päeva, anti terve pilet, kui oli pool päeva, sai pool piletit. Pileteid pidi hoolega hoidma, sest nende alusel maksti teatud töö lõppemisel (näiteks kartulivõtmine) palka. Piletite andjateks olid kas kubjas, puussepp, viinapõletaja. Kubjas oli alati töö juures, parun ise käis harvem.
Mõisa pargis olnud häärberi lähedased teed kaetud saepuruga. Igal hommikul rehitsetud teed enne parunipere ärkamist üle.
Pilaril oli kolm poega ja kolm tütart.
Mõisahoone otsast algava pärnaallee lõpus, jõe ääres, oleva haralise tamme tugevama oksa peale olnud ehitatud laste mängumaja. Üles majja viinud redel. Lehiste ringgrupis olnud laste kiik. Pärnaalleest põhja pool asub Pilari jahikoera haud. Hauale pannud parun suure ristkülikukujulise kivi ja istutanud kivi kõrvale tamme. Nii kivi kui ka tamm on tänaseni säilinud.
Theodor Pilar von Pilchau põdes neeruhaigust ja viibis kaua haiglas. Tal opereeriti teine neer ja varsti pärast seda ta suri 1915. aastal.
Säilinud on matuste laululeht ja seal seisab:
Laulud
2. Pavlogradi ihukaardiväe husaride polgu
tagavara lipniku
Baron Georg Pilar von Pilchau
matmise juures
sünd. 17. mail 1838. a
surn. 7. sept 1915. a
1. augustil lahingus saadud haavade kätte
Puusärgil kiri: Aga minu tõsidus ja heldus on temaga.
Pillar maeti Audru surnuaeda, kus oli Pillarite sugukonna matmisplats. Matustele oli käsutatud kogu mõisa tööliste pere.
Vahepeal olid Valgu mõisas toimunud suured ajaloolised sündmused. Üle maa oli käinud 1905-1907. aasta revolutsiooni laine. Valgu mõisahoone oli esimene Läänemaal, kus 14. detsembri õhtul 1905. aastal läideti Velise meeste poolt revolutsiooni leek, mõisahoone hävis. Valgu mõisa valitsejamajas pidas 13. jaanuaril 1906. a oma sõjaväekohtu istungit kurikuulus verine kindral Bezobrasov. Velise valla talumeestele algasid siitpeale väga kurvad, sünged ja rasked ajad. Eriti raskeks kujunesid need Valgu mõisa talupoegadele, kuna tuli asuda taas mõisa ülesehitamisele. Oli see küll ülevallaline karistus, aga eks Valgu piirkonna talupidajad olid ikka rohkem käepärast. Suur töö oli prahi vedamine. Selle töö tegemiseks oli iga päev välja käsutatud mitukümmend hobusemeest. Valmis ehitati hoone alumine korrus. Ülemise korruse aknad müüriti kinni. Ei taastatud ka endist hoone esifassaadi puitpostidest portikust. Hoonele tehti sindlikatus.
Valgu mõis peale põletamist 1906. aastal
Peale vana Pilari surma päris mõisa tema noorem poeg Nikolai. Viimane rentis mõisa välja. 1919. aastal Eesti Vabariigi valitsus jagas mõisamaad talupidajatele. Parunile jäi maad 32 tiinu. Selle hulgas oli ka 8 ha suurune park. Vastloodud talu sai nimeks Hääli. Ka seda talu ei majandanud parun ise, ka see oli rendil. Ise ta töötas edasi Tallinnas, pere aga elas mõisas. Noorest Pilarist on rahva seas säilinud head mälestused. Ta oli abielus Tallinnast pärit arsti tütrega, kes olnud väga kena ja töökas naine ja pole ära põlanud ka maatööd. Oli suvel aidanud loogu võtta ja muid töid teha. Abikaasa istunud sageli põllutööliste juures ja vestelnud nendega. Neil oli kaks tütart ja kaks poega. Lapsed mänginud alati koos külalastega. Keelatud oli neil külast pakutud toitu vastu võtta, kuid lapsed olid sellest keelust üle astunud. Pilarid ise söönud söögitoas, teenjad aga köögis. Toit olnud aga sama. Koka palk olnud 15 marka kuus ja prii söök. Peale koka olnud veel lastepreili, kes õpetanud lapsi ja käinud nendega jalutamas. Toatüdruku ülesanne oli laua katmine ja tubade koristamine. Välitöödel käidud ühiselt.
1939. aastal müüs noor Pillard mõisahoone, seda ümbritseva väikese maa-alaga Velise valavalitsusele koolimajaks. Siitpeale kolis kogu pere linna. Maad olid aga edasi rendil. Noore Pillari ajal olid tal rentnikeks:
1916 – 1923 Johanson
1923 – 1929 Rosenthal
1929 – 1931 Rennenkampf
1931 – 1939 J. Vainu
1939. aastal ehitati aktsiaseltsi algatusel, kuhu kuulusid mitmed noore Pillardi tuttavad, endise mõisa linnaserehe müüridele selle aja kohta väga moodne sae-, jahu- ja villaveski. Vabrikul oli ümbruskonnas hea maine, kuid 1926. aasta jõulude ajal hävis vabrik kahjutules. Terveks jäi uus Lanz tüüpi võimas katel.
Eeltoodud mälestused on kirja pannud kauaaegne Valgu kooliõpetaja Heljo Tammesson ja Heli Aare. Jutustajateks on olnud August Luha, Ann Saaver, Jaan Vainu, Jüri Jeerik, Tõnis Halliste, Agneta Külaots, Mari Lauter ja teised.
Rahvamälestuste järgi on Valgu mõisas toimunud ka üks teomeeste vastuhakk mõisakorra vastu. Olgugi, et seadus teoorjuse kaotamise kohta oli olemas, ei rakendanud mõisnikud seda ja teotöö koos sügiseste öiste rehepeksmistega käis ka Valgus endistviisi edasi.
Tol ajal oli Valgu mõisas Rootsi talu saunas elanud keegi Jaan Totsi nimeline mees. Viimane oli kusagilt saanud kindlaid andmeid teoorjuse kaotamise kohta ja rääkinud sellest ka teistele teolistele.
Olles koos kõik sügiskünnil, otsustati mitte enam öösel reht peksma minna. Järgmisel hommikul läinud Jaan Tots teomeeste otsust välja ütlema ka opmanile. Teomeestel olnud plaan, et kui Jaaniga midagi peaks juhtuma, siis antakse opmanile kalipuud. Mida see otseselt tähendas? Ülesastumine tehti teatavaks hommikul valitseja maja ees, kuhu igal hommikul koguneti. Opman olnud muidugi sellisest ülesastumisest väga üllatunud. Midagi füüsilist siiski ette ei võetud. Opman öelnud, et parun on praegu Saksamaal ja et tema kirjutab parunile otsekohe teomeeste nõudmistest. Kui ta koju tuleb, eks siis näeb.
Rehi seisnud üleval tervelt kolm nädalat. siis tulnud parun koju ja käskinud meestele rehepeksu juurde viia viina ja õlut. Lõpuks olid siis rehed ära pekstud, aga kas öösel, pole teada. Otto von Uexküll, tolleaegne parun olla öelnud, et teomehele keppi anda ei tohi.
Kas teomeeste ülestõusust tingituna või millegist muust, pole teada, aga 1854. aastal alustati Valgu mõisa masinarehe ehitamist. Millal ta valmis sai, pole täpselt teada, kuid võib arvata, et ehitamine kulges kiiresti, sest ehitamise aastaarvu tähistav kivi asetseb hoone seinas poolel kõrgusel. Teada on veel niipalju, et see suur ja võimas peksumasin oli kohale toodud juba enne maja valmimist ja seisnud niikaua väljas puldani all. Katel oli toodud ehitamise ajal. Toonud selle Valgusse Tallinna voorimees Vangner. Katla ette olnud rakendatud kuus musta täkku. Kure ja Mihkli talude lapsed olnud sel päeval Kangru karjamaal lambakarjas ja märganud korraga, et Sõmera poolt tuleb suur must “koletis” (Kangru oja ja selle kallastel asunud karjamaa on Valgu mõisast kilomeeter ida suunal Märjamaa-Valgu maantee ääres. Sõmera talu on sellest paigast veel mõnisada meetrit Märjamaa pool ja asub vahetult maantee ääres). Lapsed jooksnud suure hirmuga maanteed läbiva Kangru oja truubi alla, unustades, et “koletis” tuleb ju sillast üle. Ja tuligi suure mürtsuga, nii et muda varisenud lastele kaela.
Valgu piirkonnas oli see ainuke müür- või statsionaarne katel. Mujal olid iseliikuvad lokomobiilid, mis liikusid küünist küüni. Valgu mõisas veeti aga vili ulualla mitmesse küüni ja rehepeksmine käis talve läbi, kus siis vili veeti peksu ajal masinarehte. Korraga oldud pekstud vaid niipalju kui suudeti ära kuivatada. Tolle aja kohta küllaltki moodne tehnika lõpetas sajandeid kestnud raske öise rehepeksmise.
Valgu piirkonna muinaspaiku ja legende
Velise valla Vanamõisa küla Rääsma talust edela poole ja suurele maanteele minevast teest loodes on põllus madal koht. Enne käidud seal mitmesuguseid, peaasjalikult nahahaigusi, nagu maa-alused, sügelised ja muud kärnad, arstimas. Sinna toodud ka ande.
Loode pool on mägi, mille pind ja põhi olla ümbruses ainuke soodne koht tammemetsale. Arvatakse, et seal enne Hiietammik olla kasvanud. Kindlaid traditsioone pole. Paika tunti Iieaugu nime all.
Kabel olnud Veski küla Vanakubja talu maal. Kaevamisel olla sealt õige palju luid leitud. (sama mainib ka J.Jung oma raamatus “Muinasaja teadus eestlaste maal III”. Ära on vahetatud vaid naabertalude nimed. Raamatus on mainitud, et paik asub Oti talu maal. Luid on sealt tõesti välja tulnud. Kuuekümnendate algul leiti sealt ka üks kaelaehe, mis on hoiul Eesti Rahva Muuseumis. J. Jung nimetab paika katkukalmeks.)
Kabelikoht olla Valgu Tõnise talu juures. Lähemalt ei ole teada, kummal pool jõge ta asunud.
Tõnise talu kohal teispool jõge asub rahvapärimuste järgi kalmekoht, mida rahvas nimetab talu järgi Madise kalmeks.
Altkõrtsu mägi asub Valgu mõisast umbes kilomeetri kaugusel edela poole, maantee ja jõe vahel. Mõisa teenrid käisid seal jaanituld tegemas. Sääl olnud ka siguvaid konte, mis otsast vahtu välja ajanud.
Varandust olla Velise valla Vanamõisa küla Indreku talu karjamaal, endise Vanamõisa tiigi kaldal. Kui kaksikute mustade härgadega seda kohta künda, siis saab selle varanduse kätte. Korra katsunud keegi kahe musta kukega õnne. Teinud neile ka väikesed adrad järele kuid pole midagi otsa hakanud.
Valgu pargi saamise loost teatakse järgmist:
Vanasti olnud Valgus kuri Pillari nimeline mõisnik. Esimesel nelipühal tahtnud ta oma tütre pulmi pidada. Mõni päev enne pulmi kutsunud ta kärneri oma juurde ja andnud valju käsu, et pulmadeks olgu mõisa ümber park.
Kärner jäänud hätta. Mõisnikule vastu rääkida ei tohi, kuid nii kiiresti parki rajada ei olnud ka võimalik. Kaevanud oma häda ja muret siis teistele mõisa teenjatele. Toapoisil olnud nõiapiibel ja selle abil kutsunud ta päkapikud välja. Need teinud pargi ümber müüri, korrastanud teed ja park olnudki õigeks ajaks valmis. Aga nüüd järgnenud uus häda, ei saa enam vaimudest lahti. Toapoiss andnud nõu, et neile tuleb anda nisugust tööd, millega nad toime ei tule. kärner saatnud nad siis lähedalasuvasse Vanakubja liivaauku liivast köit keerutama. Vaimud kadunudki ära.
Liivasoo hallkivi
1923. aastal käisid Tartust studendid (üliõpilased) teda mõõtmas. Maja ehitati kivi juurde 1932. aastal , varem kuivatati kivi peal vilja.
Marie Laanemets
Liivasoo hallkivist käinud varem tee mööda. Selle kivi kohta pidi mingisugune keeld või vanne olema, et seda ei saavat lõhkuda. Puuri auk olla küll kusagil sees.
Jaan Vainu
Kivi all olevat vanarahva teadmiste järgi rahaauk olnud. Kellegile olla siis unes näidatud, kui aga ei leitud, näinud mees öösi jälle unes, et mitte suure, vaid lähedal asuva väiksema kivi all. Väiksemaid kive on aga ümbruskonnas mitmeid. Kivi äärte all on kunagi ka tõesti kaevatud.
Tõnis Naastre vanaisa