Nurtu kool

Nurtu kunagise Oese küla elanikud aeti 1800. aastate algul küla ääremaadele ja ümberkaudsetesse naaberküladesse, sest Vana-Vigala parunil, kes oli ka Nurtu maade omanikuks, oli tekkinud mõte elumehest pojale siia Nurtu maadele mõis rajada.

Ehitati uhke mõisahoone ja vajalikud kõrvalhooned. Osa neist hoonetest on veel olemas, nagu valitseja maja, magasiait, kelder jt. Mõis sai nimeks Uus-Nurme (Neu-Nurms) ja oli piirkonnas üks nooremaid. Parun B. Üexküll oli mõelnud, et kui ta lodevate elukommetega poeg saab omaette mõisaomanikuks, et siis majapidamise mured toovad pojale aru pähe ja see parandab oma eluviisi ja kombeid. Aga lootus oli asjata. Laiskus ja ükskõiksus ei lahkunud sellest noorest aadlivõsust. Mõisapidamisest midagi välja ei tulnud. Teatakse, et juba 1830. aastate paiku olnud häärber tühi ja mõisa maad rendil.

Neil aastatel asutati üha rohkem ja rohkem küla- ja vallakoole. Kooli asutamise mõte sai teoks ka Nurtus. Vanades kiriku dokumentides on sageli mainitud, et selle ja selle kooli asutas see ja see mõisaproua või paruni lesk. Seda fakti mainitakse ka Nurtu kooli asutamise juures, kus on mainitud, et Nurtu kooli asutas Vana-Vigala mõisaproua. Kuis need lood tegelikult olid, on raske nii pika aja taha kindlaks teha. Tekib kuri kahtlus, kas pole siin tahetud näidata mõisaprouade igati abivalmis suhtumist maarahva elu parandamiseks. Mine tea.

Nurtu kohta on kohaliku rahva seas säilinud mälestused, mis kinnitavad, et siin aitasid kooli asutamise mõtet tolleaegse Vigala kirikuõpetaja Carl Eduard Harteni juures kinnistada, kus mõned erksamad Nurtu taluperemehed, kes olid kirikuõpetaja lugupidamise võitnud ja osalesid koguduse elus. C. Ed. Harteni kaudu kandus mõte edasi ka mõisaomanikuni ja nagu dokumendid näitavad, ongi koolitööga 1842. aastal Nurtus algust tehtud. 1842. aasta sügisel on külakubjas käinud külad, mis kuulusid valla piirkonda, pere perelt läbi ja teinud teatavaks, et lastel 9-13 aasta vanuses tuleb kooli minna. Palju lapsi esimesel sügisel Nurtus koolipinki istus, pole teada.

Oma tööd alustas kool parun B. Uexkülli nõusolekul juba aastaid tühjalt seisnud mõisahäärberis. Võib vist päris kindlalt öelda, et see oli kui mitte ainus, vaid üks vähestest juhustest Eestimaa koolide ajaloos, kus talupoegade lastel koolide algaastail õnnestus nii uhkes majas õppida. Mälestused sellest toredast majast on mõningased veel säilinud. Maja on olnud puust, arvukate akendega. Ustel ees vasksed käepidemed. Ei mäletata seda, kas laste käes olid kogu maja arvukad toad või osa. On siiski väheusutav, et kogu maja oli vaja kolme-neljakümnele õpilasele. Selles “uhkes” koolimajas said Nurtu lapsed koolis käia ligi 20 aastat.

Kuna Vana-Vigala parunil enam mingeid väljavaateid Uue-Nurme mõisa majandamiseks enam ammugi polnud, siis pakkus parun lõpuks jõude seisvat häärberit Nurtu vallale müüa. Vallal aga puudus sellise uhke maja ostmiseks raha ja ta pidi uhkest ettepanekust ära ütlema. Pealegi leiti, et kooli jaoks polnud sellist suurt hoonet vaja, kuna lapsi oli vähe. Koolile tuli leida uus elupaik. Otsustati ehitada uus maja. Selleks eraldati mõisast Kohtru küla tee ääres tükk maad ja 1860. aastal ehitati uus koolimaja. Kool kolis samal aastal mõisast ära. Peagi leidis parun häärberile ostja. Uus peremees Nurtus elada ei kavatsenud. Lammutas maja ja vedas ära. Maja asemel kasvas umbrohi ja vaarikad aastakümned ja alles kümmekond aastat tagasi likvideeriti maaparanduse käigus selle Velise valla viimase mõisa härrastemaja asukoht lõplikult.

Nurtu kooli õpilased 1917. a Vasakul seisab Madis Oviir

Uus koolimaja on olnud väiksem. Mälestuste järgi vast 14 kuni 15 meetrit pikk ja neli meetrit lai. Koolimaja ümber ehitati pikkamisi ka teisi kõrvalhooneid nagu laut, ait ja muud kuna kooliõpetaja pidi tol ajal ka põllumees olema. Kuna rahapalk oli väikene. Koolimaja kandis kohaliku rahva suus “vana Kamariku koolimaja”. Seepärast et siin töötas õpetajana väga pikka aega Peeter Kamarik. Kui ta ükskord kooliõpetaja ameti maha pani, ostis ta kooli maad ära ja hakkas talu pidama. Talu nimeks jäigi Koolirehe (ka Kooli).

Selles niinimetatud Kamariku koolimajas on Nurtu kool töötanud 1887. aastani. Maja ennast enam ei ole, on ainult sirelipõõsad Kooli talu õuel maantee ääres, millised seda koolimaja asukohta meenutavad. Ajapikku oli õpilaste arv suurenenud ja koolimaja kitsaks jäänud. Vallal tuli jälle osta koolile uut eluaset. Nüüd osteti Silla talu maadest kolm tiinu maad ja ehitati jällegi uus maja. see oli eelmisest märksa suurem. Mälestuste järgi oli maja pikkus umbes 20 meetrit ja laius 10 meetrit. Selles hoones, mida kohapeal juuresoleva talu järgi kutsuti sageli ka Silla koolimajaks, oli kool päris pikka aega, 42 aastat.

Nurtu vana “Silla” koolimaja

Jällegi leiti, et maja on vanaks ja väikeseks jäänud ja on vaja uut. 1928. aastal alustaski Velise vallavalitsus Nurtusse uue koolimaja ehitamist. Uue maja ehituse pärast oli enne volikogus küllalt pikki vaidlusi selle üle, kas Nurtusse on ikka veel uut maja vaja, ja kui, kas siis nii suurt ja uhket, nagu vallaisade poolt oli kavatsetud ja kavandatud. Vaidlused olid ägedad seepärast, et aastaid käisid vaidlused Valgu uue koolihoone pärast, kus maja oli pea sama suur kui Nurtus, kuid lapsi kaks-kolm korda rohkem. Vanad olid majad ka Velisel, mis samuti olid ka ajapikku kitsaks jäänud.

Kuna aga pikemat aega oli Velise valla niinimetatud peavallavanema või nagu rahvasuus nimetati, peatalitaja, toolil Nurtust pärit Jüri Kamarik, omaaegse Nurtu vallakooli õpetaja Peeter Kamariku poeg, suutis ta siiski vallavolikogus ja ka Maakoolivalitsuses asja niikaugele ajada ja olukorda põhjendada, et ehituseks krediiti eraldati ja 1929. aasta sügisel kolis Nurtu kool jälle uude ja suurde majja. Maja ehitati senise vana Silla koolimaja kõrvale. Vana koolihoone hiljem lammutati.

Vana koolimaja trepil M. Heinmaa ja L. Oviir

Et maja Nurtu lastepere jaoks tõesti suur oli ja et sellise maja ehitamist taotleti rohkem Nurtu auks ja uhkuseks, sest laste arvu suurenemist polnud ette näha, pigem see vähenes, kinnitab üks 1932. aastal “Lääne Elus” ilmunud artikkel. Kirjutis kannab pealkirja: “Velise valla sallimatud vallaisad.” Olukorda analüüsides selgus, et loo on ajalehele kirjutanud üks kohalik aktiivne sportlane ja seltskonnategelane. Ta tunneb muret kogu Läänemaa alles lapsekingades oleva spordielu pärast ja pahandab oma Velise vallaisade üle, seepärast, et nad on keelanud Nurtu noortel talvel koolimajasse koguneda, kus noored oleks pühapäevadel ja pikkadel talveõhtutel aega veeta ja sporti harrastada (lauatennist mängida jne). Kirjutises on sõna-sõnalt kirjas: “...Teatavasti ehitati Nurtusse mõni aasta tagas suur koolimaja, mille alumisest korrast jätkub neljale klassile (kogusummas 27 õpilast) kooliõpetaja ja kooliteenija eluruumideks kuna suur ülemine korrus täiesti tühi ja oma suurte ruumidega külm ja kasutamata seisab...”

Vallaisad tõid oma keeldumise põhjuseks, et noored oma koolimaja käimisega rikuvad maja põrandad ära. Uues ja suures majas töötas Nurtu kool kuni 1964. aasta kevadeni, mil kool õpilaste vähesuse pärast likvideeritakse. Maja kuulub praegu Valgu sovhoosile ja on kasutusel tööliste eluruumina.

1. Nurtu vallakool asus oma esimesed 20 aastat Uue-Nurme mõisa häärberis. Maja on ammugi lammutatud ja praegu ei ole ka seda kohta leida.
2. “Kamariku” koolimajas töötas kool 1887 aastani. Ka seda maja pole enam olemas. On aga Kooli talu hooned ja siin maantee ääres asuski koolihoone.
3. Silla koolimajas asus Nurtu kooli kuni 1929. aasta sügiseni.
4. 1928. aastal algasid Silla koolimaja õuel uue koolimaja ehitustööd ja 1929. aasta sügisel kolis Nurtu kool oma eluea jooksul juba neljandasse majja. Maja on praegu alles ja seal elavad Valgu sovhoosi töölised.

"Kamariku" koolimaja põhiplaan

"Silla" koolimaja põhiplaan

(Joonistel ära toodud kahe varasema Nurtu koolimaja põhiplaanid on joonistatud mälu järgi, mispärast mastaabid ei vasta täpselt tegelikkusele ega pole ka ruumide mõõdud peale kantud.)

Õppe- ja kasvatustööst Nurtu algkoolis

Nurtu kool on suurema osa oma elueast pidanud läbi ajama ühe õpetajaga ja töötama ühe klassikomplektiga, kui maha arvutada need mõned aastad (1925-1931) ja muidugi aastad alates 1944. aga mis on omaette peatükk. Lapsi on koolis läbi aegade olnud 30-50 piires, nagu nähtub üksikutest kooliaruannetest ja mida kinnitavad ka hilisemad õpetajate mälestused.

Nagu õpetaja L. Voore meenutab, oli siis koolis rohkem, kui Velise valla piiridesse kuulus ka Rogenese küla. Kahekümnendate aastate algul liideti see küla kaelase valla külge ja laste arv koolis vähenes umbes kümne võrra. Muidugi ei olnud sellises olukorras õpetajal kerge töötada, kui ühes komplektis oli neli klassi. Endastmõistetav oli ka see, et raskem oli ka lastel ainet omandada.

1929. a sügisel koliti uude koolimajja

Kõigest hoolimata suudeti Nurtu koolis lastele vajalik algharidus kaasa anda. Haridusteed jätkati 6-kl algkoolis. Sealt läksid paljud edasi keskharidust nõudma ja mitmetel õnnestus lõpetada ülikool. Üldse elas ja kasvad piirkonnas edumeelne, püüdlik ja töökas rahvas.

Vaatamata sellele, et lapsed olid siin kaks kuni kolm aastat nooremad, kui 6-kl algkoolis, suudeti siingi leida nende eale vastavat tegevust ka väljaspool õppetunde. Õpilased hoidsid korras küllatki suure koolimaja territooriumi. Liisa Voore meenutab: “...koolitööst rääkides, peab ütlema, et rahvas oli väga aktiivne kooli aitama ja abistama. Tegime pidusid. Neid oli igal aastal kaks. Üks jõulu ajal ja teine kevadel. Igal aastal oli ekskursioon. Seisab meeles üks moment 1929. aastast. Käisin siis lastega Haapsalus. Muidugi vaatasime loodust ja vaatasime teisi vaatamisväärtusi. Sõitsime veomasinaga. Neidki olid alles üksikuid. Päärdu mees H. Ots oli oma autoga meid sõitmas. Istusime auto veokastis, polnud seal kõrgendusi ega midagi. Kui Nurtust välja sõitsime, ütles mulle vana Tõnise Mihkel, nii me kutsusime Tõnise talu peremeest Mihkel Kaldet: “Kuidas sa julged nii kalli koormaga nii kaugele minna?” Ta oma poeg oli ka sõitjate hulgas. Nüüd mõtlen tagantjärgi, et see oli ikka tõesti julge tegu, kui võrrelda, kuidas nüüd viiskümmend aastat hiljem lastega sõidetakse. Ainult bussidega.”Tolleaegsed õpilased, nüüd juba pensioniealised, mäletavad neid sõite veel tänapäevani ja on tänulikud, et Voore Liisa – nii nad oma õpetajat kutsuvad – neile “laia” ilma näitas.

Laste tants 1924. a, keskel Liisa Oviir

Nurtu koolimajad, nii nagu kõik teisedki Velise valla koolimajad, olid kohaks kus ümbruskonna noored koos käisid, kas siis laulmas või pilli mängimas, tantsimas. Nurtus ulatub see juba eelmise sajandi lõppu, kui õpetajaks tuli M. Oviir. Siitpeale algasid koolimaja laulu- ja pasunakoori harjutused, mis toimusid igal pühapäeval, vahel ka nädala sees. Need kestsid aastakümneid. Nii olid koolimajad kohaliku kultuurielu keskusteks.

Mälestusi Nurtu kooli õpetajatest

Andmed Nurtu kooli õpetajate on niisama vähesed kui Päärdu koolis, kuna dokumendid on paljud hävinenud. Kaduma on läinud kauaaegse Nurtu õpetaja Liisa Voore koostatud ja peetud kooli kroonikaraamat 1842-1949 aastate kohta mis võibolla oleks asjasse lähemaid üksikasju lisanud. Kõigile otsimistele vaatamata pole õnnestunud raamatut senini leida.

Teatavasti oli Nurtu valla kooli esimeseks õpetajaks C. Ed. Harten välja valinud Vigala mehe, Berend Kens’i, kes olevat omad teadmised omandanud Vigala köstrikoolis. Olevat olnud selle aja kohta tubli koolmeister, kuid Nurtus olnud lühikest aega. 1844. aastal on õpetajaks tulnud Jaan Pääsuke. Kaua ta siin töötas, pole teada.

Nurtu kooli IV klass 1927. a kevadel. Õpetajad L. Oviir ja Al. Emmo

Küllap meenutatakse veel Madis Leisbergi. Mälestused kõigi nende kohta puuduvad. Edasi on teada, et 1857. aasta sügisel tuli Nurtusse õpetajaks Hans Immar. Ta on õppinud Jädivere seminaris, mille 1857. aasta kevadel ja nähtavasti siis sügisel Nurtusse tulnud. H. Immari kohta räägitakse, tema armuvahekorrast ühe taluteenijaga, kellega tal on laps olnud ja H. Immar on C. Ed. Harteni poolt ametist vallandatud.

Kindlasti on ka teada see, et 1859. aastal tuli Nurtu kooli uueks õpetajaks Peeter Kamarik. Sama aasta kevadel on ta lõpetanud Jädivere seminari. Pärit oli ta Päärdu mõisast, kus ta vanemad olid mõisateenijateks. Nurtus pidas P. Kamarik kooliõpetaja ametit ühtejärge 29 aastat kuni 1888. aastani. Siis nagu varem mainitud, ostis Kooli talu ja hakkas põllumeheks.

Nurtu kooli õpilased 1928. a kevadel

Tema tööd jätkama tuli nüüd Nurtust pärit, Kuuda seminaris õppinud Madis Oviir. Seminari lõpetas ta 1886. aastal. Oli kaks aastat õpetajaks Suigu algkoolis ja tuli siis kooliõpetajaks oma kodukohta. Ka M. Oviir töötas koolipõllul pikka aega. Oli Nurtus õpetajaks 1925. aastani, seega 37 aastat. Siin ka ta oma koolitöö lõpetas ja läks pensionile. Kui eelmiste õpetajate lähemaks iseloomustamiseks pole rahva hulgas mälestusi säilinud, peale P. Kamariku, keda mäletatakse, kui üht tõsist koolipapat, kes peale kooli ja palvetundide muuga ei tegelenud, siis muutus Nurtu elu peale M. Oviiri tulekut väga palju. Kuna Kuuda seminari õpilastelt nõuti head lauluoskust, milliseid eeldusi prooviti juba õpilaste seminari minekul, anti seminaris selle aja kohta ka laulu ja muusika õpetamiseks vajalikud teadmised.

Emadepäevast osavõtjad 1936. a Nurtu koolis

Peale koolitööd hakkas M. Oviir otsemaid organiseerima kohalike noorte isetegevust. Juba kahe aasta pärast alustas tegevust Nurtu meeskoor. 1890. aastal alustas proovidega segakoor ja 1892. aastal Nurtu pasunakoor, üks esimesi Vigala kihelkonnas ja ka kaugemal piirkonnas. Juba 1896. aastal esines pasunakoor edukalt juba Haapsalus Läänemaa esimesel laulupäeval. Kõigi nende kooride ellukutsujaks ja juhiks oli noor M. Oviir. 1905. ja 1917. aastal võttis osa revolutsioonilisest liikumisest. Pasunate mürtsudes mindi 1905. aastal Velise kihelkonnakooli majja rahvakoosolekule. Nurtu mehed läksid selle 8 km alati jalgsi, marsihelide saatel. 1917. aasta tegevuse pärast istus ta vangilaagris. Vabanedes oli ta jälle Nurtus, kus õpetas lapsi ja juhatas koore. Ka siis kui vanaduse pärast oli sunnitud taktikepi ulatama noorematele, oli M. Oviir Nurtu seltsielu moraalseks toeks surmani. Tema õpilased räägivad vanast Madisest lugupidamisega. Oli range ja nõudlik, mõned meenutavad, et oli liiga kuri, kuid samas ütlevad, et seda oli ka meile vaja. Madis Oviir suri 22. novembril 1944. aastal ja on maetud Vigala kalmistule.

Nurtu kooli õpilased 1944. a kevadel. Keskel õpetaja Ed. Urvaste

1925. aasta kevadel, kui M. Oviir pensionile jäi, tuli Nurtusse õpetajaks noor, vast Läänemaa õpetajate seminari lõpetanud noormees Aleksander Emmo. Ta oli pärit Velise vallast Päärdust. Oma esimesed õppimised õppis Velise koolis. Nurtus oli ta kaks aastat ja läks siis ülikooli. Oli hiljem õpetajaks Tallinna keskkoolides ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Al. Emmo Nurtus oleku ajal hakkas kehtima neljaklassiline koolikohustus ja 1926. aastal tuli Nurtusse teiseks õpetajaks noor, samuti Läänemaa õpetajate seminari lõpetaja Liisa Oviir. Peale koolitöö sai temast paljuski oma vanaonu M. Oviiri töö jätkaja. Kui M. Oviiri sundis vanadus koori juhatamisest loobuma, siis jätkas seda Liisa Oviir. Ta osales aktiivselt Nurtu perenaiste seltsis ja mujal. Ka tema töötas siin pikka aega, 23 aastat ja viidi 1949. aastal Piirsalu algkooli juhatajaks. Seega tuleb üht pikka perioodi aastast 1888-1949, seega tervelt 60 aastat, täie õigusega Nurtu koolielus, pidada Oviiride ajastuks. See aeg aga on Nurtu rahva elus ja ajaloos olnud küllalt elamuste- ja teguderohke.

Peale Al. Emmo lahkumist 1928. aastal tuli uueks algkooli juhatajaks Elviine Heinamaa. Ta oli ülikooliharidusega matemaatikaõpetaja. Töötas Nurtus kolm aastat. Siit edasi kuni 1940. aastani töötab Liisa Oviir üksinda. Ta on vahepeal abiellunud ja saanud uueks perekonnanimeks Voore. Kui hakkas kehtima 6-klassiline koolikohustus, avatakse ka Nurtus viies klass ja esimesse klassi võetakse õpilasi üle aasta, see periood ei kesta aga kaua ja Nurtu kool jääb ikkagi neljaklassiliseks kooliks.

Nurtu kooli 1931. a lõpetajad

1944. aastal tuleb teiseks õpetajaks Evald Urvast (end. Burmeister), kes on ka Nurtu mehi. Õppis Velise 6-kl algkoolis ja Jäneda põllutöö keskkoolis. On praegu Haimre 8-kl kooli direktor.

Kui Liisa Voorelt küsisin: “Mida kokkuvõttes ütleksite nende pikkade aastate kohta, mis te olite Nurtu algkooli õpetajaks-juhatajaks?” Siis oli vastus: “Ma olen õnnelik, et sain siin töötada 23 aastat, siin Lõuna-Läänemaa inimeste hulgas. Siin olid mu elu ilusamad aastad. Nüüd olen siit ära olnud juba 26 aastat (meie jutuajamine oli 1975. aastal), aga ma usun, et kui ma siia ka südaööl tulen ja ükskõik kelle uksele koputan, et keegi mind ukse taha ei jätaks.”

Nurtu meeskoor 1922. aastal. Paremal seisab koorijuht Madis Oviir