Velise vallakool

Velise valla vanima ja suurima kooli, s.o. Velise kihelkonnakooli ja hilisema 6-kl algkooli eelkäija, Velise vallakooli, asutamise ajaks on peetud 1839. aastat. Seda on kinnitanud hilisema kauaaegse Velise kooliõpetaja Gustav Garelli andmed oma vanaisalt, kes oli Velise vallakooli esimesi õpilasi ja käis siin koolis 1839-1843. Kirjalikke andmeid ja materjale on arhiividesse jõudnud napilt, kuna kõik need dokumendid, mis valla ja koolide kohta olid 1905. aastal vallamajas ja kaugemale saatmata, põletati.

Siiski ühel hilisemal kooliloenduse lehel, mis on säilinud 1863. aastast on Velise kooli asutamise aastana mainitud 1835. aastat ja esimese õpetajana Jaan Eisenit. Samas aga on Jädivere seminari materjalides andmeid selle kohta, et Jaan Eisen on õppinud seminari esimesel kursusel ja lõpetanud selle 1847. aastal. Veel on Velise vallakooli asutamise kohta kolmas daatum, 1842. Siin on tegu ilmselt aastate ära vahetamisega kuna 1842. aastal ehitati vallakooli hoone ja hilisemates aruannetes on paljude koolide õpetajad teadmatusest pannud maja ehitamise aasta kooli asutamise aastaks. Tegelikult töötasid aga koolid sageli mitu aastat varem ja nii oli see ka Velisel.

Kõige tõepärasemaks tuleb siiski pidada 1839. aastat, mil Velise kooli on asutanud Velise mõisaproua Wolsky. Kool on esimesed aastad asunud mõisamaja kõrvalruumis ja on andmeid, et mõisa pesuköögis. Esimesel aastal on kooli võetud vaid mõisatööliste lapsi, järgmisel aastal aga juba talupoegade lapsi. Kuna laste arv suurenes, siis suurenes ka loomulikult laste kisa ja mängutrall. See aga pole mõisaprouale meeldinud. Parun kinkinud vallale 3 km mõisast ida suunas Päärdu-Velise-Valgu maantee äärde maatüki ja lasknud sinna ka maja ehitada ja 1842. aastal kolis kool mõisast uude majasse. Tollel mälestusel lastekisa suurenemisega mõisaõuel ja uue koolimaja ehitamisega on seos olemas, kuna Velise mõisa pesuköök asus mõisa häärberile tõesti väga lähedal, üle kunagise linnuse vallikraavi ja mõnekümne meetri kaugusel oligi mõisaõu.

Velise vallakool töötas selles majas kuni 1919. aastani, mil ühendati Velise kihelkonnakooliga ja alustati tollal tööd Velise kõrgema rahvakoolina. Peale koolide ühendamist töötas majas kaks Velise rahvakooli ja hiljem 6-kl. algkooli kaks esimest klassi. Maja teises otsas oli ühe õpetaja korter. Peale Teist Maailmasõda asus majas Velise külanõukogu ja peale liitmist Märjamaa külanõukoguga 1976. aastal kuulub maja Valgu sovhoosile.

Maja välisilme on aastakümnete jooksul remontide tagajärjel mõnevõrra muutunud. Alles on aga kõik esialgne uste ja akende paigutus ja suurus, samuti ruumide jaotus. Muidugi on ruumid seestpoolt remonditud tänapäevaseks.

Kuidas koolimaja algselt välja nägi, sellest kirjutab vanameister Ants Laikmaa (Laipmann) oma mälestustes 1934. aastal, kui tähistati Velise kihelkonnakooli asutamise 50. aastapäeva. A. Laikmaa alustaski oma kooliteed 1875. aastal siit Velise vallakoolist koos oma õe Maie ja vend Bernardiga. Õpetajaks oli siin sel ajal A. Laikmaa emapoolne sugulane Ed. Aavik. A. Laikmaa meenutab: “... Velise koolihoone oli lihtne palkehitus õlgkatusega. Majal oli kaks poolt: üks kooliõpetaja ja teine “koolituba” väikese “sahvriga”, kus päeval seisid laste magamiskotid maas ja leivakotid-lähkrid laudel (riiulitel).
Koolituba oli lihtne nagu moonakagi tuba: tahumata, krohvimata ja suure kerisahjuga. Põrandat ei mäleta, oli see laud- või lihtsalt kruusapõrand. Mööbliks oli paar-kolm harkjalul lauda, pingid ääres, kus lapsed vastamisi istudes õppisid, lugesid, kirjutasid, siin ka sõid ja öiti magasid. Koolimööbliks võiks ju veel nimetada suurt seinatahvlit ja kellegi külameistri tehtud orelit...”

Siiski peeti Velise koolihoonet tol ajal teistlaadseks kui mujal Läänemaal, kus nad kõik olid tavalised rehielamud. A. Laikmaa mälestuste järgi pidi koolimaja “koolitoa” poolne ots olema üks suur ruum, mida ta võis ka olla. Millal aga eraldati siis klassiruumist magamistoad, pole teada. Igatahes mäletab Mai Riise, kes on praegu 97 aastat vana ja hea tervise juures, et kui tema koolis käis aastatel 1888-1890 on need magamistoad ja sahver nii nagu nad on säilinud tänaseni (vt skeemi). Koolimaja juures tuleks vast meenutada seda, et maja maantee poolset välja käiku on läbi aegade kasutanud ainult õpetajad. Lapsed käisid sisse ja välja kogu aeg maja tagumise eeskoja ja ukse kaudu. Maja ja maantee vahel oli kaunis õuna- ja marjaaed, milline aga 1939. ja 1940. karmil talvel hävis.

Õppe- ja kasvatustöö Velise vallakoolis

Elu Velise vallakoolis ei erinenud esimestel aastatel millegagi teistest tolleaegsetest koolidest, nagu seda võib järeldada tuhmunud mälestustest. Siinjuures peab jällegi meenutama kooli esimese õpilase, Gustav Karelli vanaisa mälestusi kooli algusaastatest: "Õppimine olevat toimunud pirrutule valgel. Päeval on käidud sageli õpetajale teibaid ja tarbepuid raiumas ja hagu tegemas. Olid ju siis poisid koolis hoopis vanemad.
Lugemise ja usuõpetuse kõrval on õpetatud ka õige- ja ilukirja, mis oli vallakooli kohta küllalt haruldane, ja aritmeetikat. Kuna tol ajal ei tuntud veel aritmeetilisi eestikeelseid oskussõnu, vaid olid Addition, Subtraktion, Multiplekadion ja Division."

Vallakooli õpetaja Tõnis Ervin kirjutab kooli aruandes 1863 aastal: “... Koolis on 32 poissi ja 7 tüdrukut, arvan, et 20 kooliealist ei käi koolis. Õpetus käib esmaspäevast laupäevani. Laisad tulevad kooli nädala sees. Koolis õpetatakse: lugema, laulma, piibliluggud Vanast ja Uuest Testamendist ja Geukraviat. Õpilaste vanus 10-14 aastat.”

Hilisemast perioodist meenutab Velise vallakooli elu Ants Laikmaa (Laipmann):
“... Kooli tuldi esmaspäeva hommikul vara ja lahkuti laupäeva lõunal (ainult neljapäeva õhtuti, mida peeti tol ajal veel pühaks, võis ka koju minna). Kaasa toodi nädala moon, mis tavaliselt koosnes leivast, karbist silgust, võist, lihast (kellel seda oli) ja lähkritäiest piimast või taarist. See oli kogu nädala menüü, hommikuks, lõunaks ja õhtuks...”

Olukord polnud koolis palju muutunud ka 1890. aastaks, kui koolis käis Mai Riise. Oma kooliajast ta meenutab: “Hommikul tuli vara tõusta. Lastel tuli koristada koolituba ja kütta ahju. Õppimine algas igal hommikul palvega, samuti oli palve enne magamaminemist. Õpetati lugemist, piiblilugu, katekismust ja kirikulaulu. Ka kirjutamist ja rehkendust."

Mälestusi Velise vallakooli õpetajatest

Jüri Laipmann
Oli esimeseks õpetajaks Velise vallakoolis. Pärit oli ta Vigalast, tuntud Laipmannide sugulane. Mälestusi temast on säilinud vähe. Pole teada ka seda, millal J. Laipmann Veliselt lahkus. On mõningaid mälestusi, et järgmine õpetaja tulnud 1842. aastal, kui kool kolis uude majja. Ametlikud andmed aga selle kohta puuduvad.

Jüri Herrmann (Ermann)
Tuli õpetajaks J. Laipmanni järel ja teatakse, et ta oli siin pikemat aega. T. Ervini mälestuste järgi lahkus ta 1861. aasta aprillis, seega oli ta Velisel 18-19 a. Olevat olnud rahva hulgas lugupeetud meer ja tema Velisel oleku ajal on tõusnud ka rahva lugupidamine kooli vastu. On mainitud ka, et sellest ajast kui kool kolis uude majja hakanud tõusma ka kooli haridustase.

Tõnis Ervin
Tuli õpetajaks 1861. aasta aprillis. Tema elust ja tegevusest on säilinud üks tema kirjapanek: “Olen sündinud Velise valla Vigala kihelkonnas. Käisin Velise vallakoolis ja tegin vanemate talus põllutööd. 17-aastaselt olin Vigala leeris ja 18-aastaselt astusin Kuuda seminari, kus õppimine ja raamatud priid olid. Aprillis 1861. aastal hakkasin koolmeistriks selles koolis, kus ma lapsepõlves koolis käisin ja selle sama õperaja J. Ermanni asemele, kes mind oli õpetanud. 9 aastat olin koduvalla koolmeister ja vallakirjutaja. Esimesed aastad olivad head ja rahulikud. pärast tulivad ikalduse aastad. Rahvale laenati kroonu raha, aga kui seda hakati tagasi nõudma, oli rahvas pahane ametimeeste peale, kelle hulka ka vallakirjutaja kuulus. Kooliamet läks küll hästi, aga ma võtsin enese ametist lahti. Paari aasta pärast sain Saku koolmeistriks ja vallakirjutajaks. Seal teeninsin 8 aastat. Saku mõisahärra Bagzuhufondi ja valla vahekord oli hea. Mõis maksis osa koolmeistri palka ja tegi koolile palju head. Põdesin juba rinnahaigust ja lahkusin seepärast ametist 23. aprillil 1881. aastal. Tegin Põlli metsas tööd ja kauplesin metsaga (puudega). Kohila vallas võtsin “Nõela” talu ostu peale, kus mind kolm aastat järjest vallakohtu esimeheks valiti. Tänavu sain 75 aastat vanaks aga olen ikka alles poissmees.” 30. III 1915. a

Martin Leo
Tuli Velise vallakooli õpetajaks T. Ervini järel 1870. aastal. Õpetaja kutse omandas Kuuda seminaris, kus õppis 1867-1870. aastal. Oma elust on kirja pannud järgmist: “Sündisin 1. novembril 1844. aastal. Nelja aastaselt jäin isata. 23. aprillil 1870 algas teenistus Velise vallas (palk 40 rubla ja paar tsetveri magasiaidast prügist vilja). Siin olin kaks aastat. Siis sain koha Raikkülasse. Palk ligi 200 rubla aastas. Seal olin 15 aastat. Siis lasksin end salvida ja tulin Velise kihelkonnakooli õpetajaks. Siin olin 17 aastat. Palk 200 rubla. Koolipõllul kokku 34 aastat.”
Siinjuures peab Martin Leo juures peatuma tema abikaasa õetütre, 87- aastase Kristiine Orutamme, meenutustel. Ta elab Velisel ja jutustab: “Martin Leo oli minu tädimees. Oli tükk aega Raikkülas kooliõpetajaks, läks aga vene usku ja lasti seepärast sealt lahti. Tuli siis Velisele õpetajaks. Mardi isa oli Haimre mõisas rehepapiks. Tema juurest leitud rehepeksu ajal üks vakk kaeru ja isa hävitati. Liikusid jutud, et hoiti teda siin ja seal mõisa keldrites kuni ta suri.”

Eduard Aavik
Tuli Velisele M. leo järel 1873. aasta kevadel. Samal kevadel lõpetas ta Kuuda seminari. Sündinud oli Ed. Aavik Kose kihelkonnas Alavere mõisas. Isa oli pärit Vigalast. Ed. Aavik kirjutab oma mälestustes: “Olen sündinud 27. veebruaril 1852. aastal. Velise parun Maydell kutsus mind omale õpetajaks. Töötasin seal kuumalt 6 aastat. Veliselt lahkusin 1879. aastal ja läksin Selli valda.” 
Et Ed. Aavik tõesti kuumalt Velisel töötas, seda aitavad kinnitada ka mälestused, mis temast Velise rahva hulka on jäänud. Ed. Aaviku õppetegevus on olnud väga edukas. Ta oli sel ajal noor mees ja tegelenud ka spordiga, see aga ahvatlenud ka poisse järele tegema. Tema õpetajaks oleku ajal omandaski Velise vallakool laiema tunnustuse ja tema juurde hakati lapsi tooma ka naabervaldadest.

Madis Holm
Õppis 1876-1879 Kuuda seminaris. On õppetöös olnud sama edukas kui tema eelkäijagi. Aeg nõudis aga tolleaegselt õpetajalt sageli tugevaid närve. M. Holm on olnud õrna hingega inimene ja ja vastuolud tolleaegse Vigala kirikuõpetaja Christoph Friederich von Mickovitzi ja tema perekonnaga, kes M. Holmi olid alandavalt kohelnud, viisid olukorra niikaugele, et ta jäi närvihaigeks. Kannatas nägemismaania all, ku korra nägi vanakurja, kord koera, siis õpetajaprouat end piinamas. Lõpuks tappis hullushoos oma ema.

E. Malmberg (Mahlberg)
Pole täpselt teada tema Velisele tuleku aeg. On õpetaja olnud väga lühikest aega, mistõttu pole temast jäänud ka mälestusi.

Jaan Püü
Velisele tuleku kohta pole andmeid. Küll on teada, et oli vallakooli õpetajaks ajal kui siin alustas tööd kihelkonnakool, s.o. 1884. Kuna ta lõpetas Kuuda seminari 1881. aastal, siis võib julgelt arvata, et ta sama aasta sügisel alustas oma esimese õpetaja ameti aastaga Velisel. Kuna kihelkonnakoolis avanesid õpihimulistele noortele hoopis avaramad võimalused kui vallakoolis, siis läksid paljud õpilased vallakoolist üle kihelkonnakooli. Selle tagajärjel olevat J. Püül tekkinud konflikt kohaliku vene preestriga ja viimase kaebuse peale on J. Püü saadetud maalt välja.

Jüri Püü
On olnud lühikest aega õpetajaks oma venna järel. Mälestused temast puuduvad.

Tõnis Tondi
Tuli Velisele õpetajaks 1890. aastal. Mäletatakse, et on olnud väga vaikne ja tagasihoidlik inimene. Kohalikust seltskondlikust elust pole osa võtnud. Talvel on ta elanud Velisel ja õpetanud lapsi, suvel aga oli Vigalas oma kodutalus. T. Tondi oli lõpetanud Kuuda seminari 1886. aastal. Ka on õpilaste arv vallakoolis kokku kuivanud. Kas on siis põhjuseks lähedal asuv kihelkonnakool või õpetaja suhtumine kooli õppetöösse, on raske öelda, kuid 1891. aastal on neid Velise vallakoolis ainult 19. T. Tondi on Velisel õpetajaks 10 aastat.

Johannes Siidermann
Oli õpetajaks vaid ühe aasta. Sellele vaatamata suutis Velisel laulukoori tööle panna ja käidi ka Pärnus laulupäeval. Võibolla on andmed ka mõneti ebaõiged ja J. Siidermann võis Velisele tulla ka varem. Kindel on aga, et laulupäev Pärnus toimus 1900. aastal. Laulupäeval Velise koori liikmena käis aga Mai Riise, praegu 97 aastat vana ja kes seda ise jutustas.

Mihkel Lauter
Täpne Velisele tuleku aeg pole teada. Igatahes 1903. aastal oli M. Lauter juba Velisel õpetajaks, seda kinnitab üks tema õpilasi, Jaan Gildemann, kes sel aastal käis siin koolis. M. Lauter oli siin lühikest aega. 1904. aastal oli ta juba õpetajaks Valgu vallakoolis. “Oli korranõudja ja täpne oma töös,” kinnitab J. Gildemann. Sama meenutavad temast ka Valgu vallakooli tolleaegsed õpilased. M. Lauteri juures Velise vallakoolis õppis sel ajal ka tema noorem vend, hilisem NSVL rahvakunstnik Ants Lauter. Enne Velisele õpetajaks tulekut oli M. Lauter lühikest aega ka õpetajaks Päärdu vallakoolis. M. Lauter pidas hiljem oma isatalu Velisel Mäel. Oli eeskujulik põllumees ja aktiivne ühiskonna- ja seltskonnategelane.

Gustav Anniko
Tuli Velisele õpetajaks M. lauteri järel 1904. aastal. On olnud suur usumees. Samuti on ta olnud suur 1905. aasta revolutsioonilise liikumise vastane. Temaaegne õpilane Velise koolis, Mihkel Siimsalu, meenutab: “Oli väga kuri õpetaja. Koridori ja klassi vaheuksel oli kardin ees. Selle varjus jälgis ta sageli õpilaste tegevust klassis ka vaheaegadel ja kui talle laste tegevuses midagi vastumeelt oli, siis ootas peagi karistus ees. Oli ka kõva laulumees. Laulukoor käis koolimajas harjutamas igal pühapäeval ja vahel ka nädala sees, tööpäeva õhtul. Meie pidime siis vaikselt koolipingis istuma. Ilusamate ilmade korral, kevade poole, lubati meid ka välja mängima.” G. Anniko lahkus Veliselt 1909. aastal ja läks Lihulasse köstriks. Rahva hulgas ta lugupidamist ei leidnud.

Jaan Koppelmann
Tuli Velisele G. Anniko järel. Oli väga lugupeetud õpetaja. Suur laulu- ja muusikamees, juhatas laulukoori mitu aastat. Oma edumeelsuse ja vabade vaadete pärast sattus vastuollu tolleaegse Vigala kirikuõpetajaga Moriz Maksimilian von Buschiga. Tagajärjeks oli, et saadeti Evangeelse usu konsistooriumi poolt vastav komisjon koha peale J. Koppelmanni tegusid uurima, kuna oli saadetud kaebus, et J. koppelmann seletavat õpilastele valesti ja tõlgendavat omamoodi, peale selle levitavat keelatud kirjandust.
Sel ajal õppis Velise vallakoolis Jaan Kalju, kes nüüd on 80-aastane. Ta meenutab neid aegu: “J. Koppelmann oli väga hea õpetaja. Lapsed armastasid teda. Kui need kontrollijad tulid, siis käisid nad ka tundides. J. Koppelmannil ei lastud midagi küsida. Nemad ainult küsisid ja peamiselt usuõpetuse tükke. Meil olid need aga väga hästi käes. Midagi polnud meile teisiti õpetatud, kui raamatutes oli. Ka minul tuli üks laul peast ette lugeda. Võõrad olid koolis kaks päeva ja läksid sealt pika ninaga minema. Nähtavasti tahtis pastor v. Busch J. Koppelmanni lahti lasta ja esitas valekaebusi. Kaebused ei ole aga leidnud kinnitust ja ta jäi õpetajaks edasi.” J. Koppelmanni abikaasa Juuli oli õpetajaks Valgu vallakoolis 1916. aasta veebruarist 1918. aasta jaanuarini, kui sealne õpetaja M. Friedler oli Esimeses Maailmasõjas.
Peale M. Friedleri sõjast tagasitulekut 1918. aasta jaanuaris Koppelmannid lahkusid Veliselt ja siirdusid venemaale, kus J. Koppelmann pidas samuti kooliõpetaja ametit. Head mälestused temast elavad Velise rahva seas veel tänapäevani.

Karine Koobas
Määrati ametisse J. Koppelmanni järel, saksa okupatsiooni ajal. Oli seega velise vallakooli 15. ja ühtlasi viimane õpetaja. K. Koobase abikaasa oli sel ajal Velise vallasekretäriks. K. Koobas lahkus kooliõpetaja ametist seoses Velise vallakooli klasside sulgemise ja kihelkonnakooliga ühendamsel.

1. Velise vallakooli hoone, mis ehitati 1842. aastal, asub Päärdu-Velise-Valgu maantee ääres. Hoones on ruumide jaotus säilinud sellisena nagu see oli hoone ehitamisel. Küll on aga ruumid seestpoolt kaasaegselt remonditud. Ka väljaspoolt on maja saanud teise kuue. Olgu mainitud, et maja maanteepoolset väljapääsu kasutasid õpetajad ja lapsed käisid sisse ja välja maja tagumisest uksest. Maja ja maantee vahel paiknes kaunis viljapuuaed, mis aga 1940. aasta pakases hävis. Majast 200 m põhja suunas asub kunagine Äksi kõrtsihoone.

2. Velise kihelkonnakooli hoone asub ühtses ansamblis kiriku (3), kunagise pastoraadi ja sinna juurde kuuluvate kõrvalhoonetega, nagu puukuur, ait koos tõllakuuriga ja saun. Koolimaja, kiriku ja pastoraadi vaheline nelinurkne väljak oli koolilaste mängumaaks, kuna koolimaja taga olid juba Kõhi talule kuuluvad maad. Koolihoone esialgsest kujust ei ole suurt enam midagi järgi jäänud. Ka on remondi käigus täielikult muudetud ruumide sisemine jaotus, millest on väga kahju, kuna maja omab suurt ajaloolist väärtust. Ka on kunagine õpilaste mängumaa kaasaegse haljastusega olematuks muutunud.