Meiereiks ehitati ümber kunagine Velise mõisaaegne kohtumaja hoone. Alustati suurte plaanidega. Jämedale asutati koorejaam. Siis oli veel alles vana Jämeda kõrtsihoone ja sellesse ehitatigi üks ruum selliseks, kus võeti piim vastu ja kooriti. Koor viidi Velisele. Muidugi toimus kõik käsitsi. Velisel oli meieriks Otto Nilp, kes hiljem 1äks Valgu. Jämeda koorejaama juhatajaks oli Oskar Madisson. Kui viimane närvihaigeks jäi, oli seal mõne kuu enne meierei likvideerimist ametis Arnold Burmeister.
Kõik see kena ja vajalik algatus oleks võinud areneda igati tulusaks ettevõtmiseks, aga tagantjärgi on raske öelda, mille pärast mõned Velise ühingud panikrotti jäid ja pidid oma töö ja tegevuse lõpetama. Kas oli küsimus tõesti nendes, kes olid eesotsas, või oli omajagu süüd ka rahva suhtumises nendesse ettevõtmistesse. Ei mindud küllalt julgelt kaasa, kaheldi kordaminekutes. Selline oli lugu ka Velise Piimaühistuga. Nii või teisiti, aga kiire lõpp tuli. Valgu Piimaühistu ei suutnud kahe ühistu (ka Nurtu 1äks pankrotti) võlgasid kinni maksta ja Velise meierei läks eraettevõtja Luukase kätesse. Erameiereina töötas Velise kodanliku valitsuse lõpuni.
Velise Piimaühistu ja Jämeda koorejaama ümber tekkis külarahva seas palju arvamusi, jutte ja kära. Küla värsimeister on sündmustiku isegi värssidesse riiminud.
Seoses Velise Piimaühistuga olgu lisatud, et töötas ka Velise Karjakontrolliühing, mille tegevuse kohta samuti igasugused andmed puuduvad.