Kolmas suurem pärismõis piirkonnas oli Päärdu. Mõis asetses oma algusaastatest peale Päärdu jõe idakaldal, jõe ja Tallinn-Pärnu maantee vahelisel alal. Mõisa põllud olid mõlemal pool jõge.
Päärdu jõge tunti minevikus Kose jõe nime all. Jõgi on mõisa kohal käredavooluline ja koseline. Võib-olla sellest tulenevalt ongi 1575. aasta ürikutes mõisa nimeks Koschke ja 1586. aasta dokumentides Koshe. Hiljem on nimi jäänud lühendatult Kosch peale.
Kuskohast aga pärineb nimi Päärdu? Nagu teada, kuulusid 16. sajandi lõpuni kõik mõisad Uexküllidele, nii ka Kosch. Siis aga 17. sajandi algul läks see mõis müügi teel uuele omanikule, kelle nimi oli Berndt Tuve (Duve). Korraga oli Uexküllide kõrvale kerkinud uus nimi, uus mõisnik ja mõisa hakati hüüdma selle nime järgi. Nimi muutus rahvapärasemaks, algselt Pärnt Tuve. Järgmiseks heideti kõrvale umbhäälikud ja lõpusilp “ve” ja oligi käes Pärte, edasi Päärdu.
Päärdu mõisa rajajaks tuleb pidada Velise mõisniku Claus Uexkülli poega Volmarit, mõis rajati Velise karjamõisa baasil.
Mõisamaade laiendamiseks osteti senistele maadele lisaks naabruses asuvad Hallivere mõis ja Sikenkose küla. juba mõne aasta pärast müüs aga Reynolt Uexküll ostetud maa-alad ja osa endisei alasid oma onupojale, Vana-Vigala mõisa omanikule Conrad Uexküllile. Nii ei olnud Päärdu mõis suur. 1586. aasta revisjoni järgi oli mõisal 24 adratalupoega kümne ja poole adramaaga ning kahe üksjalaga. Peale nende oli mõisaalal veel kolm vabameest. Põhjasõja järel oli 1723. aastal mõisal harida vaid poolteist adramaad, aga viiekümne aasta pärast juba 14,5 adramaad ja 1840. aastal 3200 hektarit. Rootsi aja lõpul oli Päärdu mõisas 250 elanikku. Peale Põhjasõda ja katkuaega oli ellu jäänud kümne talu peale ainult 42 inimest.
Päärdu oli esimesi mõisu piirkonnas, kus 1874. aastal algas renditalude pärisomanduseks müümine. 1910. aastal oli mõisal maad 909 tiinu (1000 ha). Samal alal likvideeriti ja müüdi ka kahe karjamõisa maad.
Mõisahoone põles 16. juunil 1546. aastal täielikult maha. Viimane mõisahoone ehitati 1790. aastal, kui mõisaomanikuks oli Gustav von Rosenkampf.
Kui 1905. aasta revolutsioonikeerises Velise ja Valgu mõisahooned langesid tuleroaks, siis jäi Päärdu puutumata. Põhjustena on mälestustes toodud kaks:
Peale talude müümist müüsid mõisaomanike pärijad ka mõisa ära. Uueks omanikuks sai Viljandimaalt pärit Abja puussepp Johann Lüdig. See oli esimene mõis ümbruskonnas, mis läks eestlaste kätte. J. Lüdig oli tubli põllumees ja oli talupidajate seas lugupeetud. Kuna ta aga kandnud töö juures pastlaid, hüüdnud naabermõisnikud teda halvustavalt Pastla Lüdig. Tema isikut ja suhtlemist peetakse üheks põhjuseks, miks mõisahoone põletamata jäi. J. Lüdigi käes oli mõis 1884-1912.
Kuna üheks kohapealseks revolutsioonilise liikumise juhiks oli Päärdu Pipra renditalu pidaja Mihkel Aitsam, kes olevat öelnud: “Las see mõisahoone jääb meie lastele koolimajaks.” Ja koolimajaks kuni 1972. aastani see hoone Päärdu lastele oligi. Hoone on arheoloogilise mälestisena kaitse all.
Päärdu mõis möödunud sajandi viiekümnendail...
...aastal 1975...
...ja aastal 2002.
Oma majandusliku tegevuse poolest ei olnud Päärdu mõis kuigi tugevalt välja arenenud. Tagasihoidlikud olid mõisa tootmishooned, säilinud pole neist ühtegi. Valgu ja Velise mõisade kõrval jäi Päärdu majanduse poolest kaugele maha.