Võeva

Võeva oli Mäliste ja Aravere külade kõrval üks vanemaid Velise mõisa maadel. Küla paiknes hajutatult mitmesajahektarisel mõisaheinamaal laiali. Ainult kaks talu olid lagedal, jõe ja maanteevahelisel alal. Suur heinamaa kandis Rataspere nime, miks just, pole õnnestunud välja selgitada. Et suurem osa heinamaast ümbritsevast kõrgemal asub, selgus peale maaparandust, kui see sajandite vanune heinamaa põlluks rajati. Nüüd, kus maa on lage, võib siit vaadata kaugele Aravere külale ja Velise mõisa pargile. Hein, mida siit koguti, oli loodusliku heina kohta väärtuslik. Piibelehe hein, nagu seda kohapeal nimetati. Tülinaks olid ka siin kivid, see oli omamoodi kiviküngas. Siit on pärit Velise kiriku ehituskivid. Korjati neid ka maaparanduse käigus, aga õiget põlumaad pole siin saadud. Mõisa jagamise ajal jagati paik taludele heinamaaks.

Üle selle heinamaa käis Mäliste küla tee Kõpu talu juurde välja ja siit Velise alevikku. Kas poodi, vallamajja või kirikusse. Siit käisid Mäliste küla lapsed Velisele kooli. Sutspüsse meisterdada ja nendest pauku teha on poistele läbi aegade alati meeldinud. Oli ju Tootsilgi Paunveres oma “Damasseri” raud. Siit teed kooli käies meisterdasid Mäliste küla poisid omalegi midagi taolist. Siin heinamaal aknaid katki põrumas ei olnud, aga asi lõppes siin mõneti kurvemalt. Üks poiss sai omale põske augu. 
Sel ajal olid koolis tragid õpilasajakirja Koidik toimetajad ja järgmises numbris oli pilt, kus poisid kännu ääres askeldavad ja all salmike:

Rataspere heinamaa,
see on sõja tallermaa,
seal me mehed võitleme
ja kooli nime kaitseme.

Nii mõnigi seal kannatab,
kui püss tal silmi sülitab,
kuid soovige neli õnne hääd,
et mõni neist ei kaota pääd.

Õpilasajakiri koidik, detsember, 1929. a


Võeva-Ado talu

Naabritalu tunti Võeva-Tõnise nime all. Tegu oli peremeeste eesnimedega. Need olid ainsad talud, mis olid lagedal, jõe ja Velise-Päärdu maantee vahelisel alal. Talud olid Velise mõisas nii öelda kuuepäeva kohad, see tähendas, et kuus päeva nädalas tuli mõisas tööl käia. Tänaseks on hooned lagunenud, kuna pole elanikke.
Mõlemad talud on taastatud suvilateks, Võeva-Ado on järglaste käes. 


Kuusalu talu

Talu asus päris heinamaa servas ja maanteele ei paistnud. Kunagise peremehe järglased elutsevad linnas ja majas on võõrad.
Hooned on lagunemas. 


Ojasauna

Hilisemal perioodil teda saunaks nimetada polnud õige, kuna maad oli üle kümne hektari. Aastaid ei ela paigas kedagi


Nisumaa talu

Oli kauge metsatalu. Talu ümber laius teine suur heinamaa-ala kus olid Keskküla, Velise-Nõlva ja mõne Velise asunduse talu heinamaad. Tee siia oli vilets. Perepoeg Ado Salmistu (endise nimega Saaver) hakkas siin organiseerima üht valla esimest veeühingut, päästmaks talu liigvee küüsist, aga mehe varajane surm jättis selle töö pooleli.
Öeldakse, et mets on vaese mehe kasukas, selle ütluse tõesuses sai veenduda 1939/40. aasta talvel pakase kuritööd jälgides. Kui sel talvel jäid külmast terveks vaid üksikud õunapuud, siis Nisumaal, suurte metsade keskel, jäi terveks kogu suur viljapuuaed. Ainsana kogu Velise vallas. 
Tänaseks mühab talu maadel juba noor mets


Rööviku-Annuse

Oli ka Rööviku-Kustase. Kaks naabertalu asusid kaugel heinamaade ja metsade keskel. Nisumaale oli siiski siit veel paar kilomeetrit. Talude nimed jällegi peremeeste järgi pandud.
Täna sirgub talu maadel mets.

Eelmise sajandivahetusel oli palju hunte, sagedased kokkupuuted nendega just metsatalude elanikel. Nii tuli kriimsilmadega kokku puutuda ka Rööviku talude elanikel. Ükskord, kui tulevane peremees Annus alles laps oli ja õdede-vendadega õues mängis, tuli hunt ja haaras lapse lõugade vahele. Teiste laste kisa peale tuli koer, kes tormas hundile järele. Hunt ehmus ja laskis lapse maha kukkuda. Käsi ja sõrmed, mis hundil suus olid, said siiski muljuda ja jäid Annusel kõveraks eluajaks.
Mitte kaua aega tagasi oli veel inimesi, kel oli usku posimisse, seda tegi ka Annus oma vigastatud käega.
Pole teada, kas sellest loost tulenevalt, või muust, aga Velise mail on säilinud veel üks hundilugu, mis mõneti sarnane eelmisele.:

Muiste olnud metsas üksik talu ja metsas palju hunte. Kord mänginud lapsed rehe all. korraga tulnud hunt ja viinud kõige väiksema poisi ära. Teine poiss läinud tuppa ja hüüdnud: “Ema, ema hall kuts viis Kusti ära!” Ema läinud vaatama ja näinud hunti tänavat mööda metsa poole jooksvat, laps suus. Ema kutsunud isa abiks. Isa võtnud hangu ja läinud hunti taga ajama, jooksnud loomale ette ja ajanud tagasi, sest hunt pole koos lapsega üle karjatänava aia saanud. Hunt pööranudki otsa ringi ja läinud tühja lauta. Isa pannud lauda ukse kinni, läinud lakka, teinud lauda laele augu sisse ja pistnud hanguga hundi surnuks. Nii saadud laps kätte ja hundi nahk pealekauba. Laps olnud elus, aga hamba jäljed jäänud eluks ajaks käe peale.

lugu on kirja pandud õpilase poolt Velise kooli õpilasajakirjas Koidik märtsis 1933. a


Võevasselja-Juhani

Siin oli samuti naabertalu Võevasselja, talu nimes lisandiks peremees Jaani nimi. Talud asusid teine teisel pool Võevaselja oja kallast, mitte küll kohastikku.
Juhanit kutsus külarahvas ka Pulma-Juhaniks ja sageli isegi talu Pulmaks, nimi kandus edasi veel poeg Hansule. Juhan oli pillimees ja käis pulmades mängimas.
Poeg Hans oli tubli põllumees. Ehitas uue rehielamu, ostis mootoriga ringiaetava viljapeksumasina ja raudlinamasina Helsingen. Viimasega töötas Aleksander Seeland Veski küla Lepa talust. 1941. aastal see hoone süttis ja masin koos mootoriga hävis. Tänaseks on mõlemad talud tühjad ja hooned lagunemas.


Ale talu

Oli Kuusalu naaber. Perekonnanimi Littover eestistati Laanetiks. Järel on siin veel eluruumiks ümber ehitatud ait.
See on peale viimase põliselaniku surma mõned aastad tagasi samuti tühjaks jäänud.


Virble saun

Ka Nahkru saun. Üle kümne hektarise pinna tõttu ei omanud õiget nimetust. Paik likvideeriti maaparanduse käigus.


Puussepa

Siingi kutsuti paika saunaks, kuigi koht oli sama suur kui eelmine. Ka seda eluaset ei ole enam võimalik leida.


Terema

On üks küla vanu elupaiku. Siin on aastaid tegutsenud Terema kõrts. siin on ka poodi peetud, kaupmeheks on olnud jõumees Georg Lurichi onupoeg Hans Luuri, kes siit Velise Kalasele läks. Poehoone on veel alles, kõrtsi enam pole, selle asemel ehitati uus rehielamu. Paigas elatakse.
Võõraste käes suvilana. 

Terema talu

Nurga talu

Oli tegelikult asundustalu, mis küla piiresse hiljem arvatud. Ammugi kõik kadunud.


Torni-Uuetoa

Samuti hiljem küla piiresse arvatud asundustalu. Elumaja on alles ja talu rajaja Jüri Palmi järglased siin elamas.
Maja hävinemas. 


Männa talu

Väiketalu eraldati kolmekümnendail Võevaselja-Jaani talu maadest. Elatakse siin edasi.
Hooned tühjad. 


Torni talu

Mõisaajal oli samas paigas tore torniga maja, mida nimetati Terema tornimajaks. Mõisa ajal on siin viimati elanud mõisa metsaülem. Siin olevat ka kohut peetud. Seni, kuni omale maja ehitati, elas samas Miilide pere.
Majas elatakse edasi.

1922. aasta materjalides on küla koosseisus veel Äksi, hiljem kanti see Velise-Nõlva küla koosseisu.
Mäletatakse veel Võeva-Tõnise talu tänavas Vajaka sauna ja Võevasselja nukis Rünka sauna. Esimeses on elanud Jakob Virbel, teises Aadu nimeline mees, kes oli olnud tuntud varas ja talle mõisteti külarahva poolt omakohut. Kumbagi paika pole enam ammu

Võeva küla kolhoosi nimeks 1948. aasta kevadel sai Sangar. Esimeheks Oskar Maalinn Võeva-Aadu talust, arveametnikuks Feliks Remberg.

Võeva küla majavaldajad 1922. aastal

Võeva küla talude omanikud, suurus ja kõlvikute jaotus 1939. aastal