Kirna

Küla esimesed talud asusid Päärdu jõe vasakul kaldal. Üle jõe olid Veski küla põhitalud ja Kirna, Niglase, Luiste, Oldi ja Möldri talud olid ka Veski küla nimekirjas. Ülejäänud hilisema Kirna küla aladel laius sel ajal samasugune võimas laas, nagu see oli Kärisilla küla aladel. Ka see mets oli tuntud huntide elupaik. Hilisem Kirna küla asustusaeg langeb samuti kokku Kärisilla küla tekkimise ajaga.
Kui küla esimesed asukad olid oma elupaigad rajanud jõe kaldale, siis oli enamus kaldaala juba hõivatud. Sinna mahtusid veel hilisemad Kalda, Aasa ja Potase talud. Viimased kaks juba Nurtu jõe äärde. Ülejäänud talud rajati nn Nõlva maantee äärde, sealt oli tagatud parem väljapääs. Küla poolitas pikuti talude karja- ja heinamaade ning metsade ahelik. Osaliselt olid need vesised, koguni raba meenutavad (Otsa raba). Küla maadel voolasid ka kolm oja. Üks neist läbis Oldi ja Luiste talu maad ja kandiski Luiste oja nime. Teine sai alguse Otsa ja Oja talude karjamaadelt ja läbis Niglase talu maad ja kandis ka Niglase oja nime. Väiksem ja lühem veesoon sai alguse Kirna ja Potase talu karjamaadelt ja tõi oma veed jõkke läbi Kalda talu maade. Kõik need ojad moodustasid oma alamjooksul sügavaid orge. Eriti omapärane oma kaldanõlvadega oli Niglase oja. Viimane on oma alamjooksul ka puutumatuna säilinud. Kahe teise oja looduslikku ilmet on aga maaparanduse käigus tublisti muudetud. 
Kirna küla talude elus ei olnud midagi erinevat ega väljapaistvat võrreldes valla teiste küladega. Ei olnud siin puhastõugu lüpsikarja ega muud eesrindlikku.
Üldiselt olid aga kõik tublid põllumehed. Osati põldu harida ja loomi kasvatada.
Oma teatud erinevused on iga talu elus-olus. Igal talul on oma nägu, nii sisemises kui välimises elupildis. Nii olid ka Kirna külas mõne talu inimesed oma töödes edasipüüdlikumad ja korralikumad. Viimastel aastatel paistis silma rohkem Niglase talu.

Niglase talu

Oli üks küla põhitalusid ja ka pindalalt kõige suurem. Perekonnaliikmete vahelisi jaotamisi siin toimunud ei ole. Talu maid läbiv oja andis soodsad võimalused vee ära juhtimiseks. Nii oja kui ka jõe aasud olid head looduslikud heinamaad. 
Talu eelviimane peremees osales 1905. aasta mõisade põletamisel. Karistuseks sai ta rasked vitsad ja 1906. aasta 12. jaanuaril põletati maha ka Niglase talu elumaja. Järgmisel aastal ehitati aga uus. 1914. aastal peremees suri 36-aastaselt. Talu pidasid hiljem tema naine ja poeg. hooned kipuvad lagunema.
Koht on siiski järglaste käes edasi.

Ida Piisangi pulmad

Aasa talu

Talu oma maadega asub kahe jõe – Valgu ja Jämeda ühinemise käärus. Limbergide suguvõsa elab praegu siin edasi. Vahepeal siin ei elatud ja majad lagunesid. Nüüd aga on ehitatud uued.


Pottase talu

Sel perioodil kui töötas Nõlva klaasivabrik, toodeti siin lähistel klaasi valmistamiseks vajalikku toorainet, potast – sellest ka talu nimi. Esialgse maja asemele ehitati küll hiljem uus, aga Jammerite suguvõsast siin keegi enam ammu ei ela. Praegu on maja tühi.
Paik on suvilaks võõraste käes. 


Kalda talu

Eraldati kunagi Kirna talust. Talu hooned on ammugi hävitatud lammutatud ja maaparanduse käigus hävis elupaiga igasugune tunnus. Talu eksisteerimise ajal oli siin looduslikult väga ilus. Hooned asusid oja kaldal ja ka jõgi polnud kaugel.


Kirna talu

Üks küla põhitalusid, mille hooned asuvad Veski küla Nurga talu kohal üle jõe, kõrgel kaldanõlval. Talu ait põletati 1906. aasta jaanuari alguses maha, kuna kahtlustati, et peremees varjab oma Jürist venda, kes võttis osa revolutsioonilisest tegevusest. Talul ei olnud edasiminekut, kuna siin pole meestel olnud õnne elada. Praegu elab siin veel praeguse peremehe Ado Saaveri tütar.
Nüüdeteks elanikeks on võõrad. 


Oja talu

Üks küla hilisema asustusajaga talu. Peremees Madis oli küla meistrimees. Tegi kõik külameestele vajalikud sepatööd, valmistas tallu ka hobuviljapeksumasina. Ammugi on kõik talu hooned lagunenud.


Haaviku (Aaviku) talu

Oli küla idapiiril viimane, ulatudes oma maadega vastu kunagise Valgu mõisa heinamaa, palu, piire. Mõisamaade jagamise ajal jagati ka see heinamaa talude vahel. Olid väga hoolsad inimesed. Talu oli korras, hooned uued. Nüüd aga ammugi paigas kedagi ei ela ja hooned on lagunenud.


Luiste talu

Oli ka üks põhitaludest. Juba ammugi on siin elanud Kornakite sugupõlv, kelle järglased siin veel praegugi. Elumaja on uus ja varasemast ajast alles ka ait. Eraldusi maadest pole tehtud. Elu oli tagasihoidlik.
Siin elavad järglased edasi.

Jaan Kornak Luistelt

Oldi talu

Küla põhitalu, elanikud on siin kahe talu vahel segunenud. Mõni aeg olid Kornakid mõlemas talus. oldil on veel asustatud selle küla vanim rehielamu, milles veel elatakse. Kornakide järglasi siin enam ei ole. 

Oldi pere

Möldri talu

Küla põhitalu, mis asus Valgu mõisa põldude piiril. Minevikus on siin olnud veski ja sellest saanud talu ka oma nime. On säilinud veel talu mõisaaegne rehielamu, mis oma kambripoolse otsaga peaaegu jõe veepiiril. Talu teised hooned ehitati peaaegu kõik uued, küllaltki kapitaalsed. Osa nendest on siiski lagunenud. Kuna Jaan Lauteri peres lapsi ei olnud, oli hiljem perenaisel abiks vend Jaan Varbu, kes ostis tallu ka mootoriga viljapeksugarnituuri, millega käis sügisel taludes vilja peksmas. Praegu elab talus Hans Varbu vennapoeg.
Hooned tühjad. 


Tellisetehas

Valgu mõisa tellisetehas asus Luiste talu naabruses, selle talu õue all. Ehitatud eelmise sajandi teisel poolel. Esimeseks meistriks oli siin sakslane Völker, teiseks samuti sakslane Baumann ja kolmandana Hans Moose. Tehases valmistati nelja sorti kive. Kivi sordi määras tema põletamise aeg ja viimane andis kivile erineva kõvaduse ja väärtuse. Kõige suurema väärtusega olid nr 0 kivid, neist tehti korstna otsi. Siis järgnesid nr 1; 2 ja 3, neist viimane oli kõige vähem põletatud sort ja neid kasutati seal, kus nad välisõhuga kokku ei puutunud. Tavalise tellise kõrval valmistati veel neljakandilisi ja 15 korda 15 sentimeetrit põrandakive. Neid kasutati kõrtsides ja talude eeskambrites. Kolmanda tootena valmistati savist põllutorusid, tänapäevaselt drenaazitorusid.
Tööks vajalik savi saadi samast tehase lähedalt. Liiv toodi Veski küla Vanakupja talu juurest liivaaugust. Liiv veeti kohale talvel ja siis varuti ka vajalik kogus puid. Savi ja liiv sõtkuti segi hobustega, selleks oli tehases ehitatud kaks vastavat alust. Toorkivide ehk plonnide kuivatamiseks oli kaks pikka riiulitega kuuri. Kõiki neid ehitusi mäletab veel allakirjutanu. Peale nende hoonete olid veel eluruumid loomadele ja töölistele ning eraldi eluhoone meistrile. Praegu tähistab paika veel rohtunud küngas kivide põletamise ahju kohal. Tehase juurde kuulus ka ligi 20 hektarit maad, mis kuulus hiljem Aasa talu peremehele Jüri Riisele. 


Arro (Aru) talu

Üks hiljem asustatud taludest. Talus on omanikud tihti vahetunud. Praegu elatakse sees, hooned on uued.
Siin elatakse edasi. 


Entsli talu

See oli põline Valgu metsavestri eluase. Peale mõisade likvideerimist kuulus talu Tõnis Tonnale, kes tegi ümbruskonnas ka potissepa tööd. 
Siin elavad võõrad, ehitatud on uus elumaja. 


Otsa talu

Varasem omanik müüs talu Velisel kaupmehe ametit pidanud Madis Burmeistrile. Maad ei olnud kiita, madalad ja vesised. Uus peremees oli mitmekülgne, parandas kelli, õmbles meesteriideid, oli kirglik kalamees ja vähipüüdja. Ajaviiteks sepistas ta külainimeste elu ja tegevuse kohta värsse. Naabertallu Arule tuli väimeheks Johannes Kiismann, tema oli Madisega võrdväärne värsisepp. Tema pani siis ka Kirna külas. Lugu on ka rahva mälus hästi säilinud.


Malda talu

Üks küla hilisemate talude grupist. Talu oli suur ja mõeldud poolitada, kuid kolmest perepojas kaks leidsid omale talud mujalt ja terve koduse talu päris poeg Mart. Ehitati ka uus rehielamu kuid ammugi on Altide suguvõsa Maldalt lahkunud ja kunagiste hoonete asukohtagi pole peale maaparandust enam leida. Kunagised Malda peretütred Liisi ja Mann olid aktiivsed Velise seltskonnategelased, lauljad ja näitemängu tegijad. 


Sepa talu

Ka hilisema aja talu. Maad ulatusid Jämeda-Palu teeni. Talus olid peremeesteks Heinamaad. Esmalt Jakob, hiljem Hans. Elu oli talus tagasihoidlik, aga üks traagiline juhtum oli ka siin. 1929. aasta mardiõhtul laskis Hans viinauimas tekkinud sõneluse tagajärjel maha naaberküla Jämeda talu perepoja Leo Burmeistri. Karistuseks määrati seitse aastat sunnitööd. Säilinud on talu rehielamu, seal elab Hans Heinmaa õepoeg.
Maja on hävinemas. 


Saulepa talu

Hooned asusid Jämeda-Palu maantee ääres. Saatus polnud armuline ka siin talus. Elumaja hävis kolmekümnendate keskpaiku pikselöögist tabatuna. Peale seda elati eluruumiks kohandatud aidas. Sõjakeerises kadus peremees. Paigas ei elata ammugi.


Lindi talu

Oli Saulepa naaber ja hooned samuti maantee lähedal. Ka siin oli saatuse käsi karm. 1934. aasta sügisel vilja masindamise ajal astus peremees Jaan Muskat jalaga töötava rehepeksumasina trumlisse. Masin rebis mehelt jala ja verekaotuse tagajärjel ta suri.
1936. aastal ostis talu eestõiguse, enamus Kirna küla talusid olid renditalud, Jüri Jeerik, kes ehitas siia ka uued hooned. Paigas elatakse.


Liiva talu

Ka siin asusid hooned Jämeda-Palu maantee ääres. Ka Liival on aja jooksul olnud mitmeid peremehi. Seitsmekümnendail ehitati ka uus elumaja, elab seal kunagiste omanike järglane.


Vahtrasaare

Oli üks maatükk, mis kuulus hilisemale Lindi peremehele Jüri Jeerikule. Siin oli haritud ka põldu, aga hooneid ehitatud ei ole.


Potase-Uuetoa talu

Oli eraldus varem mainitud Potase talust. Talu jagati kahe venna vahel. Hooned on praegugi korras ja elab seal teine Jammerite põlvkond. Talu vanaperemees Jaan Jammer sai 1906. aastal Velisel rasked vitsad, mitte niivõrd revolutsioonist osavõtu pärast, vaid oli ta parunil märgitud salakütina ja nüüd oli aeg tasuda. Mees istus ka veel vangis.
Talu hooned hävinemas. 


Uuetoa talu

Rahvas tundis ja tunneb ka praegu seda talu Möldri sauna nime all, kuigi ta sauna mõõtudest on ammugi välja kasvanud. Maad 17.4 ha, kunagi eraldatud Möldri talust. Tütar Triinule tuli kaasa Vigalast, Ado Riiberg, kes osales ka 1905. aasta sündmustes. Praegu elab paigas Ado teine naine.


Kamariku talu

Üks väiketalu varem mainitud Otsa raba serval. Talul olid korralikud hooned, omanikud ammugi surnud. Praegu suvila.


Kirna saun

Puudub see vana elupaik 1939. aasta materjalidest. Siin aga elatakse veel praegugi. Väikese maaga eluase on eraldatud Kirna talust ühele perepoegadest.


Koitla talu

Ka see nimi ei esine 1939. aasta statistikas. Ometi olid siin maja ja inimesed siis olemas. Jakob Kornak, kes ehitas Veski küla Nurga sauna tuli hiljem siis Niglase oja kaldale ja sai Tellisetehase maast tükikese oja aasa. Siin elavad järglased edasi. Perekonnanimi eestistati Koitlaks ja selle järgi kutsutakse ka elupaika.

Aasa talu praegune peremees ja endine metsavend August Hatto

Kuna Kirna küla on tekkinud hilisemal perioodil, siis vanemast ajast pärinevaid tõelisi saunasid siin ei olnud. Mäletatakse Aasa sauna, kus olevat elanud keegi Madli nimeline vanainimene, samuti on teatakse Liiva Mihklit. Mälestuste järgi on saunad olnud ka Niglase ja Potase talu maadel.

Kirna külas 1949. aastal omaette kolhoosi ei organiseeritud. Enamik talupidajaid liitus naaberkülas asuva “Kalevi “ kolhoosiga. Küla teises esrvas asuvad Möldri ja Uuetoa aga ühinesid "Valguse" kolhoosiga.
Külast ei ole välja kasvanud ühtki külakoolmeistrit, vallakirjutajat ega mõnd kolmandat kuju meie kultuuri, hariduse ja avaliku elu areenile.

Kirna küla majavaldajad 1922. aastal

Kirna küla talude omanikud, suurus ja kõlvikute jaotus 1939. aastal